Remember me?

Jeekim, jeekim, juba pea kaks nädalat viimasest postitusest möödas, häbiväärt lugu ikka küll! Kindlasti kõik juba mõtlesite, et "Miks Britta ei kirjuta, tal on alati nii huvitavad sissekanded ja tahaks juba lugeda ta blogi!" eks? Kahtlemata. Siin ma nüüd siis taas olen ja kannan ette oma tegemistest. Ilmselt saab enamus sissekandest sisustatud piltidega, aga eks ikka tausta on ka natuke neile vaja. Nii..
Viimati mainisin siis, et lähen Tallinnasse. Tehtud! Läksin ma hommikuse rongiga, millel ma mõnuga sliipi lasin. Kohale jõudes meenus mulle, et hommikukohv jäi täiesti joomata, seega krabasin kohe ühe karamelli cappuccino.
Pidin minema Annika juurde, aga tahtsin talle anda virgumise aega ning kolasin siis veidi Viru Keskuses ringi. Nii ma sattusin ka Terranovasse, kust ma omale paari teksasid 99 krooni eest soetasin. Tõsilugu, oleks võinud kohe kaks paari osta. Helistasin siis lõpuks Annikale ja just täpselt siis, kui ta oli duši alla karanud. Murphy. Jõudsin kohale, Annika oli pruun. Ja Paula the Puss oli ka seal, alguses arglik, aga pärast väga (nagu Annika ütleb) naksi täis. Helistasin veel teistele, aga keegi ei tahtnud loomaaeda tulla. Nii olimegi meie Annikaga ja Siim. Saime kesklinnas kokku ja sõitsimegi trolliga kohale, ma olin ka väga naksi täis. Ma ütlen, ma ei mäleta, millal seal viimati käisin, kümme aastat tagasi võib-olla? Ei imestaks. Ja no pilet, 45 eeku!!!? Suurepärane! Ilm oli muidugi päris sooja võitu, aga püüdsime sellest ennast mitte häirida lasta.

Obligatory.

Baby kangaroo!

Bunnehs!

Siim pandi tööle.

Hmm..

Nagu silm tõmbleks.

Rõõmsad lapsed.

Kohvikusse me ei läinud (nagu ikka, et kui Tallinnasse, siis loomaaeda ja kohvikusse). Siim põgenes koju, meie Annikaga linna ning poodi ja tema juurde. Tegime väiksed suupistetaldrikud valmis, varsti tuli kohale Siim ning hiljem ka Laura. Diskole me ei läinudki, sest olime kõik parajasti väsinud. Öö paiku tuli Siimule ja Laurale järgi minu vend Martin ja viis nad kodudesse.
Pühapäeva hommikul läks Annika esmaabikursustele (sest ta käib ju nüüd autokoolis) ning mina jäin veel edasi põõnama natukeseks. Väga kaua ka ei julgenud olla, sest Annika peika Reio, kes oli Pärnusse läinud, pidi tagasi tulema millaski ja arvasin, et tal oleks veidi naljakas olnud mind sealt eest leida. Nii ma läksin kohutava palavusega linna, kodinad kaasas, ja lonkisin niisama. Rongini oli kõva neli viis tundi aega. Oleksin võinud kohe Martini juurde minna, aga ei, enne pidin ennast linnas ära väsitama ikka ja sellega endale väsinud inimese tuju tekitama. Tuli lõpuks ka rongile minemise aeg kätte, kus ma istudes nii mitu korda nokkisin, et mul oli häbi. Aga olin omadega läbi. Nagu väike käbi. Yo! Tivoli oli ka Pärnus, sinna ma ei jõudnudki, kuigi olin mõelnud, et lähen pühapäeva õhtul. Selgus aga, et see lõpetab septembris Tallinnas ning kuna Pärnus polekski mul olnud kellegagi minna ning Sandra tahab ka sinna väga minna, siis otsustasin, et läheme septembris koos Tallinnas. Vot nii hea lahenduse leidsimegi.
Esmaspäevast kolmapäevani oli tööpõli. Neljapäeval puhkasin.
Reedel läksin onutütre Rita ning tema kihlatu Peebu pulma. Stiiliks oli rahvusmustrid. Minu elu esimene pulm. Väga tore oli! Rita nägi tohutult armas välja, Peep oli aga jalkat mängides oma jalga vigastanud ning oli karkudel. Lahas oli aga edukalt põlvikusse varjatud ning kui ta oli karkudeta, ei saanudki aru, et midagi oleks valesti. Laulatus toimus Kõpu kirikus, kohal olid lähedasemad sugulased ja tuttavad. Minule määrati filmimehe roll, et filmida tähtsamat. Liiga suur ülesanne, ma arvan. Käsi ikka värises vahel ja mõne tähtsamat sorti koha magasin maha ka, aga üldiselt loodan, et sain siiski KÕIGE tähtsama linti. Teiseks ebaametlikuks ametiks oli mul fotograafi amet. Vabatahtlik ja omavoliline.

Tere-tere, härra fotograaf!

Vanaisa ja vanama.

Juhhõissa, pulmad, juhhõissa, pulmad!

Pruudi vanemad.

Pidu läks nii vingeks, et väga hilisõhtul tuli välja bänd ja mängis vägevat folki ning kõik trallitasid ja tantsisid. Ka Peep kargas oma karkudel ja ühel jalal. Seda oli naljakas ja tore vaadata. Oh, neid õnnelikke inimesi. Mina, ema ja David tegime sealt aga öösel minekut, Grete, Martin ja Kadri jäid edasi trallitama kuni vähemalt neljani hommikul.
Laupäeva õhtul tuli aga ülikoolivend Peep mu juurde öömajale. Sõitsime veel korra linna ja randa, kus nägime rahvamassi, mis oli vallutanud promenaadi. Pühapäeva hommikul läksin mina tööle ja jätsin Peebu emmega koju.
Eile sain teada, et Elar, kes läks juunis jälle Ameerikasse raamatuid müüma, tuleb juba täna koju tagasi (pidi tulema septembri lõpus), nii saan ma temaga täna õhtul kokku ja kuulan kõik ära, mis tal rääkida on. Homme saan Kaisaga jälle üle pika aja kokku, ehk saab Mari ka töölt vabaks ja siis lähme välja. Neljapäevast pühapäevani on tööl finale. Kuidas ma reede ja laupäeva (mõlemad 15h päevad) üle elan, on omaette küsimus. Laupäeval pidi veel 50-pealine seltskond sööma tulema. Ning sellega mu tööpõli selleks suveks lõppeb, siis peab hakkama turboga USA ajaloo eksamiks õppima. Peaks omale ka elukohta otsima ja tunniplaani vaatama ja miljon muud asja tegema enne uue kooliaasta algust. Veider, ma natuke nagu ootaks taas Tallinna elu ning samas ei oota kohe üldse. Suvi on märkamatult jälle möödunud. :(