Life happens.

Ikka mõtlen vahel, kui Grete hädaldab, et pole kellegagi kuskile minna, et kus on ta kõik sõbrad ja sõbrannad nüüd, kunagi tal neid ju oli. No ja emmest näiteks rääkimata, tal pole konkreetset parimat sõpra, kursakad on, kellega vahel suhtleb. Martin ka kurtis, et tal pole Tallinnas sõpru. Ja need, kes Martinil on, no ma ei tea.. Aga miks nii läheb? Elu on selline, eks. Viib sõbrad erinevatesse linnadesse, vahel suisa erinevatesse maadesse, paneb nad tööle, uputab äkki pudelisse või halvimal juhul mõne veekogu põhja. Sõprussuhe on nagu ikka üks suhe, mille kallal tuleb ka vaeva näha, mitte seda iseenesest mõistetavalt võtta. Olla seal, kui on vaja ning minna ära, kui tarvis. Aga kogu selle virtsa saanud lilleaia keskel on vahel keeruline.
See on see blogi pessimistlik käsi.

Alturistlik egoist.

Vahepeal käisin näiteks Siimu ja Liisi sünnipäeval. Mul oli kaasas Davidi SLR, tähtsamini oli kaasas mul ka üks ühekordne kaamera, mille kodust leidsin ning mille kehtivusaeg möödas oli. Sellegipoolest tulid pildid välja hoolimata väikestest ära lõikamistest ning tihedast kompositsioonitusest a'la pildi allservas inimene ning ülejäänud pilti domineerib sein.

Gängsterid.

Noored kooki lõikamas.

Liis imetleb minu tehtud kaarti. Ma ei ütle, mis ta ütles, millest see tehtud on.

Siim oli eluõnnes oma kahe liitri Skittlesitega.

Üldiselt on kool ja kodu toimumas taaskord ja sügismasendus on mul päris hea sõps juba. Kole lugu, pole kaht nädaladki koolis olnud. Aga sellest saame üle, eksjuonju! Võtsin sellise huvitava aine sel aastal nagu sissejuhatus eetikasse. Täna rääkisime seal näiteks väärtusest - mis see on, mida inimene väärtustab? Ma tean, et paljud väärtustavad elu. Õppejõud rääkis, kuidas tema vanaisa enne tema sündi enesetapu tegi ning kui ta on oma isalt uurinud, et miks, siis oli põhjuseks see, et vanaisa ei leidnud enam oma elul väärtust olema. Ta oli kõik maha mänginud ja joonud ning nii ta oma väärtusetu elu ka lõpetas. Ilmselt oleks siin päris asjakohane jagada videot, kus inimesed napilt surmast pääsevad, aga ma ei viitsi. Kui on suur tahtmine seda näha, siis mul on see Facebookis olemas ning YouTube'ist leiab selle ka hõlpsasti üles trükkides otsingusse 'a compilation of close calls'. Jaa, asju, mida ma väärtustan, on vähe. Ja juttu oli muidugi ka sellest, et raha ei tee õnnelikuks. Ma kohe mitte ei taha seda uskuda ning arvan, et kui mul oleks hästi palju raha, oleks mina küll õnnelik. Raha eest saab ju nii palju teha! Reisida ja igatpidi ennast lõbustada. Ja kui on eriti palju raha, siis pole tähtsustki, kas sõpradel on, sest siis võiks sõprade eest ka maksta. Mitte, et sõpru osta, vaid et nendele osta piletid ja what not. Jah, raha paneb rattad käima. Teemal olles, euro tuleb varsti. See on küll üks paras jura. Kõik rahad eri suurusega, rahakott koliseb müntidest.
Nädalavahetusel on ehk Pärnusse minek, vaja sealt veidi asju tuua. Nagu näiteks oma vana juustumobiil, sest mu mobla otsustas pildi kotti visata. No okei, kukkus mul kaks korda maha, aga üks neist kordadest oli vaibale! Ja teine alles asfaldile. Ja kukkumiste õhtul veel töötas täiesti, töötas veel järgmine hommikki. Koju jõudsin ja laadima hakkasin, siis otsustas, et enam ei jaksa. Äkki tal oli sisemine verejooks või midagi? Piinles. Vaene loom. Loomadest rääkides, igatsen ma Sämmi. Tahaks teda nätsutada ja sülle võtta, kallistada ja sasida. Ta on Pärnus hoidja Luule juures, väga tore 77-aastane tädikene. Ta ütles, et saavad Sämmiga väga hästi läbi. Luulel on suur aed, seal Sämm saab ringi joosta. Kui ma peakski nüüd Pärnu minema, lähen kindlasti teda vaatama. Sämmi.

Kisub emoks ära.

Banksy.

Tallinn-šmallin.

Kindel värk, et sügis käes. Moss on olla. Teisipäevase eksami kukkusin ka kolinal läbi ja emme tegi mulle selle peale MSNis 'ai, ai, ai' ja 'ata, ata!'
Esmaspäeval siis rändasin ära Tallinnasse, potsatasin siiski õe juurde. Om-nom-nom, mu oma sõnad maitsevad mulle ERITI hästi. Aga üldiselt proovin ema nõuandeid kuulata.
Eile käisime Sandra ja muude tegelastega taaskord Dub FXi kuulamas. Viimasele Pärnu omale jäi küll alla, aga teda on alati hea kuulata. Mingid seljas rüselevad lätlased ajasid mind küll närvi.
Pärnus poisid seadsid end pühapäeval kenasti sisse ja tundub, et neile meeldib. See on tore. Peaasi, et midagi ära ei trashi seal.
Mis veel? Homme ehk Sandraga välja, järgmine nädal algab tore kool. Je.