Päev algas sellega, et läksin tegema ladina keele eksamit - teist korda - ja selliseid õppimisi, mis ma selle jaoks tegin, on olnud vähe. Kahetsusväärselt vähe. Aga no ma õppisin!
Eksam nimelt koosneb sellest, et õppejõud andis meile üheksa ladinakeelset teksti - neist kõige lühem kaherealine ja kõige pikem niipalju realine, et ma seda ühte teksti ei viitsinud isegi õppida. Aga ülejäänud kaheksa teksti tõlked - sest sellest eksam koosneski, et õppejõud annab ette kaks teksti ja need tuleb ära tõlkida - õppisin ma tublisti ära. Tekstide hulgas oli näites Genesis - loomise tekst, Vivamus mea Lesbia luuletus, Liber V, luuletus kangelasest Aeneasest, Gallia sõja kommentaaride tekst, luuletus Melponemest ja Romeo ja Juulia sarnane stoori Pyramus et Thisbe. No need on juba seitse, kaheksas siis oli kaherealine Odi et amo - vihkan ja armastan - ja üheksas mingi Tulliuse kõne vms. ANYWAY! Ma olin õppinud neid tekste, nende tõlkeid ja oskasin. Aga mul oli veel ühe kontrolltöö osa järgi teha, mis vajas verbide õppimist ja veel konjunktiivide tabeli selgust. Nii ma siis sõnad omale sedelitele kirjutasin ja muudkui õppisin. Konjunktiivide tabeli ka kirjutasin välja ja kirjutasin vähemalt kaks korda peast läbi. Kõik selge!
Eksam siis tuli kätte ja esimese hooga vaatasin, et "Oh, Gallia sõja kommentaarid, ma seda oskan!" ja vilksamisi teist teksti vaadates mõtlesin, et türrrrrrgiiii, jälle ei oska! Sest see juhtus esimesel eksamikorral, et ühte teksti oskasin täiesti ja teine tekst oli sealt tekstist, mida ma üldse vaadanud ega õppinud polnud. Aga eile siis poole teksti tõlkimise peal avastasin, et ma oskan ikka seda teist teksti!! Nii suur oli minu rõõm! Ja enne kontrolltöö osa tegemist kirjutasin mälu järgi omale ette konjunktiivide tabeli, et oleks parem tööd teha. Ja ma usun, et see läks ka hästi! Jeejee, niiet on loota, et ma saan omal ladina keele LÕPUKS kaelast ära! Kaks aastat hiljem! Oeh. Let this nightmare be over!
Siiiiis oli mul pärast eksamit väga mõnus tunne, panin oma awesome klappidest dubstepi üürgama ja kõndisin koolist Viru keskusesse. Jube libe on õues ikka. Kole. Viru keskuses pidin kokku saama Markoga, kes on Holgeri vend. Holger on see, kellega, ja tema tüdrukuga, ma Londonis elasin. Markole pidin andma KÕIK oma dubstepi, mida mul on 8+GB. Nii me seal Viru keskuse Rahva Raamatu kohvikus istusime ja jaurlesime, näitas mulle oma üliilusat kaamerat ja kõike, uhkeldas oma MacAiriga ja näitas mulle MiinusMiljon videosi. Viimaseid soovitan soojalt, väga naljakad. Tho ainult kuus videot on tal. Kurblik.
Õhtu aga tõi kõige parema. Nimelt oli ammu juba planeeritud, et seekordsel GRINDi üritusel esineb Gemini - üks (kui mitte öelda THE) mu lemmik dubstepi artiste. Ta käis ka eelmise aasta veebruaris ja ma tahtsin tohutult minna! Läksin ka põhimõtteliselt, aga ainus, mis see minemine endast ette kujutas, oli see, et ma seisin poolteist tundi rüselevas järjekorras, külmetasin ja läksin taksoga koju, sest ma ei suutnud enam seal väriseda ja muljutud saada. Ja nii ta mul nägemata jäi. Olin selle üle vägaväga kurb ka, I had to kick myself väga palju, et ma nii pussy olin ja ära tulin. Siis hiljem edastasin GRINDi korraldajatele niimõnedki palved, et nad Gemini tagasi tooksid esinema ja GRINDi jumalad võtsid mind kuulda - siin ta nüüd eile taaskord oli! Seekord ei saanud mul minemata jääda, no way, no how!
Läksime siis Annika ja Inridiga ning Sandra tuli oma sõbra Rivoga ka. Loomulikult oli seal veel igasugust tuttavat rahvast. Sai kareldud ja tantsitud, ikka üks rüdelemine muudkui käis, klaasikillud talla all. Aga no regrets! Gemini tegi superägeda seti! Üks moment tõmbas üks kutt, kes oli järjekorras aktiivne suhtleja olnud, mu täitsa DJ puldi ette, kus bass nii sügavalt seest läbi käis, et süda muutis rütmi. Siis ma tegin veits ronimistrikki ja viibutasin oma käega Gemini nina all. Kui ta mu kätt nägi, tegi ta sellele plaksu. Mul oli mu vuntsisõrmus sõrmes.
Aga vuntsi olin keeranud pihku. Panimaajud? Ja pärast seda, kui ta mulle patsu andis, nägi ta sõrmust, osutas sellele näpuga ja tegi erutatud nägu. YUSSSS! Pärast tantsisime veel seal puldi ees ja me pilgud kohutusid (nii romantiline!), lehvitasin ja näitasin veel sõrmust. Ta tegi jälle oma erutatud nägu ja näitas mu peale lazer pointeriga. See sõrmus ise on lahe, aga lahedamaks teeb asja veel see, et Gemini on Inspected Records'i all ja nende logo on selline:
Ma vannun, et need on tema jalad!
Ja ma vannun, et see on tema!
Stalker much?! Ei, see ei ole stalkimine. Ikkagi kuulsus ju ja teeb head asja. Now I can die happy.
Läpaka kõlaritega jätkuvalt ei ole kõige mõistlikum kuulata.
No comments:
Post a Comment