Hässsti pikk sissekanne!

Nagu te teate, olin eelmine nädal Pärnus. Lahkusin sealt reede hommikul, õnneks mitte 7.17 rongiga vaid klassiõde Kaisa läks autoga kella üheteist paiku ning sain temaga. Super! Enne minekut käisin aga klassiõe Mari ja tema sõbra Marekiga neljapäeval klubis Sugar, minu jaoks teine kord seda klubi külastada. Esimesel korral oli mu garderoobi numbriks üks, seekord 007, awesome! Klubi oli aga suht tühi, mõned tolknesid tantsupõrandal. Muusika oli aga täpselt minu maitse järgi. Inimesi jäi aga järjest vähemaks ja lõpuks olimegi vaid meie kolm seal, lollitasime tantsupõrandal vaid. Otsustasime siis lahkuda, et inimesed saaksid klubi kinni panna. Väga kurb olukord, muusika oli tõesti super. Hüppasime korra läbi ka Bravost, mida ma pole ka kunagi nii tühjana näinud; sellegi poolest oli seal rohkem inimesi, muusika aga oli tüüpiline klubi õnts-õnts. Peagi tegime aga sealtki sääred ja iga roju võis minna oma koju. Ohh, Pärnu - kõik on vaid jalutuskäigu kaugusel! Varsti olin kodus ja sain ennast ära krussi tõmmata mõneks tunniks.

Reedel siis Tallinnasse Kaisaga, keda ka üle pika aja näha sain. Ootas ees õhtu, kus Laura oma sünnat pidas. Värvisin sipsti pea ära ning juurdlesin, mida selga panna. Nagu ikka, on see üks suur peavalu. Isegi kui riided kappi ära ei mahu, pole midagi selga panna! Leidsin siis mingid nartsud, tegin ennast aktsepteeritavamaks, kirjutasin valmis kaardi ja asusin enneaegselt teele. Läksime vabaduse platsi juures asuvasse Varblasesse, mis on väliterrassiga kohake, kus saab vessarit teha ja muhe olla. Kinkisime Laurale laheda lauamängu - tõde või tegu - mida kohe mängima hakkasime. Saime ikka omad kõhutäied naerda seal!

Dare.

Ilus sünnipäevalaps!

Järsku potsatas meie ligidale maha üks tädi, kes väga rõõmsal toonil ütles meile: "Hey, how're you?" Me ei osanudki kohe sellest midagi arvata, vastasime, et kõik on hästi. Ma siis tõstatasin kohe küsimuse kaasfiloloogidele, kes on õppinud inglise keele variante, et mis aktsent see oli. Valikuvariandid olid et kas Austraalia või Uus-Meremaa. Kristi siis küsis, kust nad pärit on ja vastuseks oligi Austraalia. Ta oli koos oma sõbrannaga ja nillisid seal mehi ning nii nad meiega seal suhtlesidki. Naljakad tädid ikka küll. Üks moment jõudsid kohale hilinema pidanud Kaia ja Ingrid ning võisime teele asuda traditsioonilise Embassy poole. Loomulikult tuli teha üks kokaiin, seda ka Liisi kulul. Aga maksan tagasi! Siis hakkasid mingid tüübid seal Annikat nillima ja ka teisi tüdrukuid, lõpuks nad ühinesid meiega. Šotimaa poisid. Selgus, et pidasid poissmeeste õhtut, kui ma õigesti mäletan. Nii me seal istusime veidi ja ajasime juttu, aga varsti liikusime linna peale, käisime O'Malley's ja tahtsime loomulikult karaoket laulda. Me kunagi aga ei jõua miskipärast lavale. Läksime jälle linna peale lällama ning nii me laiali pudenema hakkasimegi. Nimeta baaris jõudsime veel käia.

Kolm šotti.

Lõpuks olime Kaiaga kahekesi ja otsustasime ka kodude poole ära minna. Üritas mind siis veenda, et ma läheks temaga taksoga, aga kuna ma olen vaene, siis keeldusin kategooriliselt. Tegelt pole linnast ju nii pikk maa midagi minna, väljas oli võrdlemisi soe ka. Hakkasingi minema, kui helistas mulle hoopis Sandra ja ütles, et ta on linnas. Läksingi siis linna tagasi, kohtusime Raekoja platsil, kui romantiliselt teine-teise käte vahele jooksime. Ei osanudki väga midagi teha, otsustasime minna Taco Expressi oma nälga kustutama ühtede kanawrap'idega. Laua numbriks saime me seitsme. Täna pangas sain järjekorra numbriks 107. Aga pärast Tacot nägin oma kursaõde Kristiinat, kes parasjagu Hollywoodist tuli.

Sandra ja Hardi Potter. Päriselt ka!

Ja kohe pärast Kristiinaga 'tsau' ütlemist, tuli Sandra kursaõde, kellega ta kaasa läks ja mina sain edukalt esimese trammi peale ning poole seitsme paiku koju. Tõmbasin riietega end krussi.
Laupäeva hommikul kell kümme pidin olema juba Madara tänaval rendiauto järgi. Kella kaheksase äratuse olin kinni vajutanud, õnneks ärkasin kell 9.21 ning lippasin ruttu trollile ja olin täitsa õigel ajal kohal. Ruttu Koplist läbi ja siis Sandrale järgi ja olimegi teel Velisele, Pärnu-Jaagupisse ja Pärnusse. Teel Velisele kohtusime lehmadega, kellele Sämmi kohe eriti hästi peale läks.


Ja siis sain mingi tädi käest riielda, et mida me enda arust teeme, lehmad murravad ennast välja jms. Vabandasin ja liikusime edasi. Jõudsime Sandra maakottu, kus tädi Eha oli juba hunniku njämmasid pannkooke valmistanud, laua kõiksuguste maitsvate moosidega katnud ning kohvigi valmis teinud.

Ja maal on igast loomi ka - jänku, koer, kass, kanad, kuked, lambakesed kaa!

Veliselt liikusime edasi mu vanavanemate juurde Pärnu-Jaagupisse, kus vanaema oli ka teinud pannkooke, need pani ta meile kaasa. Pärnus pani Sandra kokku minu varajase sünnipäeva kingi ja esitles seda mulle. Kukkusin naerdes oma voodisse pikali, ülimalt geniaalne lihtsalt! Njämma mees ja nii palju vaeva nähtud sellega. Täiega meeldib! Nüüd pean leidma talle sobiva koha.

Pärast pikka kingi imetlemist läksime Sandraga randa, et teha ära oma selle aastane ranna stseen. Enne seda aga jõudsime ootamatult kohtuda ja juttu puhuda Silver Kao'ga ning Sandral õnnestus kinni pidada pulmarong ning saada pulmaviina.

Ülesandeks oli, et peigmees lippab ühe tiiru ümber auto naine kätel.

Kuna rannas oli vägaaaaaa tuuline, pidime sel aastal tegema seeria Kuursaali ees valgete puitkonstruktsioonide juures. Aga tuli välja küll!

Sandra pidi varsti bussile minema, aga enne pidime läbi käima Pärnu hiljuti avatud sushi baarist, sest Sandra polnud varem sushit söönud, sushi on hea, koha kohta olin kuulnud ainult positiivset ning Facebookis olevad pildid olid ahvatlevad. Kõik peab paika - koht oli imearmas, sushi oli hea ning ilusti serveeritud ja teenindus supersõbralik! Kapten Nemot nägime ka.


Sandra lippas bussile, mina koju, sest kella kaheksast hakkasime Martiniga sõitma Riia poole, et sealt üles korjata ema ja David. Martin on lahe. Huumori soon on nii paigas lihtsalt. Üks väike randomsus mahtus ka sisse. Sõitsime ja Martin ütles järsku: "Lahe, onju?" Hakkasin naerma, sest ma ei saanud aru, mida ta mõtleb. Tema ei saanud aru, mida ma naeran ja naeris ka. Selgus, et ta mõtles seda, kuidas loojuv päike männimetsa peale paistis. Lahe ta oli. Riiast tagasi sõitsin mina ja oleks ilmselt roolis magama jäänud kui me poleks oma väga intelligentse, inspireeriva ning huvitava emaga rääkinud väga põnevatel teemadel. Tõesti, kui keegi meile nii põnevaid ja nii põnevalt loenguid räägiks, oleks me kõik ajuhiiglased. Õhtul väike amps Eha tehtud küpsise-halvaa-moosi-kohupiimakooki ja Eurovisiooni lõpp ning tuli jälle end magama keerata.
Pühapäeval äratus kella kümne-poole üheteistkümne aegu - oli plaanis ära küürida elutoa vaip. Oli ikka naljakas küll - muudkui käidi toa vahet igast anumatega vett toomas ja teised nühkisid siis vaipa. Ilusti sai puhtaks küll, well done! Väike puhkus ja läksime Steffanisse. Mmm, fussili pollo bella! Mina olen tark ja võtsin väikse pasta, teised aga jäid oma asjadega hätta, sest toitu oli liiga palju. Aga Steff is the best, pole midagi teha. Ettekandja-tüdruk oli ka ülimalt sõbralik. Pärnu ikka on jumala edukas oma teenindusega. Vähemalt sellest nädalavahetusest ei jäänud küll muud muljet. Ooooo, ja David tõigi oma ülivinge kahe objektiiviga peegelkaamera mulle suveks kasutada! Ei jõua ära oodata, et kõiki sellega tulistada, juhuu! 19.45 läksime Martini ja Sämmiga bussi peale ja kimasime Tallinna poole tagasi. Hull edasi-tagasi sagimine ikka. Koju jõudes olin ikka päris väsinud, sellegi poolest oli vaja veel natukene netis olla.
Täna hommikul kella nelja-viie-kuue aegu äratas mind päike ning ma vaatasin ärevalt kella - kas olen juba hispaania keele eksamile sisse maganud? Paraku mitte, kella seitsmese äratuseni oli veel aega. Kell 6.58 vaatasin veel viimast korda kella ja otsustasin kaheminutilise turbo-sleep'i teha. Kohv, õun ning proovisin veel midagi omale pähe ajada. Kui umbes kolmveerand kümme kooli jõudsin, teatas üks neiu, et eksam olevat alanud kell üheksa ning teises hoones üldse. Kaia jõudis ka kohale ning telefoni teises otsas läks Kristi paanikasse. Katki ei jäänud aga midagi, saime ilusti eksamile. Kas see oli nüüd hea või halb, ma ei tea, aga eksam mulle küll ei meeldinud. Väga halvasti oskasin. Pärast kirjalikku võtsime aga suulise osa elavasse järjekorda. Kui asi lõpuks minuni jõudis, olin seal seisnud kaks tundi. Pidin rääkima endast ja kirjeldama Kaiat ja Kristit. Ennast kirjeldades tegin veits naltsi ja ütlesin, et "soy muy, muy, muy feo y gordo" ja selle peale õps vaatas mind imelikult, naeris ja ütles: "No, no, no, es un error!" Jah. Loodame läbi saamist. Aga pärast eksamit koju, koeraga välja, poodi.. Nägin kaks korda rotti õues! Päris pirakas oli teine. Esimesel korral lippas minu ja Sämmi eest vundamendi auku, teisel korral prügikasti alla. Ja no mingi pardi paarikene on meil ka siin maja juures, peesitavad päikese käes ja tuterdavad ringi.
Oijah. Aga kõik need 007med ja 7med ja 107med, mida ma viimasel ajal kohanud olen, viitavad vaid ühele - täna nädala pärast on seitsmes juuni ning ma saan 21 ja see number on kolm korda seitse. Ja siis ma lähen kasiinosse ja mängin kõik oma olematu raha maha.
Täna aga soovin ümmarguse numbri puhul palju õnne oma issile! :)

7°C

Nii näitab mu arvuti. Päike piilub pilve tagant ja tuuline on.

Laupäeval, on the other hand, oli aga väga päikeseline. Kohe nii päikeseline, et päike äratas mu enne mu kella kümnest äratust ja et ma juba kella kaheteistkümnest rannaliival pikutasin. Aga tuul puhus ning sellili olles oli veidi jaheda võitu. Alles kella poole nelja paiku hakkas tunduma, et "Oh! Päike nüüd võtab!" Jah, olin rannas kaheteistkümnest neljani, iga poole tunni tagant keerasin külge nagu kottlet. Vist kuskil ühe paiku liitus minuga ka keskaaegne klassiõde Mari, kes vihkab naiste plaaži. Süüdistan oma noorust, rumalust ja tahet ruttu pruuniks saada selles, et nüüd selg ja rind põlenud on. Ma ei oska midagi teha ka - käisin külma duši all, mökerdasin hapukoorega ja see pani ka mu ainult haisema nagu ma oleks hapuks läinud piim; täna kreemitasin aloe vera kreemiga ning määrisin aloed ennast ka peale. Homme proovin saialille kreemi. Aga ilmselt see, et duši all end svammiga pesin, ei aidanud kaasa, sest pärast seda oleks nahk justkui veel tundlikumaks läinud. Ohh, seda nooruse lollust! Note to self: järgmine kord esimest päikest võtma minnes kasuta päikesekreemi. Hea, et näkku vähemalt natukene panin, muidu oleks ilmselt hirmus. Minu lohutuseks aga on ka David "nagu keeduvähk".. tsiteerides ema. Nad käisid ka rannas. Ma aga ei taha teada, kui šokolaadine on mu ema. Tal on tõesti nii, et on kaks minti päikese käes ja plaks-plaks pruun.

Kui aga reedel koju jõudsin, sain minišoki - keegi tark on maja eest kõik sirelipõõsad likvideerinud! Ma olen marus! Nii hästi lõhnasid alati. Emme eelmine suvi õnneks oli pilte maja ümbrusest teinud:

Ma olen kindel, et sellega on seotud need uued naabrid, kes eelmine aasta siia kolisid. Vastikud.

Pärnus olen muide, jah, ma seda ei maininudki veel. Aga kui te väga nupukad olete, siis saite sellest juba aru. Või teate seda juba varajasemast, sest olen seda MSNis ja Facebookis kuulutanud. Hea on olla, nagu ikka. Tagasi lähen alles neljapäeval või reede hommikul, sest Laura peab reedel sünnat. Ja siis tulen laupäeval tagasi Pärnusse, sest emme ja David tulevad ning Sandraga teeme ära selle kevadise rannastseeni, võib-olla toimub meil klassigrill ning pühapäeval peaks olema väiksed talgud ja söömised perega; siis jälle Tallinnasse, sest esmaspäeval hispaania keele eksam, mille jaoks ma siin praegu hirmsasti õppima peaksin. Natuke olen õppinud ka - otsisin välja vestmiku ja CD, mille ema kunagi omale muretses õpihimus. Paraku kuulas ta CDd alati enne magamaminekut ja jäi pärast mõnda esimest lauset juba magama. Midagi ta siiski oskab.

Tegelt ma avastasin, et kui sa oled hästi palju kõhuli, siis sa ei tunne, et kõht on tühi.

Pankrot!

Ja kahjuks ei räägi ma Toe Tag'i laulust. Pankrot on tõesti mu õlale koputanud, arvel vaid nukrad paarkümmend krooni. Peab vist üliõpilaslikult turbokate peal elama hakkama.

Aga kaks head uudist on ka! Esiteks sain pragmaatika järeleksami B! No väga õnnes olin ikka, kui seda oma õppekaardil nägin. Käisin kohe korteris ringi ja laulsin: "be, be, bebebe..!" Nüüd peab end kokku võtma ja reedeseks maailma usundite eksamiks õppima, et ka see hea hinne saada. Ja siis saab Pärnuu! Teine hea uudis on aga see, et helistasin Martinile (vennale) ja küsisin, kas ta mulle sünnakingi ka teeb. Hea küsimus, eks. Kõigepealt võttis toru üldsegi vastu Grete, kelle käest esialgu siis selle küsimuse küsisin, mille peale ta kõlavalt õhku sisse ahmis ja ütles: "Sul tuleb sünnipäev ju!" Tõsilugu. Aga Martin kohe küsis, mis ma tahan ning esitasin talle sujuvalt oma soovi, et tahaks piletit Foreign Beggars'ile. Martin küsis: "Palju see maksab, viis tonni vä?" Naljatilk. Aga ütles, et vabalt saab. Ostab Sandrale ka ära, siis on mul kindel, et lähen kellegagi koos ja Sandral pole enam pääsu ka, muhahahahaa! Kuigi Sandra kurdab ka pankroti üle. Aga kultuurne peab olema ja vahel kontserditel/kontsertidel/kontsertidel ka käima - eriti siis, kui kohale tulevad nii head artistid nagu seda ongi Foreign Beggars või Dub FX. Õllesummerilegi peaks minema, Scissor Sisters on peaesineja sel aastal. Mitte, et ma neist huvituks või midagi. Aga eelmine aasta oli vist see, kui oli Franz Ferdinand. Õllesummer tahab end vist läbu mainest kuivaks raputada. Järgmine aasta, kes teab, äkki Justin Timberlake ise kohal! Või pigem siiski Justin Bieber?

Jah. Homme on veel viimast korda hispaania keele tund, 31. siis eksam. Hirmutav lugu. Aga homme läheme vist mõndade kursakatega randa või kuskile, tšillääxime ja teeme vesipiipu.

WANT!

10. juuni Korteris. Plz to hav sponsors!

Nii. Soe. Ilm.

Eile käisime Anne juures:

Anne tegi salatit.

Jane tegi sinihallitusjuustu muffineid.

See on Katri.

See on Jane.

See on Anu.

See oli üks väga njämps bool!

See on Kristina.

See on CoverGirl Liis.

Suremist väärt hea pitsakringel, mille Ingrid tõi.

Kaia tehtud õunakook.

Kaia ise.

Ja see on Ingrid ise.

Seda ma ei tea.

Annika.

Tenno.

See on 'ideaalne, geniaalne, proportisonaalne - modell!' Kristiina.

Võõrustaja Anne ja septembris 16-aastat vanaks saav Miku.

Laurakesekene.

A wild Lauri appears.

Kaunis Kerstin.

Mis ma teile veel räägin siis? Jalg ei taha mul mitte paraneda ja juba kardan, et ei saa enam kunagi kontsasi kanda, sest kui jala päkale surun, on valus.
Eile oli ja täna on nii ilus ilm ja nii soe! 26 kraadi või midagi säherdust, täitsa suvi juba! Nii äkki tuli see ilus ilm, et ei jõudnud üldse ette valmistada ennast. Nüüd eestlaslikult kirun, et palav ja oeh ja hirmus. Ei, ma olen väga rõõmus. Kui veel Pärnusse ka saab ja randa, siis on lill! Ja sinna saabki juba järgmine ja ülejärgmine nädalavahetus, hurraa! Samas ei saa aga ka väga palju lulli lasta, sest teatavasti on eksamisess ja vaja õppida. Esmaspäeval oli mul nüüd pragmaatika järeleksam ning tunnen, et saan läbi sellest. Ma siiralt loodan! Tuleva nädala esmaspäeval on inglise keele variantide eksam, reedel maailma usundite eksam. 31. mail, issi sünnipäeval, on hispaania keele eksam ja kolmandal üks järeleksam, mille pean kindlasti läbi saama, sest teen seda kolmandat korda ning kui nüüd jälle feilin, ongi feil. Siis pean selle aine uuesti võtma ja selle eest palju raha välja käima. Seda ei või juhtuda! Ning seitsmendal juunil, minu kahekümne esimesel sünnipäeval, on mul tore süntaksi eksam. Oh, seda lõputut õnne! Aga pärast seda on loodetavasti eksamitega ühelpool ning võib vabalt võtta. Mai lõpus peab Laura veel oma sünnipäeva. Meil on Lauraga täpselt kuu sünnipäevade vahet, tal on 7. mai. Ja ta sai kakskümmend. Ja siis kuskil üheteistkümnenda paiku pean ka ehk väikestviisi enda oma. Jah. Ja tööd pean ma otsima ka! Tahaks Pärnusse mingit tööotsa, kõige vahvam oleks näiteks Campa või Steffi või muu sellise pitsatakso juhiks saada. See mulle täitsa meeldiks. Loomulikult veel rohkem meeldiks mulle niisama suve nautida ja mitte midagi teha, et saaks päevade viisi rannas käia ja oleskleda. Arvan, et praegu oleks ilmselt viimane suvi võimalik mul sellist suve nautida. Samas, kui õpetajaks lähen, siis õpsidel teatavasi suviti poolteist kuud vaba! Aga kahjuks.. KAHJUKS ei kuku raha taevast ning seetõttu peab omal ninast vere välja rabama.
Nüüd tahaks hunniku jäätist süüa.

Emmele.

We all have mothers and to us they are one of the most important if not THE most important people in our lives. They are the ones to blow on our boo-boos and make us the best breakfast on a Sunday morning. Their love towards us is unconditional and selfless. Our love towards them should be exactly the same.
I remember one time when you made me take a bite of a herring sandwich knowing that I didn’t like it but hoping that I would. The ultimatum was that I could have some cake afterwards. Fact is that you actually never made me do anything that I didn’t want to do.. within reason, of course! For example, you did make me go to dancing school at the age of six even though I hated the idea. After thirteen years had passed, I could not have been more grateful to you. Mums – they always seem to know what’s best for you. Too bad we don’t realize it when we’re kids.
You’ve always been realistic and raised me to be like that as well and I am extremely happy that you did. Because of it I don’t have much room for disappointment. You always said “Hope for the best, but expect the worst” and that “In life we don’t always get what we want.” Some might see it as a bit harsh, but that’s the way life is. We all have to grow up some time. Still, a piece of us should stay childish to be able to laugh carelessly and enjoy life despite its mishaps.
This is exactly the way you are! You’ve managed to find the silver lining for almost everything. I think you got that from grandma, didn’t you? When you broke your right wrist you learned to jot with your left hand – no problem! You always know what to say, even if you don’t. And I love your sarcasm and your ability to make fun of life. I guess you had to learn how to – having had to juggle two jobs and raising three kids basically all on your own. Nonetheless, you managed to provide for us. Now, you’ve built a house with David and you can have a big garden; relax, have a glass of good wine on the terrace while enjoying a nice sunset.
You are such a role model, always standing strong. Keep doing that for at least as long as you have done so far.
Happy mother’s day to the most wonderful woman I know!

Neli aastat armastuseta.

Täna kiikasin korra jälle oma kunagi rate.ee's peetud blogisse ning sattusin ühe sellise sissekande otsa:

Armastuseta.
Esmaspäev, 01. mai 2006 Kell 21:45.
Kirjeldage mulle armastust, palun.


Oeh, vaene emolaps ikka küll!

Muud mul polegi teile rääkida. Reedel sõime Laura ja Liisiga kartulit mundris aka jacket potatoe't. Väga njämps värk, täitis hästi kõhtu ning ei maksa hingehinda.
Head muusikat jagaks teiega ka: