Talv pole veel läbi ja väidetavalt on -20C lähedased kraadid veel ees, aga mõtlesin, et püüan jätta meelde seda, et olen tänavuse talvega siiamaani rahul. Kui muidu saab ikka kogu aeg kirutud, et nii külm ja nii lumine või kus on lumi ja nõme talv, siis sel aastal on talv olnud mõnus mahedake. Ja kell pool viis on õues veel päris valge, see on müstiline. Seda pilkast pimedust ja masendust otseselt polegi täheldanud.
Okei, et jõuludel polnud lund, on väga kurblik, sest jõul ilma lumeta pole ikka päris see. Sama hästi võiks ju jõule siis ka, ma ei tea, Hawaiil pidada. No okei, pole päris hea võrdlus, aga las jääb. Lund on ka täiesti mõistlikus koguses see aasta ja kraadid on ka täiesti talutavad. Just sellised nullilähedased, paar kraadi alla, et lumi püsiks ja et õue astudes nina näkku jääks. So much so, et ma olen isegi korduvalt jalutanud poodi, mis asub pea kahe kilomeetri kaugusel kodust. Kaks kilti kõndida pole midagi, ma tean, aga MINA, kes ma talviti tegelikult ainult toas istungi.. That's something else! Muidugi avastasin ka tõese olema ütluse, et "Pole olemas halba ilma, lihtsalt halb riietus." Ikka mõnusasti riided kihiti selga ja sukad jalga, villarid otsa ja võib jalutada küll. Muidugi ei saa mainimata jätta ka seda suurt osa, mis lubab mul jalutada - jalad! LOL, ei. Mu ägedad kõrvaklapid. No ja mu äge telefon ka siis juba. Sest ilma telefonita poleks klappides nii palju võimu ja powerit. Agajah, nii ma ikka vahel kõnnin nagu potsataja oma suurte "kõrvadega" ja rikun oma trummikilesid. Ma olen üsna veendunud, et kolmekümnendaks eluaastaks olen küll kurt, kui nii edasi läheb. Noh, Britta.. oled 30 nüüd ja loed seda, jah? Või ei näe enam lugeda ka, sest istud päevas 12h arvuti taga? Ohsa trollipoeg. Nojah. Samas ma mõtlen, et siis peaks kõik maailma DJd ka ilmselt kurdid olema? Ehk on lootust siiski, et kuulmine alles jääb. Unless ma vatitikuga kõrvas sorkides trummikile ei purusta. Sest vatitikuga ei või kõrvas sorkida üldse, teate, jah? Nüüd teate siis. Aga ma olen nii badass, et ma teen seda ikka. Pealegi on see tunne orgasmiline. There, I said it!
What else is there.. Oojaa, ma sain ju ladina keele läbi lõpuks, juhuuuuuuuuuuuuuuuuuu! Põmst samamoodi kirjutas mulle emme MSNis.. "juhuuuuuuuu! tubliiiiiiiiiii! lõpuks ometiiiii kaelaaast äraaaaaaaaa!" God, I love her! Nojah, ladin kaelast ära, aga eks neid võlgu ole veel. See on ikka kohutav, kui laisk saab üks inimlaps olla. Ainult trolliks internetis ringi. Jobu. Aga praegu vähemalt loen ikka poole silmaga raamatut ka. Päris hea raamat, Pat Barker Regeneration. WWI aegne tegevus, hullumajad, sõjakoledused. Koledusi võiks rohkem kirjas olla. Mulle ei piisa vaid sellest, kuidas üks vend lendas teise mädaneva venna peale, kes siis õhku lendas nii, et soolikaid igas ilmakaares lendas. Ja et osa neist esimese venna suhu maandus. Ja nüüd see vend ei saa enam süüa, sest ta hakkab oksele kohe. Ma olen selline.. eriline veidi. MOAR of that shit!
Hetkel joon karamelliteed. Mõddedu. Ma täiega arvasin, et see on kohe selline karamelline ja mõnus. Üldse pole. Mõttetu sula, millel on vague, vaevumärgatav karamellimaitse. Niisiis ma lisasin sellesse tilga Gold Strike'i, mis on selline mõnus kaneelimaitseline liköör, milles hõljuvad päris kullatükid. Soovitan, päris mõngel on.
Rohkem ei oska midagi öelda. Koolini on veel nädal aega aega ja.. Hakkab see möll jälle pihta, jehuu!
Tuesday, 24 January 2012
Friday, 13 January 2012
Gemini, like I.
12. jaanuar 2012 on väärt mäletamist.
Päev algas sellega, et läksin tegema ladina keele eksamit - teist korda - ja selliseid õppimisi, mis ma selle jaoks tegin, on olnud vähe. Kahetsusväärselt vähe. Aga no ma õppisin!
Eksam nimelt koosneb sellest, et õppejõud andis meile üheksa ladinakeelset teksti - neist kõige lühem kaherealine ja kõige pikem niipalju realine, et ma seda ühte teksti ei viitsinud isegi õppida. Aga ülejäänud kaheksa teksti tõlked - sest sellest eksam koosneski, et õppejõud annab ette kaks teksti ja need tuleb ära tõlkida - õppisin ma tublisti ära. Tekstide hulgas oli näites Genesis - loomise tekst, Vivamus mea Lesbia luuletus, Liber V, luuletus kangelasest Aeneasest, Gallia sõja kommentaaride tekst, luuletus Melponemest ja Romeo ja Juulia sarnane stoori Pyramus et Thisbe. No need on juba seitse, kaheksas siis oli kaherealine Odi et amo - vihkan ja armastan - ja üheksas mingi Tulliuse kõne vms. ANYWAY! Ma olin õppinud neid tekste, nende tõlkeid ja oskasin. Aga mul oli veel ühe kontrolltöö osa järgi teha, mis vajas verbide õppimist ja veel konjunktiivide tabeli selgust. Nii ma siis sõnad omale sedelitele kirjutasin ja muudkui õppisin. Konjunktiivide tabeli ka kirjutasin välja ja kirjutasin vähemalt kaks korda peast läbi. Kõik selge!
Eksam siis tuli kätte ja esimese hooga vaatasin, et "Oh, Gallia sõja kommentaarid, ma seda oskan!" ja vilksamisi teist teksti vaadates mõtlesin, et türrrrrrgiiii, jälle ei oska! Sest see juhtus esimesel eksamikorral, et ühte teksti oskasin täiesti ja teine tekst oli sealt tekstist, mida ma üldse vaadanud ega õppinud polnud. Aga eile siis poole teksti tõlkimise peal avastasin, et ma oskan ikka seda teist teksti!! Nii suur oli minu rõõm! Ja enne kontrolltöö osa tegemist kirjutasin mälu järgi omale ette konjunktiivide tabeli, et oleks parem tööd teha. Ja ma usun, et see läks ka hästi! Jeejee, niiet on loota, et ma saan omal ladina keele LÕPUKS kaelast ära! Kaks aastat hiljem! Oeh. Let this nightmare be over!
Siiiiis oli mul pärast eksamit väga mõnus tunne, panin oma awesome klappidest dubstepi üürgama ja kõndisin koolist Viru keskusesse. Jube libe on õues ikka. Kole. Viru keskuses pidin kokku saama Markoga, kes on Holgeri vend. Holger on see, kellega, ja tema tüdrukuga, ma Londonis elasin. Markole pidin andma KÕIK oma dubstepi, mida mul on 8+GB. Nii me seal Viru keskuse Rahva Raamatu kohvikus istusime ja jaurlesime, näitas mulle oma üliilusat kaamerat ja kõike, uhkeldas oma MacAiriga ja näitas mulle MiinusMiljon videosi. Viimaseid soovitan soojalt, väga naljakad. Tho ainult kuus videot on tal. Kurblik.
Õhtu aga tõi kõige parema. Nimelt oli ammu juba planeeritud, et seekordsel GRINDi üritusel esineb Gemini - üks (kui mitte öelda THE) mu lemmik dubstepi artiste. Ta käis ka eelmise aasta veebruaris ja ma tahtsin tohutult minna! Läksin ka põhimõtteliselt, aga ainus, mis see minemine endast ette kujutas, oli see, et ma seisin poolteist tundi rüselevas järjekorras, külmetasin ja läksin taksoga koju, sest ma ei suutnud enam seal väriseda ja muljutud saada. Ja nii ta mul nägemata jäi. Olin selle üle vägaväga kurb ka, I had to kick myself väga palju, et ma nii pussy olin ja ära tulin. Siis hiljem edastasin GRINDi korraldajatele niimõnedki palved, et nad Gemini tagasi tooksid esinema ja GRINDi jumalad võtsid mind kuulda - siin ta nüüd eile taaskord oli! Seekord ei saanud mul minemata jääda, no way, no how!
Läksime siis Annika ja Inridiga ning Sandra tuli oma sõbra Rivoga ka. Loomulikult oli seal veel igasugust tuttavat rahvast. Sai kareldud ja tantsitud, ikka üks rüdelemine muudkui käis, klaasikillud talla all. Aga no regrets! Gemini tegi superägeda seti! Üks moment tõmbas üks kutt, kes oli järjekorras aktiivne suhtleja olnud, mu täitsa DJ puldi ette, kus bass nii sügavalt seest läbi käis, et süda muutis rütmi. Siis ma tegin veits ronimistrikki ja viibutasin oma käega Gemini nina all. Kui ta mu kätt nägi, tegi ta sellele plaksu. Mul oli mu vuntsisõrmus sõrmes.
Aga vuntsi olin keeranud pihku. Panimaajud? Ja pärast seda, kui ta mulle patsu andis, nägi ta sõrmust, osutas sellele näpuga ja tegi erutatud nägu. YUSSSS! Pärast tantsisime veel seal puldi ees ja me pilgud kohutusid (nii romantiline!), lehvitasin ja näitasin veel sõrmust. Ta tegi jälle oma erutatud nägu ja näitas mu peale lazer pointeriga. See sõrmus ise on lahe, aga lahedamaks teeb asja veel see, et Gemini on Inspected Records'i all ja nende logo on selline:
Niiet vunts on teemas. Igatahes, tantsisime seal veel hästi palju ja ma teadsin, et kui ma ei lähe temaga korra juttu tegema, siis ma võin end veel kaua aega vihata. Nii ma siis läksin, palusin ühel kutil Gemi enda juurde kutsuda, tegin talle kalli ja ütlesin, et fantastiline värk. Ta palus mul veel oma sõrmust näidata ja selle peale, et ma eelmine aasta poolteist tundi tema nägemiseks külmas järjekorras seisin, tegi ta krimpsus õudusegrimmassi. Siis tänas ta mind, et ma tulin ja ma teda, et ta tuli ja nüüd on elu lill! :)
Ma vannun, et need on tema jalad!
Ja ma vannun, et see on tema!
Stalker much?! Ei, see ei ole stalkimine. Ikkagi kuulsus ju ja teeb head asja. Now I can die happy.
Läpaka kõlaritega jätkuvalt ei ole kõige mõistlikum kuulata.
Päev algas sellega, et läksin tegema ladina keele eksamit - teist korda - ja selliseid õppimisi, mis ma selle jaoks tegin, on olnud vähe. Kahetsusväärselt vähe. Aga no ma õppisin!
Eksam nimelt koosneb sellest, et õppejõud andis meile üheksa ladinakeelset teksti - neist kõige lühem kaherealine ja kõige pikem niipalju realine, et ma seda ühte teksti ei viitsinud isegi õppida. Aga ülejäänud kaheksa teksti tõlked - sest sellest eksam koosneski, et õppejõud annab ette kaks teksti ja need tuleb ära tõlkida - õppisin ma tublisti ära. Tekstide hulgas oli näites Genesis - loomise tekst, Vivamus mea Lesbia luuletus, Liber V, luuletus kangelasest Aeneasest, Gallia sõja kommentaaride tekst, luuletus Melponemest ja Romeo ja Juulia sarnane stoori Pyramus et Thisbe. No need on juba seitse, kaheksas siis oli kaherealine Odi et amo - vihkan ja armastan - ja üheksas mingi Tulliuse kõne vms. ANYWAY! Ma olin õppinud neid tekste, nende tõlkeid ja oskasin. Aga mul oli veel ühe kontrolltöö osa järgi teha, mis vajas verbide õppimist ja veel konjunktiivide tabeli selgust. Nii ma siis sõnad omale sedelitele kirjutasin ja muudkui õppisin. Konjunktiivide tabeli ka kirjutasin välja ja kirjutasin vähemalt kaks korda peast läbi. Kõik selge!
Eksam siis tuli kätte ja esimese hooga vaatasin, et "Oh, Gallia sõja kommentaarid, ma seda oskan!" ja vilksamisi teist teksti vaadates mõtlesin, et türrrrrrgiiii, jälle ei oska! Sest see juhtus esimesel eksamikorral, et ühte teksti oskasin täiesti ja teine tekst oli sealt tekstist, mida ma üldse vaadanud ega õppinud polnud. Aga eile siis poole teksti tõlkimise peal avastasin, et ma oskan ikka seda teist teksti!! Nii suur oli minu rõõm! Ja enne kontrolltöö osa tegemist kirjutasin mälu järgi omale ette konjunktiivide tabeli, et oleks parem tööd teha. Ja ma usun, et see läks ka hästi! Jeejee, niiet on loota, et ma saan omal ladina keele LÕPUKS kaelast ära! Kaks aastat hiljem! Oeh. Let this nightmare be over!
Siiiiis oli mul pärast eksamit väga mõnus tunne, panin oma awesome klappidest dubstepi üürgama ja kõndisin koolist Viru keskusesse. Jube libe on õues ikka. Kole. Viru keskuses pidin kokku saama Markoga, kes on Holgeri vend. Holger on see, kellega, ja tema tüdrukuga, ma Londonis elasin. Markole pidin andma KÕIK oma dubstepi, mida mul on 8+GB. Nii me seal Viru keskuse Rahva Raamatu kohvikus istusime ja jaurlesime, näitas mulle oma üliilusat kaamerat ja kõike, uhkeldas oma MacAiriga ja näitas mulle MiinusMiljon videosi. Viimaseid soovitan soojalt, väga naljakad. Tho ainult kuus videot on tal. Kurblik.
Õhtu aga tõi kõige parema. Nimelt oli ammu juba planeeritud, et seekordsel GRINDi üritusel esineb Gemini - üks (kui mitte öelda THE) mu lemmik dubstepi artiste. Ta käis ka eelmise aasta veebruaris ja ma tahtsin tohutult minna! Läksin ka põhimõtteliselt, aga ainus, mis see minemine endast ette kujutas, oli see, et ma seisin poolteist tundi rüselevas järjekorras, külmetasin ja läksin taksoga koju, sest ma ei suutnud enam seal väriseda ja muljutud saada. Ja nii ta mul nägemata jäi. Olin selle üle vägaväga kurb ka, I had to kick myself väga palju, et ma nii pussy olin ja ära tulin. Siis hiljem edastasin GRINDi korraldajatele niimõnedki palved, et nad Gemini tagasi tooksid esinema ja GRINDi jumalad võtsid mind kuulda - siin ta nüüd eile taaskord oli! Seekord ei saanud mul minemata jääda, no way, no how!
Läksime siis Annika ja Inridiga ning Sandra tuli oma sõbra Rivoga ka. Loomulikult oli seal veel igasugust tuttavat rahvast. Sai kareldud ja tantsitud, ikka üks rüdelemine muudkui käis, klaasikillud talla all. Aga no regrets! Gemini tegi superägeda seti! Üks moment tõmbas üks kutt, kes oli järjekorras aktiivne suhtleja olnud, mu täitsa DJ puldi ette, kus bass nii sügavalt seest läbi käis, et süda muutis rütmi. Siis ma tegin veits ronimistrikki ja viibutasin oma käega Gemini nina all. Kui ta mu kätt nägi, tegi ta sellele plaksu. Mul oli mu vuntsisõrmus sõrmes.
Stalker much?! Ei, see ei ole stalkimine. Ikkagi kuulsus ju ja teeb head asja. Now I can die happy.
Läpaka kõlaritega jätkuvalt ei ole kõige mõistlikum kuulata.
Monday, 9 January 2012
Wednesday, 4 January 2012
Subscribe to:
Posts (Atom)