Huumor ja pessimism käsikäes: Tagasi reaalsuses.

Märkamatult ongi jälle möödunud nädal.
Kahjuks on ilmselgelt mul mingid mäluprobleemid ja ma ei mäleta, millega ma nädala alguses tegelesin. Teisipäeval käisin üle pika aja Suurbritannia ajaloo tunnis ja see oli sama igav nagu alati. Selle nädala tund jääb mul ka ju ilmselgelt vahele, see hakkab hetke seisuga 18 minuti pärast. Oh well! Kolmapäev oli vaba. Neljapäev on teatavasti jube päev, sest see algab kell kaheksa jubeda integreeritud kõneoskustega, mille töö ma sain isegi terviklikult positiivse hinde. See oli osadena hinnatud ja minu tähed olid midagi C, C, D, E, F. Njah. Järgmine on morfoloogia, kus ma ikka õpetaja sukki vahin ja püüan aru saada, mis toimub. Viimane tund on ladina keel, milles meil on 17. detsembril arvestus ning selleks puhuks on pähe vaja õppida umbes 188 sõna ja veel käänamis-pööramistabelid ning reeglid. Kinos käin ma ka (liiga) tihti. Neljapäevakski olin kokku ajanud kamba, mis koosnes Laurast, Laurist, Liisist, Annikast ja Siimust ning läksime me vaatama kauaoodatud filmi 2012. Tõsilugu, see oli veidi ebaloogiline ja kindlasti klišee, aga effektid see-eest panid mind küll ahhetama, ohhetama, ropendama, kilkama, suu ammuli vahtima ja südame peksma. All in all - mulle meeldis küll.
Reedene päev oli selline, et.. ta on sama vaba kui mina ja kolmapäev. Aga õhtuks oli plaanitud üheksast kokku saada Kaisa ja Sandraga, istuda Embassy's ja pärast minna Hollywood'i Bad Jam'ile, kuhu Sandra oli muretsenud flaierid. Saatkonda jõudes oli ülemisel korrusel rahvast, alumine aga täiesti vaba ning sinna me ka maandusime. Kohe toodi meile joogimenüüd, mida me hoolega sirvisime. Kaisal oli meeletu siidrijanu ning tema otsustas (kolme) maasikasiidri kasuks. Me Sandraga olime fancy'd ja võtsime algatuseks ühed hotshotid ning kahepeale kannu Long Island'it. Assa! Hotshot polnud kõige parem, sest seisis vist minuti liiga kaua ning kallutades ei tahtnud klaasist valguda. Siis aga potsatas kogu see värk vahukoorega eesotsas järsku kurku nii, et piisk mööda põske põgenema pääses. Siis hakkasime aga Long Island'it lammutama, Sandral läks veidi vaevalisemalt. Kaisa klubisse ei tulnud, seega oli meil üks flaier üle. Tulemas oli aga mu koolivend Peep, keda me Hollywood'i kõrval ootasime. Samuti ootasime ka Sandra kursakaaslasi Madist, Tanelit ja Kadit. Kuuldud aga palju jutte vägevast joogist nimega Millimallikas, astusime sisse Valli baari, kus oli palju rahvast. Otsustasime, et ei viitsi seal rüseleda ja astusime välja. Ilmselt rääkisime piisavalt kõva häälega, et mingi mees meiega Millimallikast rääkima tuli. Mainis, et õudne jook, jätab kurgu põlema seal sisalduva tabasco pärast. Siis hõiskas Sandra, et peame kindlasti selle ära proovima ning nii me taas Valli baaris olime. Lasin tellimused käiku, kohale jõudis ka Peep, kes minu ja Sandra vägitegu Millimallika joomise näol pealt vaatas. Ooh, the burning feeling in my throat! Vandusime, et ei tee seda jooki enam kunagi. Jätkuvalt oodates, nüüd juba kolmekesi, suutis Sandra ära kaotada oma ilusa kollase kõrvarõnga. Ka selle otsimine ei andnud tulemusi. Lõpuks jõudsid ka Sandra sõbrad kohale ning astusime Holl'i. Vähe sellest, et ma Embassy's sain teada, et flaikuga on sissepääs 70.-, mitte tasuta, sai kohapeal teada, et flaier kehtib vaid esimesel tunnil. Lisaks muudele kulutustele tuli letti laduda veel 130 krooni. Muusika oli see-eest väga hea. Ikkagi BJ ja urban muusika, minu masti värk. Fantastiline Nelik (Sandra, Madis, Tanel, Kadi) ronisid go-go lavale tantsima, mina võtsin ühe Captain Morgan Spiced Gold'i kokakoolaga. On hea jook, kallis jook, alkoholne jook, mida ühel noorel vaesel üliõpilasneiul, kes oli juba piisavalt joonud, küll vaja poleks olnud osta. Märkamatult oli käes aeg lahkuda. Tanel oli seda juba teinud. Viiekesi rändasime Jaani kiriku juurde, kust teised omale burksi võtsid. Taco Expressist polnud keegi huvitatud. Seega mina hommikust ei söönud. Trammid juba liikusid ja otsustasin, et on aeg koju minna. Jätsin Sandra ja ta sõpsudega hüvasti ning jalutasime Peebuga Viru poole, kargasin Mere pst.'lt trammile ning sain magama veits enne seitset. Oh, need Tallinna peod venivad ikka hommikutundidesse välja alati.
Laupäeva õhtuks pidin minema Grete ekspeika juurde ööseks, et tema saaks tulla siia ööseks Gretega äriplaane arutama. Jjjjaja. Aga Raido juurde mineku vastu ei saanud mul ju midagi olla, the whole night to myself! Korter oli meeletult suur, ma arvan, et see köök oli vist nii suur, nagu terve see korter siin. Ja voodi oli nii suur ja lai. Sõin skittles'eid, vaatasin Titanicut ja Team America: World Police'i.
Pühapäeval ajasin ennast kümnest üles, sest oli vaja pakkida, Sandraga sööki shoppama minna ning enne viite olla sadamas. Ilmselgelt ärkasin ma liiga vara, sest shoppama läksime alles kolme paiku ning kodu poole asudes ei meeldinud mu kõne Gretele mitte. "Miks sa täna kauem ei maga? Kas sa kohe ei saa Sandraga poodi minna?" Äriplaanide arutamine venis pikale vist. Anyway, shoppasime igast kraami, millest natuke isegi üle jäi. Suundusime sadamasse, olime seal varem, kui vaja, aga pigem varem kui hiljem. Check-in edukalt tehtud, läksime laevale. Tuubuses ootasid ees fotograaf ja maskott, kellega kohe pilti tegime. Sandra oli nii erutatud, et kui ta oleks toolil istunud, oleks ta maha libisenud. Tegi pilte, kilkas, pigistas mind ja naeratas kõrvuni. Uurisime oma ilusat kajutit, pikutasime, vaatasime telekat, tegime pilte, kolasime laevas, käisime välistekil ja vaatasime oma eemaldumist Tallinnast. Ülejäänud aja istusimegi paraku oma kajutis, sõime, vaatasime telekat ja tundsime oma sisikonda õõtsumas. Kohe nii hullusti, et mõlemal oli ebameeldiv olla ning esimest korda elus olin ma merehaige, mis resulteeris selles, et külastasin pea ees vetsu. Uni aga oli väga hea. Järgmine päev ärkasime üheksast, kahe tunni pärast olime kohal. Sandrale soovitasin aga kindlasti välja minna, sest skääride vahel on ilus, kaljunukkidel majad. Sadamasse jõudes, seadsime sammud mu vana töökoha poole - Romatika ootas. Teadsin uksekoodi, Sandra oli hämmingus, et mis teen ja nii ei või. Vastu tulid ka baarmenid, kes meid teistest ustest sisse lasid. Nägin turvameest Jurist (lätlane), kes kohe eesti keeles tervitas. Näitasin Sandrale natuke laeva, tegin Erko akna taga nägusid (ATK, a'la ITimees, kes meid linna aitama pidi), töötajatel oli SLABI (iga vahetuse lõpus saavad poest osta asju üle poole odavamalt), nägin massööri Ritat ja helitehnikut Felixit. Sandra polnud väga vaimustuses, ta tahtis juba Stockholmi minna. Varsti oligi Erko valmis ja we were on our way. Enne väljumist nägin ka teist, oma lemmikut turvameest Zenjat (aka Jennu, läti venelane). Linna läksime jalutades, päris hea trenn. Sandra pildistas, vaatasime ringi nagu turistid. Kõhud läksid tühjaks ja kohvi vajadus kasvas. Erko idee oli kebabi süüa. Mina ja Sandra pole seda varem söönud. Läksimegi siis ühte kohta, tellisime kolmekesi sama asja, mis koosnes friikartulitest, joogist ja pita saia vahele topitud kebabiribadest ning salatist. Alguses järasin friikaid, siis panin salati nahka ning proovisin oma kebabi"burgerit" ampsata. Mu lõuad ei ulata nii lahti. Meie kõigi jaoks oli see söömine üks suur katsumus, poolepeal oigasime täiskõhutundest. Mina olen aga enda ema laps ja surusin kõik sisse. Erko oli sama tubli, Sandral jäid aga friikad alles. Kolasime veel tänavatel, vaatasime vaateaknaid, Sandra ostis endale omanimelise pastaka ja õetütrele Hello Kitty juukseklambrid. Tagasiteel läbisime Punast turgu, kus Erkoga ka hüvasti jätsime, sest tal oli linnaskäik aja peale, neljaks oli vaja jällegi laevas olla. Meie Sandraga käisime toidupoes, ostsime endale ja teistele nänni. Jalutasimegi tagasi, tegime veel pilte, vaatasime ümbrust ning sattusime mööduma ühest kohvikust, kuhu pidime kindlasti sisse astuma ja ühed latted võtma. Meid teenindanud noormees oli väga vahva, küsis, kust pärit oleme ning suhtus sõbralikult. Meie lahkudes soovis kena õhtut, mille peale ei osanud muu kui samaga vastata. Latte was devine! Laevas lebotasime jällegi kajutis telekat vahtides, aga otsustasime õhtul siiski kolama minna. Niisiis tegimegi laevas veel pilte, vaatasime karaoket ja show appetizer'it, õhtul ka showd pärast mida läksime klubisse niisama istuma, vaatama ja muusikat nautima. Uskumatu, et ühtegi kena meest ei olnud laeval. Vähemalt me ei näinud neid. Varsti jälle magama ning ärgates olime juba peaaegu Tallinnas. Tore oli ärgata Sandra küsimuse peale "Kas see on see sinu lemmik sari?" Tõepoolest, telekast tuli How I Met Your Mother. Nähtud osa, aga siiski hea! Ennast korda, asjad kokku ja minek.
Helistasin üsna varsti pärast terminalist lahkumist Gretele, kes aga telefonile ei vastanud. Ma ju ei saa sisse koju, kui ta kodus pole. Helistasin veel korduvalt, aga ei midagi. Teel koju helistasin ka Raidole, ka tema ei teadnud midagi. Olin Gretele juba kindlasti 10 vastamata kõnet teinud, helistasin isegi vennale, kas ta juba Eestis on, helistasin isale, kes pidi Tallinnas olema, keegi aga ei saanud mind päästma tulla. Oli möödunud tund esimesest kõnest Gretele, majast väljus vanem naisterahvas, kes mu koridori lasi. Koridoriski ootasin kaua, helistasin ja helistasin. Lõpuks võttis Grete toru vastu, et mulle mingit loengumula lasta. Panin ära, helistasin tagasi mitu korda, et ta ainult mu kõne kinni lülitaks. Eeldasin siis, et saadab sõnumi. Saatiski: "Tule kaheteistkümneks Olümpia hotelli juurde" Tean ma küll, kuidas sinna saada! Mul oli raske kott, olin väsinud ja ta teadis, et mu laev saabub kell kümme. Ütlesin, et tulgu hobujaama peatusesse (millele ta vastas oma uue lemmikfraasiga, mis ta ohvriks teeb: "Mis mul muud üle jääb?") ning kobisin ise trammi peale. Hobujaamas ootasin ka teda vähemalt 20 minutit, kohale jõudes mainib jutu sees, et on haige (ilmselt selleks, et ma temaga ei riidleks). Küsisin, kas ta ei teadnud, et laev jõuab kümneks ning ta vastas, et ei teadnud. Kui ütlesin, et olin talle öelnud seda, vastas ta loomulikult, et ei öelnud. Ja küsis süüdistaval toonil, miks ma varem ei helistanud. Millal varem?! 2 tundi tagasi helistasin ju! Pistsin siis talle toodud ta lemmikküpsisega šokolaadi pihku ja ütlesin, et väga nälga ei jääks. No matter what I say, with her I'm always wrong. Järgmine kooliaasta elan ma kindlasti mujal.
Homme on jälle vaba, aga õpida on palju. Detsembris on tulemas arvestused ja tööd, 30. novembriks vaja teha morfoloogias kodune kontrolltöö ning suulises ja kirjalikus kommunikatsioonis kaheminutiline ettekanne oma erialast, je. Ladina keelest ja integreeritud kõneoskustest rääkimata. Neljapäev on veel ees. Siis aga lähen Pärnusse, reedel kell 12 ilmselt viimast korda küünetehnik, kellele ma 200.- jällegi poetama pean ning laupäeval Pärnu Ülejõe Gümnaasiumi vilistlaste kokkutulek. It will be grand!
Järjekordselt lõpetan ma piltidega, loomulikult kruiisist: