Sügismasendus.

Loomulikult selle asemel, et paaniliselt õppida, kirjutan ma blogi. Püstitaksin küsimuse: miks ma läksin edasi õppima, kui mulle pole kunagi õppida meeldinud? Keegi ei tea. Selgub, et ühe järeleksami magasin ma maha. Teine pühib juba ukse taga jalgu - USA ajalugu teisipäeval. Jõulude kanti ootab ees ladina keel, mida pean kõige muu kõrvalt proovima endale selgeks teha. Saab olema raske. Ritalin'i on mul vaja.

Viis päeva on möödas mu viimasest tööpäevast. Ma ei surnudki ära! Obviously. Iga päevaga läks ärkamine veidi keerulisemaks, aga küll ma päeva jooksul ärkasin. Kiire väga ei olnud, vahepeal oli lippamist. See 50-pealine seltskond polnud ka nii hull - katsime lihtsalt abilaua, tõime toidud ette, korjasime taldrikud ära ning andsime leti tagant jooke. Lihtne! Pühapäeval olin tööl koos ühe neiu Kristeliga. Eelneval päeval sain teada, et ta kohe üldse ei salli mind mingil põhjusel. Too on tüdruk, kellega ühel päeval proovipäeval olime, aga erinevatel korrustel. Ja üldiselt pole me väga kokku puutunudki rohkem. Aga tema on teistele rääkinud, et ta ei salli mind ja et ma olen jobu. Küsis ka abikokalt, kas ma meeldin talle ning oli üllatunud, kui ta vastas jaatavalt. Selle peale ütles talle Kristel, et tal on pühapäeval viimane tööpäev ja ütleb mulle siis paar krõbedamat sõna. Ma juba erutusin ja nii ootasin pühapäeva ning neid ahjusooje kuldpruune veidi soolatud krõbedaid sõnu. Aga need jäid tulemata minu suureks pettumuseks.

Esmaspäeval käisime emaga Tallinnas, enne seda käisime Kohilast ta vanemate juurest läbi.

Tallinnasse viisime ära rendiauto ning läksime vaatama ema vennapoega näidendis "Kiivad armastajad", mida nüüd soovitan kõigile, sest see on eriti naljakas! Mängitakse seda kuni kolmekümnenda augustini, so hurry! Enne näidendit saime linnas kokku Gretega, kes näidendile ei tulnud, sest (nagu ta juba telefonis väitis) valutas tal pea. Kokku saades hakkas ta mind kutsuma tibiks, sest mul olid seljas neoonroosa pluus ja heledad teksad, mu juuksed olid lahti ning ees tema käest saadud suured päikseprillid. Ärritas veidi. Siis rääkis ta edasi, kuidas tal terve päev on kael valutanud ja ta ikka kohe teadis, kuidas peavalu on tulemas ja tuligi ning mitu tabletti ta juba on alla neelanud. Ema muidugi tahtis arutada asjaolu, et mina tema juurde jälle sügisest elama läheks. Gretel polevat selle vastu midagi, et seal elan, aga ma ei tohi lihtsalt nii ülbe olla. Küsides siis, et milles mu ülbus seisneb, ütles ta, et pigem pahatahtlikkus ja õelus tema suunas ning et ma tema juuresolekul olen alati väga mossis ja kuri. Ütlesin talle, et teiste juuresolekul ma ju ei ole selline, küsigu mu sõpradelt, ma tegelikult olen väga nalja täis inimene. Peab olema põhjus, miks ma just tema juuresolekul olen (nagu ema seda nimetas) cold and distant. Sellest aga ei tahtnud Grete rääkida - tema on valutav ohver ja mina pahatahtlik meelega. Veel väitis ta, et kui inimene ei vingu, siis keegi ei aita. Nagu ütles Andrus Ansip, siis sellist jama on keeruline kommenteerida. Siiski, siiski tundub, et esmaspäeval Pärnust lahkudes ma just tema juurde maandungi. Ennekõike ema pärast, sest tema ju minu eest maksab ja nii on igatpidi odavam ja ilmselt lõppkokkuvõttes kõigi jaoks parem. Niisiis püüan ma esmaspäeval oma õega uuesti tutvust teha. Sämmile leidsime me ka hoidja Pärnus, seega peaks üks niiniimetatud probleemide allikas vähem olema. Julgeks loota, eks.
Teisipäeval ja kolmapäeval ei olnud ma väga produktiivne vist. Kolmapäeval panin omale vaid juuksuri aja ning käisime emaga pangas mu õppelaenu asja ajamas. Jeap, sain elu esimese suure võla kaela. Nüüd palvetagem igast olevuste poole, et saan tulevikus töökoha, mis selle minu eest ära maksab.
Neljapäeval käisingi elus esimest korda siis kuumkääri lõikuses ja lootsin imesid ning et mu juuksed on pärast seda nagu reklaamis tädidel. Not quite, aga paremad siiski kui enne. Ja maha ei võetudki nii palju, kui kartsin. Juuksur muidugi soovitas mul umbes kahe kuu pärast tagasi minna, et saaks veel mõned sentimeetrid võtta ja oma kassasse veel ühed 250 eeku pista. Aga äkki lähengi. Sest eks ole ju tõsi, et mul on juukseid nagu Chewbaccal kehakarvu ja kui ta oleks ühe päeva jooksul tahtnud mu iga juuksekarva otsast sips-nipsti teha, oleks me seal pool päeva olnud. Seekord saime aga tunniga hakkama. Pärast sain kokku klassiõe Mariga ja läksime sööma Bravo Lounge'i, kus võtsin oma lemmiku ja kõige parima Caesari salati, mida olen söönud.
Öösiti vaatan ma filme. Eile vaatasin 'Remember Me'-d, Robert Pattinsoniga peaosas. Seda olid paar mu kursaõde mulle soovitanud a'la soovitustega vabaneda eelarvamustest (sest ikkagi "Edward Cullen" mängib seal). Ja täiesti OK film oli, ma üldiselt suur draamade fänn ei ole, aga huvitav lõpp oli sellel küll. Sandra ütles just õigesti, et kui sa jaksad selle lõpuni vaadata, siis on hea film, otherwise it's just *meh*. Ja siis vaatasin ma esimest korda elus Alfred Hitchcocki 'The Birds'.. jea, kus ma elanud olen, eks! Mõtlen, et kui oleks seda noorest peast näinud, oleks ehk hirmuski olnud. Nüüd oli lihtsalt paras koomilisus ja ma aina mõtlesin, kas linnud filmimise käigus ka viga said. Ja tahtsin neid nunnutada. Tõsilugu aga, et kui päriselt peaks nii minema, et linnud sellise karjaga peale tulevad, oleks piss püksis ka. Janel juhtus kord nii, kui ta porgandi pirukaga poest tuli, et kolm varest hakkasid teda jällitama. Jane viskas lõpuks piruka maha ja jooksis ära. Ja tema sõbra Kerdiga juhtus sarnane lugu. Aga linnud ei ole halvad, neil on vaid ellujäämisinstinkt ja nad tahavad süüa.. su porgandipirukat.
Kui homme kolib välja Karmen ja suundub Tartumaale õpinguile, siis sisse kolib üks mu sugulane oma kahe sõbraga ja mina magan paar päeva elutoa diivanil. Poisid kõik lähevad alles gümnaasiumisse ja suure õudusega mõtlesin ma, et kui nad gümni lõpetavad, olen ma 24-aastane. Oo, õudu! Ja kus ma ise selle aja peale olen jõudnud? Prügimäele is my first guess.
Jõudu ja jaksu mulle siis!

Remember me?

Jeekim, jeekim, juba pea kaks nädalat viimasest postitusest möödas, häbiväärt lugu ikka küll! Kindlasti kõik juba mõtlesite, et "Miks Britta ei kirjuta, tal on alati nii huvitavad sissekanded ja tahaks juba lugeda ta blogi!" eks? Kahtlemata. Siin ma nüüd siis taas olen ja kannan ette oma tegemistest. Ilmselt saab enamus sissekandest sisustatud piltidega, aga eks ikka tausta on ka natuke neile vaja. Nii..
Viimati mainisin siis, et lähen Tallinnasse. Tehtud! Läksin ma hommikuse rongiga, millel ma mõnuga sliipi lasin. Kohale jõudes meenus mulle, et hommikukohv jäi täiesti joomata, seega krabasin kohe ühe karamelli cappuccino.
Pidin minema Annika juurde, aga tahtsin talle anda virgumise aega ning kolasin siis veidi Viru Keskuses ringi. Nii ma sattusin ka Terranovasse, kust ma omale paari teksasid 99 krooni eest soetasin. Tõsilugu, oleks võinud kohe kaks paari osta. Helistasin siis lõpuks Annikale ja just täpselt siis, kui ta oli duši alla karanud. Murphy. Jõudsin kohale, Annika oli pruun. Ja Paula the Puss oli ka seal, alguses arglik, aga pärast väga (nagu Annika ütleb) naksi täis. Helistasin veel teistele, aga keegi ei tahtnud loomaaeda tulla. Nii olimegi meie Annikaga ja Siim. Saime kesklinnas kokku ja sõitsimegi trolliga kohale, ma olin ka väga naksi täis. Ma ütlen, ma ei mäleta, millal seal viimati käisin, kümme aastat tagasi võib-olla? Ei imestaks. Ja no pilet, 45 eeku!!!? Suurepärane! Ilm oli muidugi päris sooja võitu, aga püüdsime sellest ennast mitte häirida lasta.

Obligatory.

Baby kangaroo!

Bunnehs!

Siim pandi tööle.

Hmm..

Nagu silm tõmbleks.

Rõõmsad lapsed.

Kohvikusse me ei läinud (nagu ikka, et kui Tallinnasse, siis loomaaeda ja kohvikusse). Siim põgenes koju, meie Annikaga linna ning poodi ja tema juurde. Tegime väiksed suupistetaldrikud valmis, varsti tuli kohale Siim ning hiljem ka Laura. Diskole me ei läinudki, sest olime kõik parajasti väsinud. Öö paiku tuli Siimule ja Laurale järgi minu vend Martin ja viis nad kodudesse.
Pühapäeva hommikul läks Annika esmaabikursustele (sest ta käib ju nüüd autokoolis) ning mina jäin veel edasi põõnama natukeseks. Väga kaua ka ei julgenud olla, sest Annika peika Reio, kes oli Pärnusse läinud, pidi tagasi tulema millaski ja arvasin, et tal oleks veidi naljakas olnud mind sealt eest leida. Nii ma läksin kohutava palavusega linna, kodinad kaasas, ja lonkisin niisama. Rongini oli kõva neli viis tundi aega. Oleksin võinud kohe Martini juurde minna, aga ei, enne pidin ennast linnas ära väsitama ikka ja sellega endale väsinud inimese tuju tekitama. Tuli lõpuks ka rongile minemise aeg kätte, kus ma istudes nii mitu korda nokkisin, et mul oli häbi. Aga olin omadega läbi. Nagu väike käbi. Yo! Tivoli oli ka Pärnus, sinna ma ei jõudnudki, kuigi olin mõelnud, et lähen pühapäeva õhtul. Selgus aga, et see lõpetab septembris Tallinnas ning kuna Pärnus polekski mul olnud kellegagi minna ning Sandra tahab ka sinna väga minna, siis otsustasin, et läheme septembris koos Tallinnas. Vot nii hea lahenduse leidsimegi.
Esmaspäevast kolmapäevani oli tööpõli. Neljapäeval puhkasin.
Reedel läksin onutütre Rita ning tema kihlatu Peebu pulma. Stiiliks oli rahvusmustrid. Minu elu esimene pulm. Väga tore oli! Rita nägi tohutult armas välja, Peep oli aga jalkat mängides oma jalga vigastanud ning oli karkudel. Lahas oli aga edukalt põlvikusse varjatud ning kui ta oli karkudeta, ei saanudki aru, et midagi oleks valesti. Laulatus toimus Kõpu kirikus, kohal olid lähedasemad sugulased ja tuttavad. Minule määrati filmimehe roll, et filmida tähtsamat. Liiga suur ülesanne, ma arvan. Käsi ikka värises vahel ja mõne tähtsamat sorti koha magasin maha ka, aga üldiselt loodan, et sain siiski KÕIGE tähtsama linti. Teiseks ebaametlikuks ametiks oli mul fotograafi amet. Vabatahtlik ja omavoliline.

Tere-tere, härra fotograaf!

Vanaisa ja vanama.

Juhhõissa, pulmad, juhhõissa, pulmad!

Pruudi vanemad.

Pidu läks nii vingeks, et väga hilisõhtul tuli välja bänd ja mängis vägevat folki ning kõik trallitasid ja tantsisid. Ka Peep kargas oma karkudel ja ühel jalal. Seda oli naljakas ja tore vaadata. Oh, neid õnnelikke inimesi. Mina, ema ja David tegime sealt aga öösel minekut, Grete, Martin ja Kadri jäid edasi trallitama kuni vähemalt neljani hommikul.
Laupäeva õhtul tuli aga ülikoolivend Peep mu juurde öömajale. Sõitsime veel korra linna ja randa, kus nägime rahvamassi, mis oli vallutanud promenaadi. Pühapäeva hommikul läksin mina tööle ja jätsin Peebu emmega koju.
Eile sain teada, et Elar, kes läks juunis jälle Ameerikasse raamatuid müüma, tuleb juba täna koju tagasi (pidi tulema septembri lõpus), nii saan ma temaga täna õhtul kokku ja kuulan kõik ära, mis tal rääkida on. Homme saan Kaisaga jälle üle pika aja kokku, ehk saab Mari ka töölt vabaks ja siis lähme välja. Neljapäevast pühapäevani on tööl finale. Kuidas ma reede ja laupäeva (mõlemad 15h päevad) üle elan, on omaette küsimus. Laupäeval pidi veel 50-pealine seltskond sööma tulema. Ning sellega mu tööpõli selleks suveks lõppeb, siis peab hakkama turboga USA ajaloo eksamiks õppima. Peaks omale ka elukohta otsima ja tunniplaani vaatama ja miljon muud asja tegema enne uue kooliaasta algust. Veider, ma natuke nagu ootaks taas Tallinna elu ning samas ei oota kohe üldse. Suvi on märkamatult jälle möödunud. :(

Koputades neljapäeva uksele.

Märkamatult on möödunud nädal viimasest postitusest, vahel on olnud paar vaba päeva ning natukene tegemist.

Näiteks reedel käisime siis emme, Martini ja Gretega Tallinnas kohvikus empsu möödunud sünnipäeva tähistamas. Mitte Chocolaterie's, nagu olin arvanud, vaid Josephine'is, kuskil vanalinnas. Väga vinge interjööriga koht, väga eriline. Koogitükk maksis 75 eeku, latte 45, aga arvan, et kõik oli oma raha väärt. Judge for yourselves:

Maagiline latte õiges suuruses.

Mmmagusad koogid.

Kaks tükki toodi veel, ühel küünal.

Josephine'i kohviku resident.

Tallinnast kimasime Padisele, kus toimus Mahavoki ja HU? kontsert. Klooster oli rahvast täis pargitud, istekohti vähe, nägin halvasti. Kurb, et 200.- selle eest makstud sai, aga juusiis ema nimel, I guess? Pigem läksime Martiniga varemete vahele kondama, muusikat kuulsime ju niikuinii. Kui kontsert sai läbi, hakkasime kuidagi Pärnusse sõitma

Martini ja Grete uue 2009. aasta VW Golfiga.

Mõtlesime, et Haapsalust päris läbi ei sõida, et pikaks läheb tee, aga pimedas eksisime suht ära, teeviitasi oli vähe ning lõpuks olimegi otsapidi Haapsis. Mõtlesin, et lähen Siimu akna alla kollitama. Sõitsime isegi Kastani ghettost läbi, kus Siim lapsena oma sõpsudega sõdu pidas. Väsinuna jõudsime koju, mul järgmine päev tööpäev. Ja järgmine päev ka.
Juhuu, kolm päeva puhkust! Või kas oli? Esmaspäevaks oli planeeritud, et läheme Martini, emme ja Sämmiga Valgeranda ning pärast emme saunamajja, sussutame vorsti lõkke kohal ja oleme muhedad. Rannas oligi täitsa lõbus, Sämmi tegi nalja meile emmele järgi ujudes.

Martini leitud fossiil.

Siis aga sain kõne, et kas ma tööle saan minna. Täna? Ei saa. Okei. Varsti helistati tagasi, et mis ma teisipäeval või kolmapäeval teen. LOL, no mis ma teen, puhkan ikka! Kas tööle ei saa tulla? No milles probleem? Üks neiu vigastas oma jalga ja vaja asendust. Ütlesin, et ma mõtlen selle peale. Ja siis ma olin hästi kaval. Mul endal oli niikuinii vaja 14. august vabaks saada, seega ütlesin, et olen nõus teisipäeval minema, kui saan garantii, et keegi asendab mind neljateistkümnendal. Ja olemas! Varsti läksimegi saunamajja juba ning valmistusime grillima. Loomulikult sõbrad Corona ja Tuborg olid kaasas ning kuna Salitos tulla ei saanud, tuli Maiz. Ja ühte sarnast õhtut ma suvesse omal tahtsingi.

Mini-idüll.

Samuel-Sämmi-Sämba-Säm.

Aga eilne tööpäev oli eriti lebo. Olin kolmandal korrusel (esimest korda; tavaliselt töötan teisel) ning koos Stiiniga. Super! Kolmandale rahvas väga ronida ei viitsi ning seal rõdul olevad lauad-toolid pole ka nii mugavad nagu on teisel, seega käis meil sealt läbi vaid mõni klient, kassa oli vaevu üle nelja tuhande. Ma võikski kolmandal töötada! Õhtul hakkas muidugi välku sähvima. Martin ja emm tulid mulle tööle vastu, vaatasime veel pikalt rannas pilvedetagust fotosessiooni.
Täna käisime Pärnu-Jaagupis vanaemal külas. Seal käisin ja kiikusin sel kiigul, kus lapsepõlves ikka ohtralt kiigutud sai. Ja kiikumine on eriti lõbus! Vahel peab tegema selliseid asju.
Ja onu juures käisime.
Homme ja ülehomme jällegi tööl, aga laupäeval, vot, siis ma põrutan ära Tallinnasse, lähen loomaaeda ja õhtul välja. Proovige mind vaid takistada!