Lumi tuli maha ja valgeks läks maa.

Koolitööga seoses olen nüüd rämedalt blogisid reidinud ja otsinud-uurinud, kui palju ja kuidas noored kasutavad inglise keelt neis. Selgub, et võrdlemisi palju.

Suht ammu kirjutasin viimati. Vahepeal oleks olnud kõvasti kirjutada, aga no mida ei viitsi, seda ei viitsi.

Lühike kokkuvõte:

*Käisin Rahzeli vaatamas ja kuulamas Privés. See oli äge! Sain Rahzelilt roosi.

*Käisin Pärnus, nägin Sämmi, sõin Emigrantet, kuulasin Greipi. Oli ilus.

*Juuksur lõikas mu juustest vähemalt 10cm ära. Nüüd mul on poisipea. (Ilmselge liialdus)

*Käisin Kompressoris Annika, Liisi ja Lauraga.

*Käisin sushit söömas ja Harry Potterit vaatamas ning mulle meeldis. Häirisin inimesi liiga valju rääkimisega.

*Käisin Kompressoris ja Embassys Kaisa, Sandra ja Mariga.

*Paks lumi tuli maha.

Grete läks neljapäeval Londonisse ja tuleb teisipäeval tagasi. Koristasin reedel korteri ära. Üksi on maailma parim olla! Aga kool hingab kuklasse. Või on see surm?

101 dalmaatsia koera.

Moss.

Britta says:

aga sügis on ja nii vara läheb pimedaks, et energiat nagu pole või moss tuleb peale

Eda says:

hahahaaa!! MOSS!!!! :D hea sõna

Mummy rips.

Aga tõsilugu on, et sügis masendab ja võtab igasuguse elutahte ära. Eriti, kui koolis kohal käia on vaja vaid a'la üheks loenguks päevas ja kodus pole oluliselt rohkemat teha kui Facebookis elada. No tegelikult võiks ju USA ajalugu õppida või sissejuhatus kirjandusteadusesse või lugeda neid üheksat raamatut, mis jaanuariks peavad loetud olema. Hea mõte oleks ka hakata kokku panema ajalehte selliseks aineks nagu reklaamikeel või siis selliseks aineks nagu ettekande printsiibid ettekannet mõtlema. Niiet teha on tegelikult sitaks, aga kuna on, nagu mainitud, sügis, siis väga pole tahtmist. Ja no igasuguseid ettekäändeid leiab viilimiseks alati.

17. november on siis Privés Rahzel. Ma ostsin pileti ka juba ära ja ma lähen kas või üksi. There are times when you're the only one you've got. Ja ülejärgmine nädalavahetus on ehk ka Pärnusse minek lõpuks. Viimati käisin seal suht septembri alguses, mis on häbilugu, sest Sämmi on seal. Tahan näha Sämmi! Ja siis ma lähen. Ja äkki lähen ka Greipi kuulama. Jah. That's all.

Ühtlasi on see minu sajas sissekanne.

Eda says:

ole tubli ja ära mossi

küll kõik sujub

ja varsti tuleb valge lumi ja jõuluvana

♥

Emmel hakkas nüüd koolivaheaeg.

Eda says:

ma polegi vist siiani koolivaheaega siin vedelenud

alati on kooli lõpp juba kohvri pakkimine, ja peale tagasisaabumist taas kooli

seega küllalt väsitav

seekord võtan suurema kraamimise ette, käin ujumas, vahin telekat, kolan kaltsukates ja teen süüa

ja helistan eestisse tuttavatele ja kolan internetis

jne,jne

ja esmaspäeval magan kaua

igavene jama, nädalavahetusel läheb uni vara ära, aga nädala sees, kui David tõuseb minust tund aega varem, siis tunnen alati, et nüüd põõnaks mõnuga lõunani

nüüd siis võtangi seda teha

Sounds like a plan, mum! :)

Finding Nero.

Nero eile oli võimas! Sandra kahjuks ei saanud tulla, aga kohal oli niimõnigi tuttav nagu näiteks endine kursaõde Kristina ning Pärnust koolikaaslane Eneli. Pärast tööd laekus sinna ka Laura. Ise läksin Siimu ja tema sõprade vendade Loodlatega, keegi Ma(a)rek oli ka, Reijo kadus ära. Aga kaks tundi lasi plaate, poisid skänkisid ennast läbimärjaks ja lõpuks vaevas janu nii hullusti, et hea, et keel suulakke kinni ei jäänud. Ostsin seal ühe siidrikese ka, aga see oli ka 0,33l ja maksis 50 eeku. Läksin hiljem suures janus uue järgi, aga siis küsiti seal ühe oksemaitselise siidri eest 125 krooni and then I was like 'well fuck that'. Endalgi läks nahk märjaks, õues oli enamvähem nippy ka, aga kuna mul oli palav, ei teinud ma sellest välja ja tahtsin nagu kõrbes roomata kuskile vett ostma. Poisid läksid koju ja läksin minagi. Kuigi niigi sai kokku hoitud - sissepääs oli vaid 75.- - ei tahtnud ma taksole raha raisata enam ja otsustasin jala minna. Ma ei kujuta ette, kui soe õues oli, aga kuna mingid lumekübemed olid maas, siis ehk oli null. Täiskuu säras. Poolteist tundi jalutasin umbes, 1,5l veepudel põues. Kann ja kintsud külmusid ära, aga muidu oli okei. Ja pole see Kopli ka midagi nii hirmus, ei taha siin keegi kedagi vägistada, röövida ega pussitada. Ükskord päeval isegi lähenes mu juurde noormees, kes ulatas mulle paar lilleõit. Vot. Agaagaaga, oli massiivne õhtu! Nüüd kuu pärast on Privés beatboxi legend Rahzel, keda tahan ka kindlasti vaatama minna. See aga ei huvita ei Sandrat ja ma ei tea ka väga kedagi, keda see huvitaks. Seega lähen vist üksi! Kuigi kursavend Lauri Mei on end Facebookis üritusele märkinud, et ta attendib. Ja polegi vaja kellegagi minna, eks, peab iseseisev olema ja ega siis üritustel käimata saa jääda selle pärast.

Dubdubdub.

Nii.

Neljapäeval tegime Laura ja Annikaga Siimu juures nalja, kui Siim ise Haapsalus tsillis. Panime ta korterisse palju stickynote'e ja kirjutasime nende peale lollusi. Aga talle meeldis.

Reedel käisime Sandraga Korteris Cokit kuulamas. Inimesed olid tüüpiliselt üle võlli ennast tõmmanud ja lällasid ringi. Ootasin veidi enamat. Nüüd sellel neljapäeval on klubis Privé Nero. Novembris tuleb Privésse ülituus beatboxi artist Rahzel, kes aaastaid tagasi mind hämmastas, kui kuulsin ta hitti, if you will, 'If your mother only knew', sest ei suutnud uskuda, et ta laulab ja teeb helisid samal ajal ise korraga. Teda tahaks ka tohutult vaatama minna! Aga rahadega on ju nii nagu nendega ikka ja alati on - et teda nagu polegi õigupoolest. Täna sai veel kulutatud ka, sest käisime Annika ja Liisiga sushit söömas, mmm-mm! Ja ostsin omale LÕPUKS ära oma musta soliidsemat sorti jakkmantli, et ma ei peaks enam kuulama Grete juttu, kuidas ma tema oma ära trööpan, kui seda laenata tahan. Ise ta ei kannagi seda. Ja päris odavalt sain ka selle ju! Muidu ikka maksavad tonnad ja asjad, isegi kaltsukates, kui üldse leiab sobiva, on üle viiesaja. Aga ma olen kooner. Ja sain siis omaoma 419 krooni eest AG Ekstrast. Jessss, hoidsin sota kokku!

Biig njuus on muidugi see, et märtsis läheme Sandraga Londonisse. Selleks ajaks on minu sealt lahkumisest möödas suisa kaks aastat, toho tillae! Juba ei saa ma rahus olla ja teen plaane ning mõtlen, keda kõike ma nägema pean ja kuhu jõudma ning kuidas tahan osta asju. Loodan, et siis veel on jõulujärgsed megagiga allahindlused. Läheme ju ainult viieks päevaks.

Eksamid lähenevad kah. See on kole.

Suit Up Day.

Tegime kohustuslikud õlled.

Annika oli seal.

Ja Laura oli ka.

Minust sai prill.

It's the '90s.

Midagi uut.

Väljasõit Tallinnast umbes 22:45 Pärnu-Jaagupi poole. Vanaema juures umbes 00:15; väiksed pannkoogid, kommid, CSI: Miami. Vanaema ja vanaisa magasid, iss võttis vastu. Tagasi Tallinna poole umbes 1:20 Grete-Martini Volkswageniga kimades ja raadiokanaleid vahetades, vahepeal Raadio 2-el poolele heale loole - Magnetic Man 'I need air' ja DJ Fresh 'Gold dust' - peale sattudes, taga järgnev Opel Martini ja Kadriga. Teelt risti üle lippamas rebane ning Linnuteelisest tähistaevast tähed kukkumas. Kodus kell 3:00, kooli kella 12:00ks. Äge!
Käisime niisama Pärnu-Jaagupis autol järel.
Head ööd!

Tahan olla kana.

Have yourself a merry little October.

Ma nüüd hakkasin jõululugusid kuulama.
Eile käisin ma kaks korda kinos. Ei midagi, mida pole varem tehtud. Kahe seanssi vahele jäi isegi aega, kord käisime Pärnus Sandraga kinos nii, et ei lahkunud saalistki, kaks filmi jutti. Filmideks olid Step Up 3D ja lõppude lõpuks ka Inception. Esimeses pidin veidi pettuma, sest see oli tüüpiline imal Disney-lik lugu. Tantsud olid ägedad, aga kuna olen näinud esimest kahte filmi ning ka You Got Served'i ja Honey't, siis.. jah, not as awesome. Aga äge oli näha, et seal filmis osales ka So You Think You Can Dance saatest kuulsust saanud Twitch, kes on tõesti meister oma alal. Filmi plussiks olid muidugi ilusad inimesed ja hea muusika. Peangi nüüd hakkama netti laastama ja otsima selle fimi soundtrack'i. Teine film siis Inception, mida ilmselt kõik näinud on juba. Kuulsin enamasti, et see on nii hea film, et jube. Mõni ütles, et pole see nii hea midagi. Mina enamuse ajast ei saanud aru, mis toimub. Kui lõpuks ka matsu jagasin, siis olin ikka segaduses. Ja see, kuidas film lõppes, ajas mind ka närvi. Who ends a film like this, honestly?! Aga hea film oli tõepoolest. Ime, et see 3D-s polnud, tänapäeval on ju kõik. Ning selle filmi puhul oleks see ilmselt juurde andnud. Step Up'i puhul aga ei andnud minu arvates üldse. Ja üks 3D film on veel tulemas - sain teada, et novembris jõuab kinodesse filmi Saag viimane osa! Ei jõua ära oodata, juba broneerisin Sandra selleks ära. Tahan vaid loota, et seal annab 3D juurde ja et ma olen terve aja püksi tegemise äärel. Tegelikult tuleb varsti ka Harry Potter'i viimase filmi esimene osa, ka 3D-s. Seda lähen ka vaatama.
Üldiselt väga muud ei olegi, käin ikka koolis ja ei taha mõelda selle peale, mis kõik teha vaja on ja tulemas on ja nii edasi. See on kole. Ma parem kuulan jõululugusi edasi.

Life happens.

Ikka mõtlen vahel, kui Grete hädaldab, et pole kellegagi kuskile minna, et kus on ta kõik sõbrad ja sõbrannad nüüd, kunagi tal neid ju oli. No ja emmest näiteks rääkimata, tal pole konkreetset parimat sõpra, kursakad on, kellega vahel suhtleb. Martin ka kurtis, et tal pole Tallinnas sõpru. Ja need, kes Martinil on, no ma ei tea.. Aga miks nii läheb? Elu on selline, eks. Viib sõbrad erinevatesse linnadesse, vahel suisa erinevatesse maadesse, paneb nad tööle, uputab äkki pudelisse või halvimal juhul mõne veekogu põhja. Sõprussuhe on nagu ikka üks suhe, mille kallal tuleb ka vaeva näha, mitte seda iseenesest mõistetavalt võtta. Olla seal, kui on vaja ning minna ära, kui tarvis. Aga kogu selle virtsa saanud lilleaia keskel on vahel keeruline.
See on see blogi pessimistlik käsi.

Alturistlik egoist.

Vahepeal käisin näiteks Siimu ja Liisi sünnipäeval. Mul oli kaasas Davidi SLR, tähtsamini oli kaasas mul ka üks ühekordne kaamera, mille kodust leidsin ning mille kehtivusaeg möödas oli. Sellegipoolest tulid pildid välja hoolimata väikestest ära lõikamistest ning tihedast kompositsioonitusest a'la pildi allservas inimene ning ülejäänud pilti domineerib sein.

Gängsterid.

Noored kooki lõikamas.

Liis imetleb minu tehtud kaarti. Ma ei ütle, mis ta ütles, millest see tehtud on.

Siim oli eluõnnes oma kahe liitri Skittlesitega.

Üldiselt on kool ja kodu toimumas taaskord ja sügismasendus on mul päris hea sõps juba. Kole lugu, pole kaht nädaladki koolis olnud. Aga sellest saame üle, eksjuonju! Võtsin sellise huvitava aine sel aastal nagu sissejuhatus eetikasse. Täna rääkisime seal näiteks väärtusest - mis see on, mida inimene väärtustab? Ma tean, et paljud väärtustavad elu. Õppejõud rääkis, kuidas tema vanaisa enne tema sündi enesetapu tegi ning kui ta on oma isalt uurinud, et miks, siis oli põhjuseks see, et vanaisa ei leidnud enam oma elul väärtust olema. Ta oli kõik maha mänginud ja joonud ning nii ta oma väärtusetu elu ka lõpetas. Ilmselt oleks siin päris asjakohane jagada videot, kus inimesed napilt surmast pääsevad, aga ma ei viitsi. Kui on suur tahtmine seda näha, siis mul on see Facebookis olemas ning YouTube'ist leiab selle ka hõlpsasti üles trükkides otsingusse 'a compilation of close calls'. Jaa, asju, mida ma väärtustan, on vähe. Ja juttu oli muidugi ka sellest, et raha ei tee õnnelikuks. Ma kohe mitte ei taha seda uskuda ning arvan, et kui mul oleks hästi palju raha, oleks mina küll õnnelik. Raha eest saab ju nii palju teha! Reisida ja igatpidi ennast lõbustada. Ja kui on eriti palju raha, siis pole tähtsustki, kas sõpradel on, sest siis võiks sõprade eest ka maksta. Mitte, et sõpru osta, vaid et nendele osta piletid ja what not. Jah, raha paneb rattad käima. Teemal olles, euro tuleb varsti. See on küll üks paras jura. Kõik rahad eri suurusega, rahakott koliseb müntidest.
Nädalavahetusel on ehk Pärnusse minek, vaja sealt veidi asju tuua. Nagu näiteks oma vana juustumobiil, sest mu mobla otsustas pildi kotti visata. No okei, kukkus mul kaks korda maha, aga üks neist kordadest oli vaibale! Ja teine alles asfaldile. Ja kukkumiste õhtul veel töötas täiesti, töötas veel järgmine hommikki. Koju jõudsin ja laadima hakkasin, siis otsustas, et enam ei jaksa. Äkki tal oli sisemine verejooks või midagi? Piinles. Vaene loom. Loomadest rääkides, igatsen ma Sämmi. Tahaks teda nätsutada ja sülle võtta, kallistada ja sasida. Ta on Pärnus hoidja Luule juures, väga tore 77-aastane tädikene. Ta ütles, et saavad Sämmiga väga hästi läbi. Luulel on suur aed, seal Sämm saab ringi joosta. Kui ma peakski nüüd Pärnu minema, lähen kindlasti teda vaatama. Sämmi.

Kisub emoks ära.

Banksy.

Tallinn-šmallin.

Kindel värk, et sügis käes. Moss on olla. Teisipäevase eksami kukkusin ka kolinal läbi ja emme tegi mulle selle peale MSNis 'ai, ai, ai' ja 'ata, ata!'
Esmaspäeval siis rändasin ära Tallinnasse, potsatasin siiski õe juurde. Om-nom-nom, mu oma sõnad maitsevad mulle ERITI hästi. Aga üldiselt proovin ema nõuandeid kuulata.
Eile käisime Sandra ja muude tegelastega taaskord Dub FXi kuulamas. Viimasele Pärnu omale jäi küll alla, aga teda on alati hea kuulata. Mingid seljas rüselevad lätlased ajasid mind küll närvi.
Pärnus poisid seadsid end pühapäeval kenasti sisse ja tundub, et neile meeldib. See on tore. Peaasi, et midagi ära ei trashi seal.
Mis veel? Homme ehk Sandraga välja, järgmine nädal algab tore kool. Je.

Sügismasendus.

Loomulikult selle asemel, et paaniliselt õppida, kirjutan ma blogi. Püstitaksin küsimuse: miks ma läksin edasi õppima, kui mulle pole kunagi õppida meeldinud? Keegi ei tea. Selgub, et ühe järeleksami magasin ma maha. Teine pühib juba ukse taga jalgu - USA ajalugu teisipäeval. Jõulude kanti ootab ees ladina keel, mida pean kõige muu kõrvalt proovima endale selgeks teha. Saab olema raske. Ritalin'i on mul vaja.

Viis päeva on möödas mu viimasest tööpäevast. Ma ei surnudki ära! Obviously. Iga päevaga läks ärkamine veidi keerulisemaks, aga küll ma päeva jooksul ärkasin. Kiire väga ei olnud, vahepeal oli lippamist. See 50-pealine seltskond polnud ka nii hull - katsime lihtsalt abilaua, tõime toidud ette, korjasime taldrikud ära ning andsime leti tagant jooke. Lihtne! Pühapäeval olin tööl koos ühe neiu Kristeliga. Eelneval päeval sain teada, et ta kohe üldse ei salli mind mingil põhjusel. Too on tüdruk, kellega ühel päeval proovipäeval olime, aga erinevatel korrustel. Ja üldiselt pole me väga kokku puutunudki rohkem. Aga tema on teistele rääkinud, et ta ei salli mind ja et ma olen jobu. Küsis ka abikokalt, kas ma meeldin talle ning oli üllatunud, kui ta vastas jaatavalt. Selle peale ütles talle Kristel, et tal on pühapäeval viimane tööpäev ja ütleb mulle siis paar krõbedamat sõna. Ma juba erutusin ja nii ootasin pühapäeva ning neid ahjusooje kuldpruune veidi soolatud krõbedaid sõnu. Aga need jäid tulemata minu suureks pettumuseks.

Esmaspäeval käisime emaga Tallinnas, enne seda käisime Kohilast ta vanemate juurest läbi.

Tallinnasse viisime ära rendiauto ning läksime vaatama ema vennapoega näidendis "Kiivad armastajad", mida nüüd soovitan kõigile, sest see on eriti naljakas! Mängitakse seda kuni kolmekümnenda augustini, so hurry! Enne näidendit saime linnas kokku Gretega, kes näidendile ei tulnud, sest (nagu ta juba telefonis väitis) valutas tal pea. Kokku saades hakkas ta mind kutsuma tibiks, sest mul olid seljas neoonroosa pluus ja heledad teksad, mu juuksed olid lahti ning ees tema käest saadud suured päikseprillid. Ärritas veidi. Siis rääkis ta edasi, kuidas tal terve päev on kael valutanud ja ta ikka kohe teadis, kuidas peavalu on tulemas ja tuligi ning mitu tabletti ta juba on alla neelanud. Ema muidugi tahtis arutada asjaolu, et mina tema juurde jälle sügisest elama läheks. Gretel polevat selle vastu midagi, et seal elan, aga ma ei tohi lihtsalt nii ülbe olla. Küsides siis, et milles mu ülbus seisneb, ütles ta, et pigem pahatahtlikkus ja õelus tema suunas ning et ma tema juuresolekul olen alati väga mossis ja kuri. Ütlesin talle, et teiste juuresolekul ma ju ei ole selline, küsigu mu sõpradelt, ma tegelikult olen väga nalja täis inimene. Peab olema põhjus, miks ma just tema juuresolekul olen (nagu ema seda nimetas) cold and distant. Sellest aga ei tahtnud Grete rääkida - tema on valutav ohver ja mina pahatahtlik meelega. Veel väitis ta, et kui inimene ei vingu, siis keegi ei aita. Nagu ütles Andrus Ansip, siis sellist jama on keeruline kommenteerida. Siiski, siiski tundub, et esmaspäeval Pärnust lahkudes ma just tema juurde maandungi. Ennekõike ema pärast, sest tema ju minu eest maksab ja nii on igatpidi odavam ja ilmselt lõppkokkuvõttes kõigi jaoks parem. Niisiis püüan ma esmaspäeval oma õega uuesti tutvust teha. Sämmile leidsime me ka hoidja Pärnus, seega peaks üks niiniimetatud probleemide allikas vähem olema. Julgeks loota, eks.
Teisipäeval ja kolmapäeval ei olnud ma väga produktiivne vist. Kolmapäeval panin omale vaid juuksuri aja ning käisime emaga pangas mu õppelaenu asja ajamas. Jeap, sain elu esimese suure võla kaela. Nüüd palvetagem igast olevuste poole, et saan tulevikus töökoha, mis selle minu eest ära maksab.
Neljapäeval käisingi elus esimest korda siis kuumkääri lõikuses ja lootsin imesid ning et mu juuksed on pärast seda nagu reklaamis tädidel. Not quite, aga paremad siiski kui enne. Ja maha ei võetudki nii palju, kui kartsin. Juuksur muidugi soovitas mul umbes kahe kuu pärast tagasi minna, et saaks veel mõned sentimeetrid võtta ja oma kassasse veel ühed 250 eeku pista. Aga äkki lähengi. Sest eks ole ju tõsi, et mul on juukseid nagu Chewbaccal kehakarvu ja kui ta oleks ühe päeva jooksul tahtnud mu iga juuksekarva otsast sips-nipsti teha, oleks me seal pool päeva olnud. Seekord saime aga tunniga hakkama. Pärast sain kokku klassiõe Mariga ja läksime sööma Bravo Lounge'i, kus võtsin oma lemmiku ja kõige parima Caesari salati, mida olen söönud.
Öösiti vaatan ma filme. Eile vaatasin 'Remember Me'-d, Robert Pattinsoniga peaosas. Seda olid paar mu kursaõde mulle soovitanud a'la soovitustega vabaneda eelarvamustest (sest ikkagi "Edward Cullen" mängib seal). Ja täiesti OK film oli, ma üldiselt suur draamade fänn ei ole, aga huvitav lõpp oli sellel küll. Sandra ütles just õigesti, et kui sa jaksad selle lõpuni vaadata, siis on hea film, otherwise it's just *meh*. Ja siis vaatasin ma esimest korda elus Alfred Hitchcocki 'The Birds'.. jea, kus ma elanud olen, eks! Mõtlen, et kui oleks seda noorest peast näinud, oleks ehk hirmuski olnud. Nüüd oli lihtsalt paras koomilisus ja ma aina mõtlesin, kas linnud filmimise käigus ka viga said. Ja tahtsin neid nunnutada. Tõsilugu aga, et kui päriselt peaks nii minema, et linnud sellise karjaga peale tulevad, oleks piss püksis ka. Janel juhtus kord nii, kui ta porgandi pirukaga poest tuli, et kolm varest hakkasid teda jällitama. Jane viskas lõpuks piruka maha ja jooksis ära. Ja tema sõbra Kerdiga juhtus sarnane lugu. Aga linnud ei ole halvad, neil on vaid ellujäämisinstinkt ja nad tahavad süüa.. su porgandipirukat.
Kui homme kolib välja Karmen ja suundub Tartumaale õpinguile, siis sisse kolib üks mu sugulane oma kahe sõbraga ja mina magan paar päeva elutoa diivanil. Poisid kõik lähevad alles gümnaasiumisse ja suure õudusega mõtlesin ma, et kui nad gümni lõpetavad, olen ma 24-aastane. Oo, õudu! Ja kus ma ise selle aja peale olen jõudnud? Prügimäele is my first guess.
Jõudu ja jaksu mulle siis!

Remember me?

Jeekim, jeekim, juba pea kaks nädalat viimasest postitusest möödas, häbiväärt lugu ikka küll! Kindlasti kõik juba mõtlesite, et "Miks Britta ei kirjuta, tal on alati nii huvitavad sissekanded ja tahaks juba lugeda ta blogi!" eks? Kahtlemata. Siin ma nüüd siis taas olen ja kannan ette oma tegemistest. Ilmselt saab enamus sissekandest sisustatud piltidega, aga eks ikka tausta on ka natuke neile vaja. Nii..
Viimati mainisin siis, et lähen Tallinnasse. Tehtud! Läksin ma hommikuse rongiga, millel ma mõnuga sliipi lasin. Kohale jõudes meenus mulle, et hommikukohv jäi täiesti joomata, seega krabasin kohe ühe karamelli cappuccino.
Pidin minema Annika juurde, aga tahtsin talle anda virgumise aega ning kolasin siis veidi Viru Keskuses ringi. Nii ma sattusin ka Terranovasse, kust ma omale paari teksasid 99 krooni eest soetasin. Tõsilugu, oleks võinud kohe kaks paari osta. Helistasin siis lõpuks Annikale ja just täpselt siis, kui ta oli duši alla karanud. Murphy. Jõudsin kohale, Annika oli pruun. Ja Paula the Puss oli ka seal, alguses arglik, aga pärast väga (nagu Annika ütleb) naksi täis. Helistasin veel teistele, aga keegi ei tahtnud loomaaeda tulla. Nii olimegi meie Annikaga ja Siim. Saime kesklinnas kokku ja sõitsimegi trolliga kohale, ma olin ka väga naksi täis. Ma ütlen, ma ei mäleta, millal seal viimati käisin, kümme aastat tagasi võib-olla? Ei imestaks. Ja no pilet, 45 eeku!!!? Suurepärane! Ilm oli muidugi päris sooja võitu, aga püüdsime sellest ennast mitte häirida lasta.

Obligatory.

Baby kangaroo!

Bunnehs!

Siim pandi tööle.

Hmm..

Nagu silm tõmbleks.

Rõõmsad lapsed.

Kohvikusse me ei läinud (nagu ikka, et kui Tallinnasse, siis loomaaeda ja kohvikusse). Siim põgenes koju, meie Annikaga linna ning poodi ja tema juurde. Tegime väiksed suupistetaldrikud valmis, varsti tuli kohale Siim ning hiljem ka Laura. Diskole me ei läinudki, sest olime kõik parajasti väsinud. Öö paiku tuli Siimule ja Laurale järgi minu vend Martin ja viis nad kodudesse.
Pühapäeva hommikul läks Annika esmaabikursustele (sest ta käib ju nüüd autokoolis) ning mina jäin veel edasi põõnama natukeseks. Väga kaua ka ei julgenud olla, sest Annika peika Reio, kes oli Pärnusse läinud, pidi tagasi tulema millaski ja arvasin, et tal oleks veidi naljakas olnud mind sealt eest leida. Nii ma läksin kohutava palavusega linna, kodinad kaasas, ja lonkisin niisama. Rongini oli kõva neli viis tundi aega. Oleksin võinud kohe Martini juurde minna, aga ei, enne pidin ennast linnas ära väsitama ikka ja sellega endale väsinud inimese tuju tekitama. Tuli lõpuks ka rongile minemise aeg kätte, kus ma istudes nii mitu korda nokkisin, et mul oli häbi. Aga olin omadega läbi. Nagu väike käbi. Yo! Tivoli oli ka Pärnus, sinna ma ei jõudnudki, kuigi olin mõelnud, et lähen pühapäeva õhtul. Selgus aga, et see lõpetab septembris Tallinnas ning kuna Pärnus polekski mul olnud kellegagi minna ning Sandra tahab ka sinna väga minna, siis otsustasin, et läheme septembris koos Tallinnas. Vot nii hea lahenduse leidsimegi.
Esmaspäevast kolmapäevani oli tööpõli. Neljapäeval puhkasin.
Reedel läksin onutütre Rita ning tema kihlatu Peebu pulma. Stiiliks oli rahvusmustrid. Minu elu esimene pulm. Väga tore oli! Rita nägi tohutult armas välja, Peep oli aga jalkat mängides oma jalga vigastanud ning oli karkudel. Lahas oli aga edukalt põlvikusse varjatud ning kui ta oli karkudeta, ei saanudki aru, et midagi oleks valesti. Laulatus toimus Kõpu kirikus, kohal olid lähedasemad sugulased ja tuttavad. Minule määrati filmimehe roll, et filmida tähtsamat. Liiga suur ülesanne, ma arvan. Käsi ikka värises vahel ja mõne tähtsamat sorti koha magasin maha ka, aga üldiselt loodan, et sain siiski KÕIGE tähtsama linti. Teiseks ebaametlikuks ametiks oli mul fotograafi amet. Vabatahtlik ja omavoliline.

Tere-tere, härra fotograaf!

Vanaisa ja vanama.

Juhhõissa, pulmad, juhhõissa, pulmad!

Pruudi vanemad.

Pidu läks nii vingeks, et väga hilisõhtul tuli välja bänd ja mängis vägevat folki ning kõik trallitasid ja tantsisid. Ka Peep kargas oma karkudel ja ühel jalal. Seda oli naljakas ja tore vaadata. Oh, neid õnnelikke inimesi. Mina, ema ja David tegime sealt aga öösel minekut, Grete, Martin ja Kadri jäid edasi trallitama kuni vähemalt neljani hommikul.
Laupäeva õhtul tuli aga ülikoolivend Peep mu juurde öömajale. Sõitsime veel korra linna ja randa, kus nägime rahvamassi, mis oli vallutanud promenaadi. Pühapäeva hommikul läksin mina tööle ja jätsin Peebu emmega koju.
Eile sain teada, et Elar, kes läks juunis jälle Ameerikasse raamatuid müüma, tuleb juba täna koju tagasi (pidi tulema septembri lõpus), nii saan ma temaga täna õhtul kokku ja kuulan kõik ära, mis tal rääkida on. Homme saan Kaisaga jälle üle pika aja kokku, ehk saab Mari ka töölt vabaks ja siis lähme välja. Neljapäevast pühapäevani on tööl finale. Kuidas ma reede ja laupäeva (mõlemad 15h päevad) üle elan, on omaette küsimus. Laupäeval pidi veel 50-pealine seltskond sööma tulema. Ning sellega mu tööpõli selleks suveks lõppeb, siis peab hakkama turboga USA ajaloo eksamiks õppima. Peaks omale ka elukohta otsima ja tunniplaani vaatama ja miljon muud asja tegema enne uue kooliaasta algust. Veider, ma natuke nagu ootaks taas Tallinna elu ning samas ei oota kohe üldse. Suvi on märkamatult jälle möödunud. :(

Koputades neljapäeva uksele.

Märkamatult on möödunud nädal viimasest postitusest, vahel on olnud paar vaba päeva ning natukene tegemist.

Näiteks reedel käisime siis emme, Martini ja Gretega Tallinnas kohvikus empsu möödunud sünnipäeva tähistamas. Mitte Chocolaterie's, nagu olin arvanud, vaid Josephine'is, kuskil vanalinnas. Väga vinge interjööriga koht, väga eriline. Koogitükk maksis 75 eeku, latte 45, aga arvan, et kõik oli oma raha väärt. Judge for yourselves:

Maagiline latte õiges suuruses.

Mmmagusad koogid.

Kaks tükki toodi veel, ühel küünal.

Josephine'i kohviku resident.

Tallinnast kimasime Padisele, kus toimus Mahavoki ja HU? kontsert. Klooster oli rahvast täis pargitud, istekohti vähe, nägin halvasti. Kurb, et 200.- selle eest makstud sai, aga juusiis ema nimel, I guess? Pigem läksime Martiniga varemete vahele kondama, muusikat kuulsime ju niikuinii. Kui kontsert sai läbi, hakkasime kuidagi Pärnusse sõitma

Martini ja Grete uue 2009. aasta VW Golfiga.

Mõtlesime, et Haapsalust päris läbi ei sõida, et pikaks läheb tee, aga pimedas eksisime suht ära, teeviitasi oli vähe ning lõpuks olimegi otsapidi Haapsis. Mõtlesin, et lähen Siimu akna alla kollitama. Sõitsime isegi Kastani ghettost läbi, kus Siim lapsena oma sõpsudega sõdu pidas. Väsinuna jõudsime koju, mul järgmine päev tööpäev. Ja järgmine päev ka.
Juhuu, kolm päeva puhkust! Või kas oli? Esmaspäevaks oli planeeritud, et läheme Martini, emme ja Sämmiga Valgeranda ning pärast emme saunamajja, sussutame vorsti lõkke kohal ja oleme muhedad. Rannas oligi täitsa lõbus, Sämmi tegi nalja meile emmele järgi ujudes.

Martini leitud fossiil.

Siis aga sain kõne, et kas ma tööle saan minna. Täna? Ei saa. Okei. Varsti helistati tagasi, et mis ma teisipäeval või kolmapäeval teen. LOL, no mis ma teen, puhkan ikka! Kas tööle ei saa tulla? No milles probleem? Üks neiu vigastas oma jalga ja vaja asendust. Ütlesin, et ma mõtlen selle peale. Ja siis ma olin hästi kaval. Mul endal oli niikuinii vaja 14. august vabaks saada, seega ütlesin, et olen nõus teisipäeval minema, kui saan garantii, et keegi asendab mind neljateistkümnendal. Ja olemas! Varsti läksimegi saunamajja juba ning valmistusime grillima. Loomulikult sõbrad Corona ja Tuborg olid kaasas ning kuna Salitos tulla ei saanud, tuli Maiz. Ja ühte sarnast õhtut ma suvesse omal tahtsingi.

Mini-idüll.

Samuel-Sämmi-Sämba-Säm.

Aga eilne tööpäev oli eriti lebo. Olin kolmandal korrusel (esimest korda; tavaliselt töötan teisel) ning koos Stiiniga. Super! Kolmandale rahvas väga ronida ei viitsi ning seal rõdul olevad lauad-toolid pole ka nii mugavad nagu on teisel, seega käis meil sealt läbi vaid mõni klient, kassa oli vaevu üle nelja tuhande. Ma võikski kolmandal töötada! Õhtul hakkas muidugi välku sähvima. Martin ja emm tulid mulle tööle vastu, vaatasime veel pikalt rannas pilvedetagust fotosessiooni.
Täna käisime Pärnu-Jaagupis vanaemal külas. Seal käisin ja kiikusin sel kiigul, kus lapsepõlves ikka ohtralt kiigutud sai. Ja kiikumine on eriti lõbus! Vahel peab tegema selliseid asju.
Ja onu juures käisime.
Homme ja ülehomme jällegi tööl, aga laupäeval, vot, siis ma põrutan ära Tallinnasse, lähen loomaaeda ja õhtul välja. Proovige mind vaid takistada!