Dütüdütüdüüü... etsiiis....?
Kool algas jälle, jeejee! Kolmas õppeaasta siis koolis, idee järgi viimane. Aga päris on ju! 2012. kevadeks kindlasti lõpetatud ei saa, aga ehk maailma lõpuks on bakalaureus käes. Unlikely, though.
See sügis hakkasin jälle ladina keelega möllama. See ei ole tore. Eriti kuna õppejõud võrdles ladina keelt (ja üldse filoloogiat) matemaatikaga. Ja me kõik teame kui hea sõber mina ja matemaatika oleme. Õppejõud ütles, et kui matemaatikat armastama hakkame, saame ladina keelega väga hästi hakkama. Armastuse ja vihkamise vahel olevat õhkõhuke piir. Ma olen teisel pool piiri. Ja see õhkõhuke piir seal vahel on poly(methyl methacrylate)-ist tehtud ehk see on Plexiglas. Ma ei pea ennast teile selgitama, selleks on Google.
Viimasel ajal (kaks viimast õhtut) toimub enne magamaminekut midagi imelikku. Leban voodis ja mulle meenuvad mingid nõmedad, piinlikud ja ebameeldivad olukorrad minu elust ja siis ma lebangi seal voodis ja põen nende pärast tagantjärgi. Mõttetu, but I still do it! Fuck you, brain! Et mäletaks siis midagi asjalikku nagu näiteks ladina keele reegleid, aga ei!
Samuti mõtlen elu üle järele. Kui palju haiget ma inimestele teen näiteks. Või kui olulised on head sõbrad ja head suhted. Ja kui nõmedad on mõned inimesed. Ma loodan, et kui ma ikka täiesti out of order olen, siis keegi ütleb mulle. Halvasti. Tekitab mulle neid momente juurde, millest enne magama minekut mõelda saaksin. Üldse peaks alati olema parem inimene. Vahel ma tunnen, et ma olen. Aga võib-olla mõrtsukas mõtleb ka, et jube mõnus on teisel, kui nad tühjaks veritsevad või midagi. No ma ei tea, jube keeruline on see elu ikka küll. Iial ei tea.
Eiei, tegelikult on veidi nalja ka. Kool täies hoos, mõnusad inimesed ümber, saab veel väljas käia vahel seni kuniks noorust veel jagub. Igast põnevaid inimesi on maailmas. Igasugustega tahaks tutvuda ja suhelda. Sessuhtes mulle Tallinn meeldib. Mulle meeldivad turistid. Inglased ja aussid on mõnusad. Itaallased on annoying. Piss off!
Järgmine reede läheme Sandraga Tivolisse, sest me oleme noored! Jajah, eelmine aasta läksime suure tuhinaga, ostsime kolm piletit ära ja vandusime, et oksendame igale poole (ehk ei oksenda üldse ja kiljume niisama puhtast thrill'ist, et soolikad sees loksuvad). Pärast esimest sõitu oli kops üle maksa, pärast teist oli süda põie all. Nii me siis istusime ja otsustasime, et kolmanda sõidu jaoks me too õhtu end kindlasti kokku võtta ei suuda. Noorus või asi! Lapsena oleks viis karusselli veel läbi võtnud! Nii vabanesime oma viimastest piletitest kümne krooni (sest oli krooni aeg!) võrra odavamalt ja jalutasime minema. Okseoht püsis veel pikka aega peal. Uskumatu.
Tegelt ma ei oska rohkem midagi rääkida, sest nii palju on juhtunud ja sellest tuleks memuaarne romaan, kui kõike märkmiku abiga meenutama ja üles kirjutama hakkaksin. Seega ma jätan asja siiapaika ja kõik võivad loota, et satun siia kunagi nii, et anda lühiülevaade of current events.
Hüvasti!
No comments:
Post a Comment