Vaba kolmapäev.

Nädala kese on minul koolist vaba. Päev, mil saab kaua magada, logeleda ja näiteks morfoloogia koduseid asju järgmiseks päevaks teha.. mida ma ei ole siiamaani teinud. Ei maganud ma ka väga kaua. Olen ju kuulus kaheni magaja, aga täna olin pool 11 juba voodist tõusmas ja kakerdasin köögis. Tõin täna oma uhiuue ID-kaardi ära, sest esimene varastati mul eelmine aasta Londonis tööjuurest ära koos mu rahakotiga, milles olid ka mu load. Need aga sain suve alguses juba uued, sest sain vahtratest lahti, aaaw yeaah! Ja käisin poes ka, sest oli plaan katsetada kanapastat, mille üle Sandra õla õppisin. Maitse poolest tuli hästi njämm, aga spagettidel õnnestus ikkagi end natukene üksteise külge kleepida ja siis kuju poolest ei olnud nii hea. Aga kuju pole oluline, maitse on põhiline!

Hea, et kolmapäev on vaba, sest nädala kahel esimesel õhtul olin ma purjus.

Esmaspäeval algasid ju tudengipäevad ja käisin siis öö eelsel laulupeol nagu üks korralik tudeng kunagi. Seal olid Kärt ja Saary ja Salben ja Taavi ja Nublu ja me jõime õlut natuke. Laulupidu kestis aga ainult tunnikese ja ma pidin veel Entuga kohtuma. Kohtusingi ja ka Kaia ja Mikuga, kelle juures pärast kooli olin ka kohvi joomas käinud, läksime linnapääle. Tammsaare pargis oli püsti telk, kus noored lõid tantsu ja jõid alkoholi. Me siis hängisime veidi seal ja otsustasime, et läheme klubisse Korter, kus esines Toe Tag. Muusika oli täitsa hea, hip-hop ikkagi ju. Ja siis ma sain esimest korda elus Captain Morgan'i Spiced Gold'i. Yum! Vihtusime tantsu ja viskasime näppe, laulsime kaasa ja püüdsime neile öelda, et lugu, mida me kuulda tahame, on "Kamoon, noh!" Väikse jupi sellest nad esitasid küll, aga kahjuks kõige parem koht jäi esitamata. Tulime sealt ära ja otsustasime, et pole mujale minna, kui Miku ja Kaia juurde väikest rummi lahendama ning Mikul oli ka mingi viin. Hiljem ma nuusutasin ja maitsesin seda viina ja see.. see oli üks hirmus viin! Varsti aga tuli aeg koju minna, aga ühtegi ühistransporti öösel ei liigu ja taksot ka ei võtnud. Entu siis saatis mu veerand teed koju, veerand jalutasin veel ja siis oli kell juba sealmaal, et tuli esimene tramm. Magama sain pool kuus, kooli läksin kümneks.

Teisipäeva õhtusse oli meil planeeritud kursuse tutvumisõhtu Pärnu mnt. piljardiklubis Bamba. Koolipäev on teisipäeviti pikk, poole kuueni välja, mille keskel on kolmetunnine (pooletunnise pausiga) keeleteaduste aluste loeng. Tõsilugu, sel nädalal tegin ma viimasest loengust, Suurbritannia ühiskond ja kultuur, poppi. For shame! Läksin koju, olin netis ja tegelesin.. Raido küsis MSNis, et kas ma mitte eelneval õhtul ei öelnud talle, et lähen koju viimase, mitte esimese trammiga. Tõsilugu, nii ma talle öelnud olin. Kella kolmveerand seitsmeks Viru trammipeatusesse ja Bambasse! Kohale jõudes olid seal juba ees mõned tüdrukud, kellega kohe tutvust hakkasime sobitama. Ühel neidudest tuli ka idee nimesildid teha. Inimesi hakkas aga järjest laekuma, liikusime tagumistesse ruumidesse, mis olid suuremad ning osad hakkasid piljardit mängima, mõned chattisid. Lõpuks oli kogunenud palju rahvast sinna, kus mina mõndade tüdrukutega istusin, lauad lükati kokku ja istuti nii tihedalt kui võimalik. Suruti käsi, öeldi nimesid ja vehiti nimesiltidega. Lõpuks oli seal nii palju inimesi ringis, kui mahtus ja kõik hakkasid ükshaaval ütlema: "Tere, minu nimi on ..." ja teised kõik järgi "Tere ...!" Nii oli hea viis nimesid selgeks saada. Rahvas oli lõbus ja sõbralik, kõik on väga toredad inimesed. Õhtu polnud kaugeltki läbi, kui juba arutasime, millal uut "tutvumisõhtut" teha. Osad olid juba lahkunud, aga tegime ka grupipildi. Varsti otsustasime edasi linna minna. Nii me lärmakad tudengid trammiga sõitsime linna ja läksime Patricusse. Seekord jõudsin koju veidi soliidsemal ajal, nii poole kahe paiku ehk.

Laupäeval on vanaisa 80. sünnipäeva pidu.

Let me start from the beginning . . .

Sündisin 7. juunil.. ei, mitte nii kaugelt.Alustagem kahe aasta tagant, kui lõpetasin keskkooli, et jõuda vastuseni küsimuses, miks ma sel aastal esimesel kursusel olen ülikoolis.Poolteist kuud pärast keskkooli lõppu ei teadnud ma ikka veel, mida enda eluga peale hakata. Niisiis arvas minu ema, kes nüüdseks juba kolm aastat on Inglismaal elanud, et ma võiksin temaga Londonisse elama minna ning end avastama. Ja nii ta läks. 22. juuli '08 läksime lennukile ja sinna me jäimegi.. vähemalt kuni jõuludeni. Esimene poolteist kuud ei teinud ma midagi peale kodu igatsemise ja emotsemise. Ema aga otsis siis mõndasid kursuseid, kuhu ma minna võiks ning leidis kõige sobivamaks kursuseks aeroobika. 8. septembril oli esimene "koolipäev", palju erinevaid inimesi, kõik inglise keeles ja hirmutav. Aeroobika õpetamisest ei ole ma tegelikult üldse huvitatud, osa meeldib mulle aga küll võtta. Niisiis olid workshopid täitsa toredad. Ka teooria tundidel ei olnud midagi viga. Kui vahel aru ei saanud, siis küsisid kellegi käest või uurisid ise. Ega seal midagi keerulist ei olnud, paberite kättesaamiseks vajalikus teooriatestis skoorisin ma mäletamistmööda suisa 90% Praktiline osa oli aga veidi halvem. Kursus ise kestis kolm nädalat millest keskmine nädal oli täiesti vaba. See-eest aga esimene ja viimane nädal oli esmaspäevast pühapäevani, üheksast kuueni. Pärast seda oli kuuajaline paus, mille ajal pidime valmis tegema ning selgeks harjutama oma tunniajase kava, mille hindamisel poole tunniga teistele pidime õpetama. No läks see vast perse! Kõik kirjapandu oli meelest läinud, tunni tipphetke, kus pulss peab taguma, ma ei jõudnudki ja üldiselt üks suur FAIL oli. Olgem ausad, viimase minuti mees nagu ma olen, hakkasin ma kava kokku panema "vahekuu" viimase nädala viimastel päevadel. Kursusest läbi kukkumiseks peab ikka palju vist pingutama. Nii ma siis selle läbisingi, olen nüüd paberitega Level 2 Studio Instructor.Paraku pärast kursust ei saanud loorberitele puhkama jääda vaid oli vaja ka mingi töökene omale leida. Nii ma siis suure trotsiga (sõpsud mul teavad, kui palju mulle töötada meeldib, veel enam tööotsimise protsess) saatsin laiali oma CVd. Ei läinudki kaua aega, kui sain kõne ühest pubist, kuhu mind ka intervjuule kutsuti. Ja siis varsti helistati sealt jälle, et "Sorry, position filled already" Bummer! Ei, siis helistati mulle sealt veel tagasi ja kutsuti ikkagi intervjuule. Seal käidud, pandi paika proovipäev. Selleks osutus Friday - töönädala lõpu tähistamise päev joomaga. How lucky am I? Ma olin närvis, hirmul, paanikas ning kõik muud ebameeldivad emotsioonid sinna otsa. Alustasin nelja paiku ning poole kümnest lõpetades oleksin võinud ka paar pisarat poetada. Omanik, kes ka vahetusi tegi, ütles, et sain hästi hakkama, olen ainult natuke liiga närvis. Mõned päevad hiljem sain kõne, et olen seal tööl. Küll ma kohtasin toredaid, ebameeldivaid, ilusaid ja koledaid inimesi. Meeles on õnneks vaid ilusad ja toredad. Seda tööd jagus mul kolmeks kuuks.Viis kuud oli möödas ajast, kui olin Londonisse kolinud. Jõulud olid ukse ees, aga lennupilet oli ka taskus. Peas keerles vaid üks lugu, mille tähendus oli sel aastal eriti selge - 'I'll be home for Christmas' Kuna olin teeninud häid rahasid, olin eriti tuhinas jõulukinkide ostmisega. Mida kellele, kombineerisin igasugu asju kokku ja olin enesega väga rahul, et saan teistele rõõmu teha oma kinkidega. As they say, 'It's better to give than to recieve'. Eestis olin vaid nädala ning, boy, oli see üks kiire nädal! Jõulud kodus, jõulud vanavanemate juures, päevaks Tartusse, traditsiooniline jõulusööma klassiga, hambaarst ja tattoo uuendamine. Aga kõik mahutasin ära, kõik vajalikud inimesed nägin ära ja kõik kingitused kinkisin ära. Lahkuda oli jällegi kurb.Kui töö mul jaanuari keskpaigas otsa sai, olin muserdatud. Jälle koitis koduigatsus ning mõte uuest tööotsimisest ei tahtnud kuidagi mulle pähe mahtuda. Pealegi koitis (või oli juba päris aktsioonis) siis MASU. Sai selgeks, et lähen ära kodumaale. Oma plaanidest ei rääkinud ma muidugi kellelegi, ka mitte siis, kui juba pilet ostetud oli. Varjasin ja salgasin nagu õige suli. Eestisse jõudsin 22. veebruar '09 ja peatusin oma õe juures. Ammu oli mul planeeritud, kuidas ilmun Sandra korteri ukse taha Tallinnas ja šokeerin tal sokid jalast. Sain aga teada, et Sandra on maal ja tuleb teisipäeval. Ma isegi rääkisin temaga MSNis, kui olin Tallinnas ja ta kurtis, kuidas mind näha tahaks ja küsis, millal ma tulen ära Inglismaalt. The poor thing didn't see it coming. Teisipäeva õhtu ja ma seisin ta korteriühistu ukse taga. Helistasin ülesse, õnneks vastas Silver. Ülesin: "Tee uks lahti" Vaene mees ei saanud aru, kes ma olen. Nii ma palusin teda veel mõned korrad, tema muudkui küsides "Kes sa oled?" Ütlesin: "Üllatus" Selle peale kostis "Aaa!" ja avanes uks. Sandra juba oli üleval närvi läinud, kes nii hilja tuleb ja ei ütle, kes see on. Õnneks ei öelnud talle ka Silver ning Sandra läks veel vihasemaks. Kui korteri uksest sisse astusin, ilmus pimedast köögist Sandra ja ei saanud midagi aru - alles eile rääkis ta minuga MSNis ja küsis, millal ma tulen ning ühtäkki olen ma tema korteris, kus ma kunagi enne käinud polnud. Ütlesin, et ma ei ole viirastus, olen päriselt siin. Ta kallistas ja hakkas nutma. Succsess!Järmised pool3 kuud ei teinud ma midagi peale lõõgastumise. Niigi pikk aeg, pidin jällegi tööd otsima hakkama. Ei läinud jällegi kaua, kui käisin ära tööintervjuul, kandideerimaks fotograafi kohale kruiisilaeval. Käisin ära proovireisil, oli okei ning 8. mail alustasin oma esimest vahetust - Riia-Stockholm liinil. WTF?! Ma ei oska läti keelt! Rootsi keelt ka ei oska! Alguses oli keeruline, aga õnneks oli mu kolleeg Eesti venelanna, kes lätlastega sai hästi vene keeles hakkama ning mina suhtlesin inglise keeles rootslastega. Kui pubis töötamisega töötasin esimest korda elus suveväliselt, siis selle tööga töötasin esimest korda elus suveläbi. Töö ei olnud kontimurdev, palju toredaid (ja ka ebatoredaid) inimesi, võimalus süüa Riias odavat sushit ja Stockholmis Daimi jäätist. Muidugi oli ka muid eeliseid selles töös.Ja siin ma nüüd olen! Otsustasin, et ühte aastat ma enam vahele jätta ei või ning pean õppima asuma. Valikut väga ei olnud, niisiis asusin erialale, mis tundus kõige lihtsam ja loogilisem - inglise filoloogia. Siiamaani ei oska ma oma emotsioone väga hästi kirjeldada, need on väga segased, aga tundub tore olema. Kui rebaste ristimine ja kursuse tutvumispidu ka on ära olnud, siis räägime edasi.Edaspidi hakkate lugema mu otsekohest filosoofilist paska, hetkel aga adjöö!