Huumor ja pessimism käsikäes: Reede 13. ja kaks järgmist päeva.

Reedeks oli siis planeeritud kursusekaaslase Anne sünnipäev ja söögiorgia Liisi juures. Reedene päev on vaba täitsa ja siis Gretega otsustasime, et viime tuvi õue, vaatame, kuidas ta hakkama saab ja nii edasi. Õue jõudes vaatas ta erutuses ringi ja tahtis käest lahti rabeleda. Jõudsime Kopli parki, panin ta maha ja ta hakkas nokkima. Võtsin ta taas kätte, aeglaselt harjutasin ta tiibu ning ta hüppas maha. Veel mitu korda viskasin teda õhku, et ta tuule tiibadesse saaks, aga seda ei juhtunud väga. Ei mingit ära lendamist, ohutunnet. Niisiis viskasingi teda natukene julgemalt ja tuligi pikem lend, mis lõppes väga kohmaka maandumisega. Hea, et kukerpalli ei teinud. Ei kartnud ta Sämmi ega seda, kui jooksin "jahtides" tema juurde, maapinda nokkida oli põnevam. Lõpuks viskasin teda veel õhku ning ta lendas pikalt eemale. Mõtlesime, et nüüd on korras, saab hakkama küll. Igaks juhuks läksime teda veel otsima. Nägin teda, aga nägin ka kahte varest, kes tema kallal norima tulid. Ju nad said aru, et tuvi on väike ja saamatu. Ta lendas eest ära, varesed ajasid taga ja nendega ühines veel kolmas. Olime kindlad, et nad murravad ta maha. Läksime järgi, jooksin üle tee, üle rööbaste, aga ei näinud teda kuskil. Kui teda lõpuks märkasin, kössitas ta raudtee rööpa serva all justkui end peites. Ja samal silmapilgul sõitis temast üle tramm. Õnneks temast üle nagu tema peakohalt väga napilt, et rattad ega miski üle serva ei ulatu. Võtsin ta ruttu ära, ta oli kurnatud ja hirmul. Viisime ta tuppa. Paar päeva on ta kössitanud ja maganud. Peab Nigulale peale käima, et nad ta ära viiks, ilmselgelt ei saaks ta looduses hakkama.
Juhtunust olin küll shokeeritud, aga ei saanud lasta sellel oma tuju täiesti rikkuda. Kella viiest pidime Kaia, Annika, Kristiina ja Kristinaga kokku saama Hobujaamas, edasi minema Liisi juurde, käima poes ja hakkama kokkama. Poes liitus meiega ka Tenno. Sööki-jooki saime nii 700.- eest. Kaiale kuulub kogu au söögitegemises! Esimesena said valmis maitsvad burritod juustu, kana, paprika ja ananassiga. Vahepeal tegime glögi rosinate ja mandlilaastudega ning Kaia möksis kokku muffinite tainast - sinihallitusjuustu ja päikesekuivatatud tomatitega. Muffinitega samaaegselt keerutas Kaia sushit suitsulõhe, avokaado ja kurgiga. Kümne paiku helistas aga sünnipäevalaps Anne ning teatas, et mingi eksitus on toimunud ning me ei olnudki BonBon'i listis. Paljud olid pettunud ning maitsva söögi, vesipiibu ning joogi juures arutlesime, kuhu edasi minna võiks. Liis, mina ja Annika kulistasime tekiilat, Kristiina ja Kaia lõid ka vahel kampa. Kristina oli vahepeal lahkunud. Nalja sai palju, juttu jätkus, seltskond oli mõnus. Kella ühe paiku tellisime kaks taksot, et linna sõita. Kaia ja Tenno läksid koju, Annika, Liis, Krisiina ja mina kimasime linna. Taksojuhile meeldisime me väga. Paraku ei olnud me aga väga purjus. Mis on ju tegelikult hea asi. Tekiila ei tee purju - fakt! Loomulikult suundusime me Embassy'sse, Annikaga võtsime Long Island'id ja Liis mingi ilusa kokteili. Krissu jäi kuivale, ta oli rummi joonud. Istusime seal, rüüpasime kokteile, tegime pilte, vaatasime mehi, tegime miljon vastamata kõnet kursavend Laurile ning üldiselt lõbutsesime. Varsti aga Krissu lahkus ning me hakkasime ka pille kokku panema. Kuid kuhu minna, kell oli juba kuskil kolme aeg. Annika tahtis näha Levikat. Sinna me siis läksimegi. Seal oli palju rahvast, koht on jube pime ja räpane, vetsu ei tahtnud Annika vaadatagi, teisel korrusel suitsetati ning ühes ruumis istuti ringis kui üks paarike keskel tantsis. Tegime sealt sääred. Linnas pildistasime ja mängisime lolli, mingid kutid tulid meiega rääkima. Üks neist tegi nalja nagu laseks mu koti rotti ning mul tuli peaaegu sitt püksi. Raekoja platsil paindusime Liisiga ümber posti ja Annika oli pingi peal seksikas. Möödus üks kutt, kes ütles: "Issand, mis jubedad reidikad." Krabasin ta käisest, ütlesin, et mingu ka siis pildi peale. Ta rebis justkui ülima tülgastusega oma käe lahti ja jalutas minema. Nagu bussid, ka mehed - üks läheb, tuleb teine kohe. Nii tuligi üks mees, who was more than willing to pose with Annika. Tõesti, ei osanud seda eesti keeles öelda. Nii tegime temaga mitu pilti, ta oli Annikast vaimustuses, muudkui kallistas ja suudles ta kätt. Asi muutus aga juba päris creepy'ks ning jätsime ta sinnapaika. Kesklinnas oli rahvast palju. Ma väga ei mäleta, kus me ära kolasime, aga lõpetasime me seekord Hessburgeri asemel Taco Expressis. Kell oli pealegi liiga palju, Hess oli kinni. Taco on aga lahti kuueni. Seisime selle ees ning meie juurde tuli mingi vanemat sorti mees, seisatas ja ütles: "Hämmastav....... hämmastav, kui noored tänapäeval väljas käivad... kus on teie emad?" A'la selline teema, ei saanud päris hästi aru. Läksime sisse, rahvast seal oli päris korralikult, ootasime, et mõni laud vabaneks, sellega ei läinudki kaua. Okupeerisin selle ja tüdrukud võtsid süüa - kõigile kana wrap'id. Ja KUI head need olid!! Mugisime neid mõnus, mingid mehed jälgisid meid. Wrap'idega ühelpool, tuli meile peale suur naeruhoog, rääkisime lollusi, imiteerisime, naersime lakkamatult. Ma ei mäletagi, mis nii naljakas oli. Vahepeal istus meie juurde mees, ütles, et teeb meile dringi välja, kui ütleme, kui vana ta on. Jäi saamata. Ajas iba, pärast istus sinna ka tema sõber ja ibatses samuti. Kõrvallaua noormehed rääkisid ka meiega. Me olime üsna populaarsed. Lõpuks istus meie juurde kutt, kes küsis, mida me sõime või jõime, et meil nii naljakas on. Ma ütlesin tüdrukutele, et nägin teda juba pikemat aega eemalt meid jälgimas. Kell oli pool seitse kui meile teavitati, et nad sulgevad. Oleksid pidanud juba pool tundi tagasi sulgema. Annika tellis takso, me Liisiga läksime bussi ja trammi peale. Magama sain veidi enne kaheksat, tõmbasin ennast tugitooli krussi, niikuinii pidi varsti ärkama.
Laupäeval virgusingi enne kahtteist ning tegin pika hommiku. Võtsin ühendust Janega, sain tema ja ta peigmehe Alariga kokku, käisime Lidos söömas. Uskumatu koht ikka küll. Lõbus oli. Lõhkusin kogemata ühe klaasi ära, mille sees oli njämma magustoit. Läksin koju ning tunni pärast juba Sandra juurde. Olime ülal neljani, vaatasime arvutist 'The Proposal'-it, väga naljakas ja no Ryan Reynolds on lihtsalt meeeeeeeeeeeeeeletult kena mees! Soovitan soojalt. Täna hommikul oli vahva koos juua kohvi, Sandra tegi lillkapsa omletti, meenutasime vanu häid aegu, kui Pärnus kahekesi elasime mu 4-toalises korteris ja nautisime elu.
Nüüd lõpetan JÄLLE piltidega. Need pärinevad reedest: