Tuesday, 24 November 2009

Tagasi reaalsuses.

Märkamatult ongi jälle möödunud nädal.
Kahjuks on ilmselgelt mul mingid mäluprobleemid ja ma ei mäleta, millega ma nädala alguses tegelesin. Teisipäeval käisin üle pika aja Suurbritannia ajaloo tunnis ja see oli sama igav nagu alati. Selle nädala tund jääb mul ka ju ilmselgelt vahele, see hakkab hetke seisuga 18 minuti pärast. Oh well! Kolmapäev oli vaba. Neljapäev on teatavasti jube päev, sest see algab kell kaheksa jubeda integreeritud kõneoskustega, mille töö ma sain isegi terviklikult positiivse hinde. See oli osadena hinnatud ja minu tähed olid midagi C, C, D, E, F. Njah. Järgmine on morfoloogia, kus ma ikka õpetaja sukki vahin ja püüan aru saada, mis toimub. Viimane tund on ladina keel, milles meil on 17. detsembril arvestus ning selleks puhuks on pähe vaja õppida umbes 188 sõna ja veel käänamis-pööramistabelid ning reeglid. Kinos käin ma ka (liiga) tihti. Neljapäevakski olin kokku ajanud kamba, mis koosnes Laurast, Laurist, Liisist, Annikast ja Siimust ning läksime me vaatama kauaoodatud filmi 2012. Tõsilugu, see oli veidi ebaloogiline ja kindlasti klišee, aga effektid see-eest panid mind küll ahhetama, ohhetama, ropendama, kilkama, suu ammuli vahtima ja südame peksma. All in all - mulle meeldis küll.
Reedene päev oli selline, et.. ta on sama vaba kui mina ja kolmapäev. Aga õhtuks oli plaanitud üheksast kokku saada Kaisa ja Sandraga, istuda Embassy's ja pärast minna Hollywood'i Bad Jam'ile, kuhu Sandra oli muretsenud flaierid. Saatkonda jõudes oli ülemisel korrusel rahvast, alumine aga täiesti vaba ning sinna me ka maandusime. Kohe toodi meile joogimenüüd, mida me hoolega sirvisime. Kaisal oli meeletu siidrijanu ning tema otsustas (kolme) maasikasiidri kasuks. Me Sandraga olime fancy'd ja võtsime algatuseks ühed hotshotid ning kahepeale kannu Long Island'it. Assa! Hotshot polnud kõige parem, sest seisis vist minuti liiga kaua ning kallutades ei tahtnud klaasist valguda. Siis aga potsatas kogu see värk vahukoorega eesotsas järsku kurku nii, et piisk mööda põske põgenema pääses. Siis hakkasime aga Long Island'it lammutama, Sandral läks veidi vaevalisemalt. Kaisa klubisse ei tulnud, seega oli meil üks flaier üle. Tulemas oli aga mu koolivend Peep, keda me Hollywood'i kõrval ootasime. Samuti ootasime ka Sandra kursakaaslasi Madist, Tanelit ja Kadit. Kuuldud aga palju jutte vägevast joogist nimega Millimallikas, astusime sisse Valli baari, kus oli palju rahvast. Otsustasime, et ei viitsi seal rüseleda ja astusime välja. Ilmselt rääkisime piisavalt kõva häälega, et mingi mees meiega Millimallikast rääkima tuli. Mainis, et õudne jook, jätab kurgu põlema seal sisalduva tabasco pärast. Siis hõiskas Sandra, et peame kindlasti selle ära proovima ning nii me taas Valli baaris olime. Lasin tellimused käiku, kohale jõudis ka Peep, kes minu ja Sandra vägitegu Millimallika joomise näol pealt vaatas. Ooh, the burning feeling in my throat! Vandusime, et ei tee seda jooki enam kunagi. Jätkuvalt oodates, nüüd juba kolmekesi, suutis Sandra ära kaotada oma ilusa kollase kõrvarõnga. Ka selle otsimine ei andnud tulemusi. Lõpuks jõudsid ka Sandra sõbrad kohale ning astusime Holl'i. Vähe sellest, et ma Embassy's sain teada, et flaikuga on sissepääs 70.