Päris ilusad ilmad on viimastel päevadel olnud - päikest ja soojakraade. Lumi juba vaikselt sulab, see aga tekitab vastiku vesise löga ning öösel libeda jääkihi, kus nüüd juba isegi korra käe olen maha pannud. Aga üldiselt on hea, 0C tundub juba täitsa soe, suve ei jõua jätkuvalt ära oodata!
Pajatan siis veidi oma nädalast. Muidu tüüpiline kool-kodu nädalake, neljapäeval aga käisime päris korraliku kambaga kinos vaatamas Alice in Wonderland'i. 3D efekt andis end päris korralikult tunda, Johnny Depp, nagu mainisin eelmises sissekandes, on jätkuvalt geniaalne. Anne Hathaway mängis mingit valget kuningannat ja hõljus ringi, see pakkus palju nalja ning pärast filmi sai seda korduvalt järgi tehtud. Siis otsustasime mõndadega minna Liisi juurde ja teha vesipiipu ning niisama oleskleda. Sama kamp, kes Pärnus olid ning Lauri sõber Antti. Piip sai eriti kange, taustaks käis jabur komöödia, kus oli armas tulnukakene, kes mingite värdjate kuttide käest ammu (amb, ammu [crossbow]) noolega otsaette sai. See oli kurb. Poisid ja Annika läksid ära, mina jäin jällegi Liisi juurde. Ma elan nii eemal, Annika elab ka nüüd Pirital, poisid said kesklinna taksot sheerida.
Reedel oli kool, kuhu jälle Liisi juurest otse sai mindud. Tegime ühe ära jäänud tunni ka järgi, seega oli kolm tundi maailma usundeid. Aga esimene tüüp oli väga lahe, kirjutas tahvlile hieroglüüfe ning kogu aeg oli tal naeratus näol. Teine tüüp tuli sinna oma lapsega, kes hakkas loengu lõpupoole magama jääma ning õppejõud meisterdas talle siis toolidest aseme. Läksin siis koju ning vastuseks oma 'terele' sain ma õe käest "Sa tuled ikka nii valel ajal, kui mul kiire on. Mine ole palun elutoas pool tundi." Enne oma loenguid helistasin talle, ütlesin, et tulen nelja paiku, ta ütles, et lahkub kolmest niikuinii, et... Neljast oli ta veel kodus. Siis helistas mulle Sandra, kes mind enda juurde filmiõhtule kutsus. See jäi paraku ära, sest Sandra oli ära unustanud ühe sünnipäeva, kuhu ta minema pidi. Niisiis jäin ma koju. Selgus, et Grete tuleb alles pühapäeval tagasi. Oh, bliss!
Laupäeval käisin poes ja koristasin korteri ilusti ära ja väga mõnna oli olla. Juba mitu päeva jälgin postimees.ee'st, kuidas areneb debatt teema üle, kas keelustada laste füüsiline karistamine või mitte. See on uskumatu, mis äärmuslike näidetega tullakse välja, kui valesid termineid kasutatakse ning kui paljud eestlased on ühel nõul, et seda ei võiks keelustada. Ka mina kuulun nende hulka. Esiteks - füüsiline karistamine a'la tutistamine ning 'ata' andmine ei ole PEKSMINE. Teiseks - kas füüsiline karistamine tõesti armistab lapsi ning neist kasvavad endassetõmbunud emolapsed? Olen lapsepõlves niimõnelgi korral nahapeale saanud ja olin teismeeas ka paras emo, aga see on minuteada teismelistele omane asi. Hoolimata valusatest rihmasähvakatest armastan oma ema ning tunnen talle kaasa kõikide enda, õe ja venna nõmeduste pärast. Kui ma praegu mõtlen laste saamise peale jubedusega ning kahtlen, kas üldse kunagi neid saan (VÕIB-OLLA ühe kunagi kauges tulevikus), siis sellise seaduse jõustumisel võin kohe kliinikusse minna ning lasta endal munad maha võtta. Liiga palju olen kuulnud üle käte läinud laste lugusi ja ilmselt ei jätkuks mul ka kannatust nendega ratsionaliseerida. Tore, et olen leidnud veel ühe teema lisaks Eesti venelastele ning jumala teemale, mis mind leili ajab!
Niisiis, laupäeval olin ma tubli. Sandra filmiõhtu plaan aga lükkus laupäeva ning kahe trolliga seiklemise järgselt olingi ma pool üksteist Akadeemia teel Sandra uhkes korteris. Seal olid Sandra eks Silver ning tema ühikakaaslane Andre. Tulemas oli veel ka Kati.. šokolaadimuhvinitega! Siis algas TV6-e pealt aga õudusõhtu filmiga "Härjapõlvlane 6" ja no oli see vast üks hirmus film! NOT. Tobedus. Siis mängisime lauamänge - mingi veider ussisõnade mäng ning 'Eesti'. Maagiliselt oli kell saanud pool neli, kui teised ka lõpuks koju läksid. Mina, jälle nagu kodutu, jäin ööseks. Ülepäeviti erinevate naiste juures, mis maine mul nii küll külge jääb! Sandraga rääkisime veel tund aega juttu ning suikusime nii magusasse unne, et kell kaheksa lülitasime oma helisenud äratuskellad välja ning ärkasime 9.48 Sandra telefonihelina peale, kui Sandra oli sisse maganud tööle, kus ta pidi 9.45 olema. Kargasime siis voodist siva välja, ei meikinud ega midagi ning lippasime, isegi jooksime trolli peale. Aga Sandra juurest sain ka kätte oma kaks t-särki, mille esmaspäeval ostsin. Juba tahan kanda neid! Koju jõudes käisin ruttu Sämmiga, kes ime kombel polnudki korterit täis pissinud. Veel mõned tunnid õnnist üksindust, kui koju saabus mu kallis õde ning proovis seletada, miks ta mulle reedel nii ütles, nagu ta oli öelnud. Põhjendus algas sellega, kuidas tal on kolm päeva pea valutanud ja ta on magamata ning tööd teinud ja nädala ajaga ühe veebilehe valmis saanud ja äraütlemata tubli olnud, siis ta ei suutnud üldse mõelda ning tal ei olnud aega minuga rääkida ja tal oli väga kiire. Ja muu üldine häda-häda, soig-soig.
Homme algab viimane koolinädal, kus tuleb hakata tõsiselt tööd tegema, sest ülejärgmine nädal on vahenädal, mis ei tähenda puhkust vaid kahte-kolme testi, mis ei ole üldse meeldiv. Sääd. Ei, tuleb end kokku võtta!
Ma olen MacGyver! Muukisin just lukku läinud vetsuukse väljaspoolt lahti! Tunnen end tegijana, sest Grete peigmees käis seda ka vaatamas ja ei osanud midagi kosta. Grete heitis mulle ette, et nüüd on minu kord mees võtta, sest mees peab majas olema, kes selliste asjadega tegeleks. But I AM the man, right, Siim!
Nagu Laura ütleb: Duudels mai nuudels!
No comments:
Post a Comment