Friday, 26 August 2011
Wednesday, 17 August 2011
Wednesday, 3 August 2011
Super duper.
Täna oli mul tore päev.
Ei tõusnud ma küll nii vara, kui eile, kell viis, aga pool üheksa on ka mu jaoks vara. Läksin siis Meremetsa, kus emmel ja Davidil on saunamaja. Rattaga läksin. Mu ägedad sünnipäevaks saadud klapid olid peas ja hea muss kajas mu kõrvus. Emmega läksime nende teisele krundile, mis asub Lindil, kus pidime muru niitma ja muid tähtsaid toimetusi tegema. Paraku oli Murphy seadus oma töö teinud ja tädi, kellele emme iga niitmise eest 20 eurtsi maksab (kuna emm ja D pole muru vohamise ajal Eestis), oli just muru ära niitnud. Siis hakkas emme lepa närakaid saagima ja mina neid hunnikusse laduma, korjasin küttepuid ja noppisin vihtade materjali. Olime poolteist tundi hästi tublid. Aga no emme on vabsjee tubli! Kui ta kord tööle hakkab, siis teda juba enne ei takista, kui kõik tehtud on. Läbi nõgeste paneb nii, et silm ka ei pilgu. Täiesti savi, et käed ja jalad on nõgesepunne täis, lepad vajavad hävitamist. Seekord takistas ta töö lõpule viimist aga lähenev arstiaeg.
Kimasime siis tagasi Meremetsa, kus olid juba emme vanemad, kes ringi uudistasid krundil. Ma siis ladusin küttepuud ära ja hakkasin terrassil oma kohustuslikku kirjandust lugema, mida ma juba ma ei tea kui kaua loen. 460 lehekülge on ikka obviously palju.. mulle, kes ma lugemist suurima kurvastusega ei harrasta. Sain sellega siiski nüüd veidi aega tagasi ühele poole. Suhteliselt hea raamat isegi, Sister Carrie. Anyway, kui emm tagasi tuli, siis meil oli väga kaunis lõuna sel samal armsal terrassil päikese käes. Suppi ja kooki ja jäätist ja kohvi ja küpsiseid ja kõht oli täis.
Emm ja vanavanemad läksid siis Häädemeestele surnuaeda ja pärast Lepaninna kontserdile, mina jäin raamatut lugema. Samuti oli mul plaanis auto salgong ära puhastada ja auto ise ära pesta. Nii ma tegingi! Jalamatid tegin siis nii piinlikult puhtaks, et kohe võiks limpsida neid! Ja auto pesin läikivaks. Kurblikult oli üks terav koht auto küljes. Sealt tõmbasin kogemata käega ja vigastasin ennast. Nüüd olen vigane. Ah, mis seal ikka, väike kriim. Jään ellu. Ja siis ma jätkasin raamatu lugemist ja lugesin ja lugesin ja lugesin kuni läks õues juba päris jahedaks. Siis tegin ühe tee ja lugesin veel. Päike juba langes päris kiiresti, sai lausa silmaga näha, kuidas langeb. Pidin ema ära ootama, aga kuna oli juba jahe ja ma pidin rattaga koju minema, siis ma läksingi. Panin aga jälle klapid pähe ja rõõmustasin fakti üle, et dubstep on olemas ja et mu megamõnglid sõbrad mulle suured änksad klapid sünnipäevaks kinkisid! Klappide pluss on veel see, et ma ei kuule siis, kuidas mu ratta porilaud logiseb nagu jobu.
Niinii.. Aga mu akna taga on miski, mis mind hirmutab. See on nimelt tänavalamp. Juba teist õhtut järjest on ta süttinud. See tähendab vaid seda, et on juba see aeg, kui ööseks läheb nii pimedaks, et tänavavalgustus tööle läheb. See tähendab seda, et sügis tuleb. Juba meelt heites vaatan, kuidas lehed puudel muudavad värvi ja väsinult kukuvad. Kuidas see suvi küll nii kiiresti möödus?! Tõeliselt masendav.
Ei tõusnud ma küll nii vara, kui eile, kell viis, aga pool üheksa on ka mu jaoks vara. Läksin siis Meremetsa, kus emmel ja Davidil on saunamaja. Rattaga läksin. Mu ägedad sünnipäevaks saadud klapid olid peas ja hea muss kajas mu kõrvus. Emmega läksime nende teisele krundile, mis asub Lindil, kus pidime muru niitma ja muid tähtsaid toimetusi tegema. Paraku oli Murphy seadus oma töö teinud ja tädi, kellele emme iga niitmise eest 20 eurtsi maksab (kuna emm ja D pole muru vohamise ajal Eestis), oli just muru ära niitnud. Siis hakkas emme lepa närakaid saagima ja mina neid hunnikusse laduma, korjasin küttepuid ja noppisin vihtade materjali. Olime poolteist tundi hästi tublid. Aga no emme on vabsjee tubli! Kui ta kord tööle hakkab, siis teda juba enne ei takista, kui kõik tehtud on. Läbi nõgeste paneb nii, et silm ka ei pilgu. Täiesti savi, et käed ja jalad on nõgesepunne täis, lepad vajavad hävitamist. Seekord takistas ta töö lõpule viimist aga lähenev arstiaeg.
Kimasime siis tagasi Meremetsa, kus olid juba emme vanemad, kes ringi uudistasid krundil. Ma siis ladusin küttepuud ära ja hakkasin terrassil oma kohustuslikku kirjandust lugema, mida ma juba ma ei tea kui kaua loen. 460 lehekülge on ikka obviously palju.. mulle, kes ma lugemist suurima kurvastusega ei harrasta. Sain sellega siiski nüüd veidi aega tagasi ühele poole. Suhteliselt hea raamat isegi, Sister Carrie. Anyway, kui emm tagasi tuli, siis meil oli väga kaunis lõuna sel samal armsal terrassil päikese käes. Suppi ja kooki ja jäätist ja kohvi ja küpsiseid ja kõht oli täis.
Emm ja vanavanemad läksid siis Häädemeestele surnuaeda ja pärast Lepaninna kontserdile, mina jäin raamatut lugema. Samuti oli mul plaanis auto salgong ära puhastada ja auto ise ära pesta. Nii ma tegingi! Jalamatid tegin siis nii piinlikult puhtaks, et kohe võiks limpsida neid! Ja auto pesin läikivaks. Kurblikult oli üks terav koht auto küljes. Sealt tõmbasin kogemata käega ja vigastasin ennast. Nüüd olen vigane. Ah, mis seal ikka, väike kriim. Jään ellu. Ja siis ma jätkasin raamatu lugemist ja lugesin ja lugesin ja lugesin kuni läks õues juba päris jahedaks. Siis tegin ühe tee ja lugesin veel. Päike juba langes päris kiiresti, sai lausa silmaga näha, kuidas langeb. Pidin ema ära ootama, aga kuna oli juba jahe ja ma pidin rattaga koju minema, siis ma läksingi. Panin aga jälle klapid pähe ja rõõmustasin fakti üle, et dubstep on olemas ja et mu megamõnglid sõbrad mulle suured änksad klapid sünnipäevaks kinkisid! Klappide pluss on veel see, et ma ei kuule siis, kuidas mu ratta porilaud logiseb nagu jobu.
Niinii.. Aga mu akna taga on miski, mis mind hirmutab. See on nimelt tänavalamp. Juba teist õhtut järjest on ta süttinud. See tähendab vaid seda, et on juba see aeg, kui ööseks läheb nii pimedaks, et tänavavalgustus tööle läheb. See tähendab seda, et sügis tuleb. Juba meelt heites vaatan, kuidas lehed puudel muudavad värvi ja väsinult kukuvad. Kuidas see suvi küll nii kiiresti möödus?! Tõeliselt masendav.
Subscribe to:
Posts (Atom)