-, mitte tasuta, sai kohapeal teada, et flaier kehtib vaid esimesel tunnil. Lisaks muudele kulutustele tuli letti laduda veel 130 krooni. Muusika oli see-eest väga hea. Ikkagi BJ ja urban muusika, minu masti värk. Fantastiline Nelik (Sandra, Madis, Tanel, Kadi) ronisid go-go lavale tantsima, mina võtsin ühe Captain Morgan Spiced Gold'i kokakoolaga. On hea jook, kallis jook, alkoholne jook, mida ühel noorel vaesel üliõpilasneiul, kes oli juba piisavalt joonud, küll vaja poleks olnud osta. Märkamatult oli käes aeg lahkuda. Tanel oli seda juba teinud. Viiekesi rändasime Jaani kiriku juurde, kust teised omale burksi võtsid. Taco Expressist polnud keegi huvitatud. Seega mina hommikust ei söönud. Trammid juba liikusid ja otsustasin, et on aeg koju minna. Jätsin Sandra ja ta sõpsudega hüvasti ning jalutasime Peebuga Viru poole, kargasin Mere pst.'lt trammile ning sain magama veits enne seitset. Oh, need Tallinna peod venivad ikka hommikutundidesse välja alati.
Laupäeva õhtuks pidin minema Grete ekspeika juurde ööseks, et tema saaks tulla siia ööseks Gretega äriplaane arutama. Jjjjaja. Aga Raido juurde mineku vastu ei saanud mul ju midagi olla, the whole night to myself! Korter oli meeletult suur, ma arvan, et see köök oli vist nii suur, nagu terve see korter siin. Ja voodi oli nii suur ja lai. Sõin skittles'eid, vaatasin Titanicut ja Team America: World Police'i.
Pühapäeval ajasin ennast kümnest üles, sest oli vaja pakkida, Sandraga sööki shoppama minna ning enne viite olla sadamas. Ilmselgelt ärkasin ma liiga vara, sest shoppama läksime alles kolme paiku ning kodu poole asudes ei meeldinud mu kõne Gretele mitte. "Miks sa täna kauem ei maga? Kas sa kohe ei saa Sandraga poodi minna?" Äriplaanide arutamine venis pikale vist. Anyway, shoppasime igast kraami, millest natuke isegi üle jäi. Suundusime sadamasse, olime seal varem, kui vaja, aga pigem varem kui hiljem. Check-in edukalt tehtud, läksime laevale. Tuubuses ootasid ees fotograaf ja maskott, kellega kohe pilti tegime. Sandra oli nii erutatud, et kui ta oleks toolil istunud, oleks ta maha libisenud. Tegi pilte, kilkas, pigistas mind ja naeratas kõrvuni. Uurisime oma ilusat kajutit, pikutasime, vaatasime telekat, tegime pilte, kolasime laevas, käisime välistekil ja vaatasime oma eemaldumist Tallinnast. Ülejäänud aja istusimegi paraku oma kajutis, sõime, vaatasime telekat ja tundsime oma sisikonda õõtsumas. Kohe nii hullusti, et mõlemal oli ebameeldiv olla ning esimest korda elus olin ma merehaige, mis resulteeris selles, et külastasin pea ees vetsu. Uni aga oli väga hea. Järgmine päev ärkasime üheksast, kahe tunni pärast olime kohal. Sandrale soovitasin aga kindlasti välja minna, sest skääride vahel on ilus, kaljunukkidel majad. Sadamasse jõudes, seadsime sammud mu vana töökoha poole - Romatika ootas. Teadsin uksekoodi, Sandra oli hämmingus, et mis teen ja nii ei või. Vastu tulid ka baarmenid, kes meid teistest ustest sisse lasid. Nägin turvameest Jurist (lätlane), kes kohe eesti keeles tervitas. Näitasin Sandrale natuke laeva, tegin Erko akna taga nägusid (ATK, a'la ITimees, kes meid linna aitama pidi), töötajatel oli SLABI (iga vahetuse lõpus saavad poest osta asju üle poole odavamalt), nägin massööri Ritat ja helitehnikut Felixit. Sandra polnud väga vaimustuses, ta tahtis juba Stockholmi minna. Varsti oligi Erko valmis ja we were on our way. Enne väljumist nägin ka teist, oma lemmikut turvameest Zenjat (aka Jennu, läti venelane). Linna läksime jalutades, päris hea trenn. Sandra pildistas, vaatasime ringi nagu turistid. Kõhud läksid tühjaks ja kohvi vajadus kasvas. Erko idee oli kebabi süüa. Mina ja Sandra pole seda varem söönud. Läksimegi siis ühte kohta, tellisime kolmekesi sama asja, mis koosnes friikartulitest, joogist ja pita saia vahele topitud kebabiribadest ning salatist. Alguses järasin friikaid, siis panin salati nahka ning proovisin oma kebabi"burgerit" ampsata. Mu lõuad ei ulata nii lahti. Meie kõigi jaoks oli see söömine üks suur katsumus, poolepeal oigasime täiskõhutundest. Mina olen aga enda ema laps ja surusin kõik sisse. Erko oli sama tubli, Sandral jäid aga friikad alles. Kolasime veel tänavatel, vaatasime vaateaknaid, Sandra ostis endale omanimelise pastaka ja õetütrele Hello Kitty juukseklambrid. Tagasiteel läbisime Punast turgu, kus Erkoga ka hüvasti jätsime, sest tal oli linnaskäik aja peale, neljaks oli vaja jällegi laevas olla. Meie Sandraga käisime toidupoes, ostsime endale ja teistele nänni. Jalutasimegi tagasi, tegime veel pilte, vaatasime ümbrust ning sattusime mööduma ühest kohvikust, kuhu pidime kindlasti sisse astuma ja ühed latted võtma. Meid teenindanud noormees oli väga vahva, küsis, kust pärit oleme ning suhtus sõbralikult. Meie lahkudes soovis kena õhtut, mille peale ei osanud muu kui samaga vastata. Latte was devine! Laevas lebotasime jällegi kajutis telekat vahtides, aga otsustasime õhtul siiski kolama minna. Niisiis tegimegi laevas veel pilte, vaatasime karaoket ja show appetizer'it, õhtul ka showd pärast mida läksime klubisse niisama istuma, vaatama ja muusikat nautima. Uskumatu, et ühtegi kena meest ei olnud laeval. Vähemalt me ei näinud neid. Varsti jälle magama ning ärgates olime juba peaaegu Tallinnas. Tore oli ärgata Sandra küsimuse peale "Kas see on see sinu lemmik sari?" Tõepoolest, telekast tuli How I Met Your Mother. Nähtud osa, aga siiski hea! Ennast korda, asjad kokku ja minek.
Helistasin üsna varsti pärast terminalist lahkumist Gretele, kes aga telefonile ei vastanud. Ma ju ei saa sisse koju, kui ta kodus pole. Helistasin veel korduvalt, aga ei midagi. Teel koju helistasin ka Raidole, ka tema ei teadnud midagi. Olin Gretele juba kindlasti 10 vastamata kõnet teinud, helistasin isegi vennale, kas ta juba Eestis on, helistasin isale, kes pidi Tallinnas olema, keegi aga ei saanud mind päästma tulla. Oli möödunud tund esimesest kõnest Gretele, majast väljus vanem naisterahvas, kes mu koridori lasi. Koridoriski ootasin kaua, helistasin ja helistasin. Lõpuks võttis Grete toru vastu, et mulle mingit loengumula lasta. Panin ära, helistasin tagasi mitu korda, et ta ainult mu kõne kinni lülitaks. Eeldasin siis, et saadab sõnumi. Saatiski: "Tule kaheteistkümneks Olümpia hotelli juurde" Tean ma küll, kuidas sinna saada! Mul oli raske kott, olin väsinud ja ta teadis, et mu laev saabub kell kümme. Ütlesin, et tulgu hobujaama peatusesse (millele ta vastas oma uue lemmikfraasiga, mis ta ohvriks teeb: "Mis mul muud üle jääb?") ning kobisin ise trammi peale. Hobujaamas ootasin ka teda vähemalt 20 minutit, kohale jõudes mainib jutu sees, et on haige (ilmselt selleks, et ma temaga ei riidleks). Küsisin, kas ta ei teadnud, et laev jõuab kümneks ning ta vastas, et ei teadnud. Kui ütlesin, et olin talle öelnud seda, vastas ta loomulikult, et ei öelnud. Ja küsis süüdistaval toonil, miks ma varem ei helistanud. Millal varem?! 2 tundi tagasi helistasin ju! Pistsin siis talle toodud ta lemmikküpsisega šokolaadi pihku ja ütlesin, et väga nälga ei jääks. No matter what I say, with her I'm always wrong. Järgmine kooliaasta elan ma kindlasti mujal.
Homme on jälle vaba, aga õpida on palju. Detsembris on tulemas arvestused ja tööd, 30. novembriks vaja teha morfoloogias kodune kontrolltöö ning suulises ja kirjalikus kommunikatsioonis kaheminutiline ettekanne oma erialast, je. Ladina keelest ja integreeritud kõneoskustest rääkimata. Neljapäev on veel ees. Siis aga lähen Pärnusse, reedel kell 12 ilmselt viimast korda küünetehnik, kellele ma 200.- jällegi poetama pean ning laupäeval Pärnu Ülejõe Gümnaasiumi vilistlaste kokkutulek. It will be grand!
Järjekordselt lõpetan ma piltidega, loomulikult kruiisist:

Meie laev tuubuse aknast.


Meie number.

Bye-bye, Tallinn!

Tiivii paistis ilusti voodisse.


Tihe liiklus.



Vinge!

Turistid.

Sandra & Britta

Muu ei ole oluline, kohv on põhiline!

Pärast kebabi.

Mountain Dew & Vanilla Coca-Cola

Magame

Üks üdini magus pilt

Showbar

Nightclub Ibiza

Sunday, 15 November 2009

Reede 13. ja kaks järgmist päeva.

Reedeks oli siis planeeritud kursusekaaslase Anne sünnipäev ja söögiorgia Liisi juures. Reedene päev on vaba täitsa ja siis Gretega otsustasime, et viime tuvi õue, vaatame, kuidas ta hakkama saab ja nii edasi. Õue jõudes vaatas ta erutuses ringi ja tahtis käest lahti rabeleda. Jõudsime Kopli parki, panin ta maha ja ta hakkas nokkima. Võtsin ta taas kätte, aeglaselt harjutasin ta tiibu ning ta hüppas maha. Veel mitu korda viskasin teda õhku, et ta tuule tiibadesse saaks, aga seda ei juhtunud väga. Ei mingit ära lendamist, ohutunnet. Niisiis viskasingi teda natukene julgemalt ja tuligi pikem lend, mis lõppes väga kohmaka maandumisega. Hea, et kukerpalli ei teinud. Ei kartnud ta Sämmi ega seda, kui jooksin "jahtides" tema juurde, maapinda nokkida oli põnevam. Lõpuks viskasin teda veel õhku ning ta lendas pikalt eemale. Mõtlesime, et nüüd on korras, saab hakkama küll. Igaks juhuks läksime teda veel otsima. Nägin teda, aga nägin ka kahte varest, kes tema kallal norima tulid. Ju nad said aru, et tuvi on väike ja saamatu. Ta lendas eest ära, varesed ajasid taga ja nendega ühines veel kolmas. Olime kindlad, et nad murravad ta maha. Läksime järgi, jooksin üle tee, üle rööbaste, aga ei näinud teda kuskil. Kui teda lõpuks märkasin, kössitas ta raudtee rööpa serva all justkui end peites. Ja samal silmapilgul sõitis temast üle tramm. Õnneks temast üle nagu tema peakohalt väga napilt, et rattad ega miski üle serva ei ulatu. Võtsin ta ruttu ära, ta oli kurnatud ja hirmul. Viisime ta tuppa. Paar päeva on ta kössitanud ja maganud. Peab Nigulale peale käima, et nad ta ära viiks, ilmselgelt ei saaks ta looduses hakkama.
Juhtunust olin küll shokeeritud, aga ei saanud lasta sellel oma tuju täiesti rikkuda. Kella viiest pidime Kaia, Annika, Kristiina ja Kristinaga kokku saama Hobujaamas, edasi minema Liisi juurde, käima poes ja hakkama kokkama. Poes liitus meiega ka Tenno. Sööki-jooki saime nii 700.- eest. Kaiale kuulub kogu au söögitegemises! Esimesena said valmis maitsvad burritod juustu, kana, paprika ja ananassiga. Vahepeal tegime glögi rosinate ja mandlilaastudega ning Kaia möksis kokku muffinite tainast - sinihallitusjuustu ja päikesekuivatatud tomatitega. Muffinitega samaaegselt keerutas Kaia sushit suitsulõhe, avokaado ja kurgiga. Kümne paiku helistas aga sünnipäevalaps Anne ning teatas, et mingi eksitus on toimunud ning me ei olnudki BonBon'i listis. Paljud olid pettunud ning maitsva söögi, vesipiibu ning joogi juures arutlesime, kuhu edasi minna võiks. Liis, mina ja Annika kulistasime tekiilat, Kristiina ja Kaia lõid ka vahel kampa. Kristina oli vahepeal lahkunud. Nalja sai palju, juttu jätkus, seltskond oli mõnus. Kella ühe paiku tellisime kaks taksot, et linna sõita. Kaia ja Tenno läksid koju, Annika, Liis, Krisiina ja mina kimasime linna. Taksojuhile meeldisime me väga. Paraku ei olnud me aga väga purjus. Mis on ju tegelikult hea asi. Tekiila ei tee purju - fakt! Loomulikult suundusime me Embassy'sse, Annikaga võtsime Long Island'id ja Liis mingi ilusa kokteili. Krissu jäi kuivale, ta oli rummi joonud. Istusime seal, rüüpasime kokteile, tegime pilte, vaatasime mehi, tegime miljon vastamata kõnet kursavend Laurile ning üldiselt lõbutsesime. Varsti aga Krissu lahkus ning me hakkasime ka pille kokku panema. Kuid kuhu minna, kell oli juba kuskil kolme aeg. Annika tahtis näha Levikat. Sinna me siis läksimegi. Seal oli palju rahvast, koht on jube pime ja räpane, vetsu ei tahtnud Annika vaadatagi, teisel korrusel suitsetati ning ühes ruumis istuti ringis kui üks paarike keskel tantsis. Tegime sealt sääred. Linnas pildistasime ja mängisime lolli, mingid kutid tulid meiega rääkima. Üks neist tegi nalja nagu laseks mu koti rotti ning mul tuli peaaegu sitt püksi. Raekoja platsil paindusime Liisiga ümber posti ja Annika oli pingi peal seksikas. Möödus üks kutt, kes ütles: "Issand, mis jubedad reidikad." Krabasin ta käisest, ütlesin, et mingu ka siis pildi peale. Ta rebis justkui ülima tülgastusega oma käe lahti ja jalutas minema. Nagu bussid, ka mehed - üks läheb, tuleb teine kohe. Nii tuligi üks mees, who was more than willing to pose with Annika. Tõesti, ei osanud seda eesti keeles öelda. Nii tegime temaga mitu pilti, ta oli Annikast vaimustuses, muudkui kallistas ja suudles ta kätt. Asi muutus aga juba päris creepy'ks ning jätsime ta sinnapaika. Kesklinnas oli rahvast palju. Ma väga ei mäleta, kus me ära kolasime, aga lõpetasime me seekord Hessburgeri asemel Taco Expressis. Kell oli pealegi liiga palju, Hess oli kinni. Taco on aga lahti kuueni. Seisime selle ees ning meie juurde tuli mingi vanemat sorti mees, seisatas ja ütles: "Hämmastav....... hämmastav, kui noored tänapäeval väljas käivad... kus on teie emad?" A'la selline teema, ei saanud päris hästi aru. Läksime sisse, rahvast seal oli päris korralikult, ootasime, et mõni laud vabaneks, sellega ei läinudki kaua. Okupeerisin selle ja tüdrukud võtsid süüa - kõigile kana wrap'id. Ja KUI head need olid!! Mugisime neid mõnus, mingid mehed jälgisid meid. Wrap'idega ühelpool, tuli meile peale suur naeruhoog, rääkisime lollusi, imiteerisime, naersime lakkamatult. Ma ei mäletagi, mis nii naljakas oli. Vahepeal istus meie juurde mees, ütles, et teeb meile dringi välja, kui ütleme, kui vana ta on. Jäi saamata. Ajas iba, pärast istus sinna ka tema sõber ja ibatses samuti. Kõrvallaua noormehed rääkisid ka meiega. Me olime üsna populaarsed. Lõpuks istus meie juurde kutt, kes küsis, mida me sõime või jõime, et meil nii naljakas on. Ma ütlesin tüdrukutele, et nägin teda juba pikemat aega eemalt meid jälgimas. Kell oli pool seitse kui meile teavitati, et nad sulgevad. Oleksid pidanud juba pool tundi tagasi sulgema. Annika tellis takso, me Liisiga läksime bussi ja trammi peale. Magama sain veidi enne kaheksat, tõmbasin ennast tugitooli krussi, niikuinii pidi varsti ärkama.
Laupäeval virgusingi enne kahtteist ning tegin pika hommiku. Võtsin ühendust Janega, sain tema ja ta peigmehe Alariga kokku, käisime Lidos söömas. Uskumatu koht ikka küll. Lõbus oli. Lõhkusin kogemata ühe klaasi ära, mille sees oli njämma magustoit. Läksin koju ning tunni pärast juba Sandra juurde. Olime ülal neljani, vaatasime arvutist 'The Proposal'-it, väga naljakas ja no Ryan Reynolds on lihtsalt meeeeeeeeeeeeeeletult kena mees! Soovitan soojalt. Täna hommikul oli vahva koos juua kohvi, Sandra tegi lillkapsa omletti, meenutasime vanu häid aegu, kui Pärnus kahekesi elasime mu 4-toalises korteris ja nautisime elu.
Nüüd lõpetan JÄLLE piltidega. Need pärinevad reedest:

Burrito!

Glögi ja 'The Christmas Song'

Kokk Kaia.

Sinihallitusjuustu ja päikesekuivatatud tomatitega muffinid. Modellid Annika ja Liis.

Sushi!

Tekiila!

Annika tegi pulli.

Liis Annika kontsadega ja Annika doing the dirty.

Liisi ja Kaia sõpsupilt.

Mehed Embassy's.

Kristiina ja Liis.

Midagi toimus.

Raekoja plats ja tondid.

Paindume posti ümber.

Annikat ahistanud noormees.

Friday, 13 November 2009

Party now, study later!

Teisipäeval me jällegi ei jõudnud Suurbritannia ajalukku. Istusime üheni koolis ning läksime kaheks kinno, et vaadata romcom'i "Couples retreat", mis ei olnud üldse nii naljakas, kui olin oodanud. Minust on saanud filmikriitik. Ja ka Forum Cinemas klubi liige. Nüüd saan pileteid odavamalt ja kommipoest tervisekahjustusi ka.
Kolmapäeval magasin ma jällegi süümepiinu tekitavalt kaua, kuid pidin virguma, sest tarvidus oli õppida neljapäeval toimuvaks integreeritud kõneoskuste tööks. Btw, feilisin täiega foneetika&fonoloogia töö ja pean selle millaski novembri lõpus uuesti tegema. Anyway, kordasin kolmapäeval oma materjale, isegi vaatasin sõnastikust mõnda tundmatut sõna ja põhimõtteliselt õppisin. Jõudis kätte neljapäev, oli töö ja.. uskumatu! Sellist tööd ei saa teha lihtsalt! Õpetaja ise andis meile veel mingi teksti kunagi tunnis, kus on kirjas, et eksamid ei testi meie teadmisi vaid põhjustavad stressi ja 'induce cramming' (sunnivad tuupima). Just seda viimast eeldas ka meilt olnud test - lünktekstid, mis oli vaja täita täpselt nende sõnadega, mis on tekstis - peast. See olekski eeldanud seda, et oleksime pika teksti pähe pidanud õppima. Rääkimata veel sellest, et oli vaja mäletada fakte mingist videost Warwick'i ülikooli kohta, mida nädalaid tagasi vaatasime. Okei, meil oli üks leht ka, kuhu kirjutasime natuke midagi, jah.. Seega pärast esimest tundi oli mul tuju sitt. Järgnes morfoloogia, mis on isegi üllatavalt talutavaks muutunud. Meie õpetajal on alati vahvad sukad jalas - vahel triibulised, vahel lillelised, täna sügismoodsalt lillad. Ladina keelt proovisin ma teisipäeval lahendada, aga mind ajas meeletult närvi raamatus edasi-tagasi lappamine ning teadmatus, millisest tabelist mida vaadata. Aga elasin ülegi selle tunni. Plikadega oli kokku lepitud, et läheme sushit Solarisse sööma. Niikuinii oli sinna asja, sest Liis, kes on kinofanatt, on Cinamoni kino liige ja sai kino avamise puhul (taasavamise tegelikult, vahepeal ju lagunes ära) kaks tasuta piletit ning selgus, et mina olen the chosen one to get the other ticket. Annika, Laura, Kaia, Kristina, Liis ja mina siis krabasime Sushi House'is laua ja meid teenindas kurikuulus lauljatar/ettekandja Mari-Leen. Sushi oli hea ning ka mõistliku hinnaga. Kõik jäid rahule. Rääkisime seal veel vähemalt poolteist tundi juttu, kui hakkasime lõplikult laiali valguma. Liisiga (ja ka Kaia oma emaga) läksime vaatama filmi "Psühhiaater", Kevin Spacey'ga peaosas. Draama. Võrdlemisi igav ja jällegi mitte minu tass teed. Aga kui tasuta sai, siis mis ikka! Enne filmi aga avastasin reklaamiklipist, et Solarise toidupoes müüakse Ben & Jerry's jäätist, mida Inglismaal korduvalt ostsin ja mugisin. Paraku maksab üks 500ml tops 99 krooni. Aga Liis avastas, et esmaspäeviti on ühel maitsel -50% ja te võite ainult pakkuda, kas olen seal siis platsis või mitte! Pärast filmi käisime neid jäätiseid Liisiga luuramas ning ka Liisile suutsin oma ülistavate juttudega isu peale ajada. Seekord jätsime ostmata, aga, as I said, olen ma esmaspäeval kohal. Liisiga ostsime kahepeale aga KitKat'i jäätise, mis oli ka tore. Sõime seda ning naersime ja ajasime lolli iba suust välja.
Pidin mina siis minema pärast kino Sandrale retuuse tööjuurde viima ja läksin kenasti Viru peatusesse buss nr. 36-te ootama, sest eelneval päeval rääkisime, et sellega saan ma täpselt tema kooli juurde ja puha. Tõsiasi oli aga see, et plaanid olid jõudnud vahepeal muutuda, nüüd oli vaja Kristiinesse sõita. Realiseerisin ma seda fakti muidugi alles bussis, olles teel Väike-Õismäe poole. Kargasin TTÜ peatuses maha, siblisin läbi puude teise peatusesse, kargasin trollile ja jõudsin lõpuks pärale. Olin palju reisinud. Käisime Prismas, ostsin kaks tekiila õlut ja läksime Sandraga vetsu, sest tal oli vaja valmistuda peoks, mille teemaks oli a'la 'saints and sinners'. Sandra oli musta riietatud valgete inglitiivakestega inglike.
Homseks on plaanitud kursusekaaslase Anne sünnapidu, mille tarvis ta meid oma listi BonBon'is pani. Otsustasime plikadega, et kuue paiku läheme Liisi juurde, teeme väiksed söögid-joogid ja siis suundume edasi. Ideed on head!
Homme tuleb ka Jane Tallinnasse, kellele ma broneerisin oma laupäevase päeva. Polegi teda juba mõnda aega näinud ega midagi kuulnud. Blog on ka juba umbrohtu kasvanud. Sandrale reserveerisin laupäeva õhtu ja pühapäeva hommiku. Pühapäeval tuleb ka Maarek Pärnust, ei tea, kas suudan temagi oma tihedasse graafikusse mahutada. Järgmiseks reedeks on broneeritud Kaisa, pühapäevast teisipäevani Tallinn-Stockholm-Tallinn kruiis Sandraga. Millal ma õppida jõuan, ma tõesti ei tea. Tekib väike Dexteri dilemma, et "Party now, study later!" või "Study now, party later!"



Ja vapustav kollektsioon head jäätist:













P.S. Mul on tuvi.

Saturday, 7 November 2009

Luu-mi tuli maa-ha ja valgeks läks maa!

Kuues november ja juba on õues valge lumevaip maas. Hästi kena on ja ei ole üldse külm ka. Jõulutunne, peab jõululaulude CD peale panema.
Täna on reede ja ma olen juba kella kaheteistkümnest saati Pärnus. Reede, nagu ka kolmapäev, on nüüd täiesti vaba päev, sest keeleteaduse alused lõppes ära. See aine, milles meil eksam oli, mille ma E sain. E E-ks, aga ma sain läbi! Samuti jättis selle aine lõppemine teisipäeva neljatunnise augu, mille me mõndade kursakaaslastega sellel nädalal kenasti ära täitsime - läksime Hookah'sse, tegime piipu ja sõime ning käisime kinos Zombieland'i vaatamas. Polnud minu tass teed see film. Ja loomulikult langes siis ka otsus, et ei viitsi enam kooli tagasi minna, et kuulata igavalt räägitavat loengut Suurbritannia ajaloost. Zombieland oli küll tobe, aga kolmapäeval käisin ma Sandraga vaatamas Saag VI-te! Ma ilmselt ei oska adekvaatset hinnangut anda, sest olen kõiki osi näinud ning pean ka iga järgnevat nägema, sest muidu oleks imelik. Aga ta oli piisavalt rõve ja intrigeeriv, et ma ütleks, et oli hea film ja tahan näha ka järgmist osa, mis tuleb kindlasti.Film lõppes nii viie paiku ning läksime Kompressorisse njämmat pannkooki sööma. Muidugi rääkisime ka juttu, mida jätkub alati väga kauaks, istusime seal pea kümneni.
Neljapäeval pidi kaheksaks kooli minema. "All the coffee in Columbia won't make me a morning person." Esimeses tunnis, integreeritud kõneoskustes, saime teada oma presentatsiooni hinded. Meid hinnanud kaasõpilased arvasid mind A vääriliseks, lõpeks pani õpetaja mulle ikkagi B. Arvestades mu tulemusi teistes ainetes, on see super hinne! Siiski oleks ju A-d tahtnud. Anyway, järgnes morfoloogia ja siis ladina keel, milles mul kodutöö JÄRJEKORDSELT tegemata oli. Seda vehkisin vahetundidel maha teha, juues kõrvale meelierutavat piparmündi kakaod, yumm! Neljapäeva plaanidest ei ole ma varem üldse midagi rääkinudki peale mainitud fraasi, et neljapäeval ma küll ei joo nii palju. Nimelt toimus meil eile kursuse tutvumisõhtu vol. 2 ja tund veel enne seda oli pildistamine ka, mis oli väga vahva. Pidasime oma tutvumispidu koolimajas, saime isegi koolilt 700 krooni. Nii see lihtsalt ongi, kirjutad taotluse ja olemas, pmslt. Tegime booli, lõikasime juustu, pesime viinamarju ja nii edasi, et snäkilaud oleks rikkalik. Kursaõde Marion oli valmistanud imemaitsvaid singirulle ning samuti ka muffineid, millest ma ainult ühe sain. Kuhu need kadusid? Bool oli vägev, juba esimese topsi tühjenedes tundsin palavust ning olin näost õhetav. Ei saanud väga vedama seda asja, siis oli vaja mängida mingit mängu. Sandra, su summi-summi õpetamine oli asjata, me ei mänginud seda. Istusime ringi ning hakkasime tavaliste kaartidega põhimõtteliselt Baila!-t mängima. Sai alles nalja! Kõik naersid ja jõid ja olid juba purjakil. Tsipa enne kümmet arvas Liis, et peaks veel natukene jooki ostma, kooli kõrval kohe alkopood. Mina, tema ja Lauri jõudsime ukse taha viis enne kümmet, aga tädid tegid juba kassat ja ei lasknud meid sisse. Siis tuli buss ja Liis ütles: "Lähme Virusse!" ja silkas bussi peale. Tema spontaansusest haaratuna lippasin järgi ja ärgitasin ka Laurit. Talle polnud küll vaja kuskile trippima hakata, ta tahtis vetsu minna. Viru oli loomulikult aga juba kinni. Sama targalt sõitsime me tagasi kooli ja ei saanud enam sisse. Õnneks tuli Mona meid päästma. Vahepeal oli veel inimesi peolt lahkunud, järele jäänud istusid ringis ja rääkisid juttu. Liitusime nendega ning algas laulmine. Kõik erinevaid laule, erinevates keeltes, erinevatel teemadel. Varsti aga ei viitsinudki seal enam istuda. Hakati koristama ja mõtlema, mis edasi teha. Üks variant oli minna Hollywood'i, sest seal oli Pack The Place pidu ning meil olid flaikud, millega üheni tasuta sisse saime. Ja rohkem variante tegelikult nagu polnudki - spontaansus või koju. Mõni otsustaski viimase kasuks, aga päris mitmekesi suundusime Holly poole. Enne käisime läbi O'Malley'st, mõtlesime laulda, valisime isegi laulu ja Laura pani vist koguni meid kirja, aga siis me juba jalutasime sealt välja. Minu jaoks siis juba teine kord. Astusime läbi ka Embassy'st, tegime seal meelepärased shotid ja tatsasime edasi Hollyka poole. Muusika oli jama, jõudsime sinna vist päris vara. Plikad tantsisid, poisid ka, minu jalad valutasid ja ma vaatasin. Vahel tantsisin ka. Tuttavatest nägin ma põhikooliaegset klassiõde Liinat, kellel oli ka kursapidu. Siis oli seal üks ulme kena mees, kellega ma lõpuks lihtsalt pidin rääkima minema. Sain teada, et ta on Belgiast. Rääkis ilusti inglise keelt. Veel viimane lugu, 'I gotta feelin' ja me läksime ära, kell oli vist natuke enne kolme. Enamus läksid laiali klubi ees, mina, Liis, Kristina ning tema sõber kondasime linnas kohta nimega Söögiplats, kus nad omale burksi võtsid. Minul oli sularaha täpselt 60 krooni ning jalad liiga valusad, et kuskile pangaautomaati kõndida ja igaks juhuks lisa võtta. Selle eest peaks Koplisse saama küll. Ja kujutage pilti, TÄPSELT 60 EEKu läkski! Aga hakkasin siis mina taksosse helistama ja toho hullu, kõneaeg otsas! Isegi akut mul oli veel. Koridoris magamisest poleks seekord midagi välja tulnud, sest alt magnetiga lahti käiv uks funktsioneeris ja koridori poleks ma lihtsalt pääsenud. Õnneks andis Kris mulle oma telefoni, millega helistasin taksosse ja Gretele, et kümne minuti pärast olen kodus, visaku siis mulle võti. Ja nii see päev lõppes.
Täna hommikul üheksa paiku helistas Martin, et tuleb mulle järgi juba. Ma arvasin ärgates, et olen veel purjus. Terve tee oli jube väsimus peal. Käisin Sämmiga veel arsti juures, kus tal koon ära trimmiti ning mõned rahustid kirjutati. Vaeseke värises ikka meeletult, talle kohe mitte ei meeldi seal käia. Issi tuli pani pliidile juhtme taha ning kaunitar ootab nüüd sisseõnnistamist. Kanapasta homme? Peaks pannkookide tegemise meelde tuletama. Ja ülejärgmiseks nädalavahetuseks tegin ka vajalikud toimetused ära. ;)
Lõpetan jällegi piltidega, seekord eilsest:

A bunch of crazies! Vasakult: Marion, Kristiina, Kerstin, Kristina, Annika, Laura, Liis.

Vasakult: Mona, Annika, Liis, Kristina, Lauri, Kaia, Kristiina, Kristina.

Vasakult: Kaia, Tenno, Kerstin, Laura, Eliis, Mariann, Mona, Annika, Liis, Kristina jalad ja Lauri kukal.

Monday, 2 November 2009

Ilus 1. november.

Aga alustagem kuskilt kaugemalt.
Neljapäeval oli mul morfoloogia suur töö. Kuna ma kolmapäeval sain teada, et morfo kodusest tööst sain ma 22.5/40, siis ei olnud ma väga motiveeritud. Sain 66.5 punkti ehk D. Ei ole väga rahul. Reedel oli keeleteaduse aluste eksam, milleks ma, nagu ikka, ei suutnud väga õppida, vaatasin ja püüdsin meelde jätta küsimusi ja vastuseid, mis on varem eksamil olnud. Mõnest isegi oli eksamil kasu. Sealt tuleb ka lihtsalt parimat loota. Kui parim ei tule, siis tuleb põnevusega neljandat jaanuarit oodata. Aga selle eksamiga sai meil see aine läbi, mis tähendab seda, et lisaks kolmapäevadele on nüüd ka reeded täiesti vabad ja teisipäeval jääb kahe aine vahele neljatunnine auk. Mis sellega peale hakata?
Reedel tuli mulle külla ka Sandra, kellega polnud jälle üle nädala näinud, isegi kaks vist. Ja siis me koos vaatasime, et kaheksateistkümnest inimesest, kes minuga samal ajal arvutitesti pidid tegema, mingi kolm ei ilmunud kohale ja viis sooritasid. Mina nende viie hulgas, booyaa! Lisaks tulemustele vaatasime ka rõvedat pornot. Tegelikult ühte saiti, kus on phucked up asjad, aga me keskendusime seksiteemalistele mingil põhjusel. Fucked up ikka küll. Samuti laenas Sandra mulle oma kaamerat sest.. wait for it. Otsustasime Sandraga kolmapäeval kinno minna Saag VI-te vaatama, jess! Me ei jõua ära oodatagi!
Reede õhtuks olin ma jälle väga purjus. Sain linnas kokku Annika, Kristi ja Liisiga, käisime läbi R-Alkost ja ostsime juua. Facebooki test ütles mulle, et pean jooma likööri/Malibud ning Annikale ja Liisile, et viina. Järgisime siis käsku. Mind aitas õnneks ka Kristi, võtsime väikse Eesti oma amaretto. Nagu joodikud, läksime jällegi Hella Hundi ette parki ja hakkasime lürpima. Amaretto on ju nii hea, ma kulistasin seda nagu loll. Korraks astusime Hunti sissegi, aga kuna see oli taaskord ülerahvastatud, tegime sealt pea sääred. Edasi läksime Embassy'sse, sest seal on odav kraam. Laura pidi ka varsti sinna tulema. Annika ja Liisiga tegime ooteks ühed tekiilad, pärast viiekesi B-52ed. Laura tuli muidugi oma pisikese Vana Tallinnaga, mida me vetsus koos lahendamas käisime. Ei oleks vaja olnud. Ja siis läksime me linna peale, saatsime Kristi ära. Vahepeal isegi Hollywood'i ees kohtusin oma vennaga. Täna ta ütles mulle, et ma olin päris purjus, rääkisin kõva häälega ning et mu kursaõdedel oli häbi ja üleüldiselt ropendan ma liiga palju. I am very deeply sorry! Neljapäeval ma küll ei joo nii palju. Liis värskendas mu mälu, et käisime ka Nimetas ja nägime hispaanlaseid, kellele Liis ütles, et ta on Hispaania. Reede lõpetasime me taaskord Hessburgeris, kus ühinesid meiega ka kursaõed Maris ja Kristiina. Sinna see raha ja sealt need kilod!
Teada värk, et mul pohmakat ei esine, aga eks natukene kass on järgmine päev ikka olla. Ja no uni on alati hea! Sellepärast ma saingi alles enne kolme lõunal voodist välja, et tuiata elutuppa diivanile ja vaadata animal planet'it. Grete oli ka ära läinud. Ja kogu Kopli oli netilevist väljas, seega ei saanud ma ka oma joomakaaslastega muljeid vahetada.
Pühapäevaks olid plaanid suured. As I said, Sandra laenas mulle oma kaamerat, sest Martin peab saama modelliks. Niisiis me läksimegi plaaniga temast ilusaid pilte teha. Käisime mere ääres ja "metsas", Türisalu pangal ja Keila joal. Saime ilusaid pilte küll ja tore oli ka. Ma üldiselt ei ole "õuekass", eriti sügisel-talvel, aga tänane päev tuli ainult kasuks. Grete näitas ka "lollidemaad", kuhu üheksakümnendate algul osteti maad ja ehitati erilisi maju, rikkad ja ilusad ja maffiosnikud. Uhked majad küll.
Homseks on vaja teksti analüüsiks teha üks nõmedus, mida ma üldse teha ei taha. Seda vahenädalat poleks tohtinud olla, nüüd ei taha kooli tagasi minna, lapselik kius on peal.
Nüüd pildike tänasest päevast lõpetuseks: