Kohuke.

“Guilt is regret for what we’ve done.
Regret is guilt for what we didn’t do.”

Sellise ütluse leidsin. Väga täppi minu arust.

Anywho, täna oli jälle esimene koolipäev, tore oli näha neid, keda polnud ammu näinud ja tore näha neid, keda sai vahepeal ka näha.
Esimeseks tunniks oli hispaania keel siis, kus veidi rääkisime ja panime oma nimesid kirja, aga põhimõtteliselt pärast poolt tundi saatis õpetaja meid minema, väites, et Hispaanias on traditsiooniks esimese tunniga, et tundi pole. Sügisel hispaania keelt võtnud Liis ei teadnud sellisest traditsioonist aga midagi, neil olla väga aktiivne esimene loeng olnud ja et teiseks korraks olla juba tähestik vaja selgeks teha. Lucky us, I guess.
Siis oli pausi mingi pool kolm tundi, sel ajal läksime Kaia ja Kristiga Virru, kust Kaia omale jooga riided ostis, edasi vanalinna otsima kohta, kus me Kaiaga end joogasse registreerida saame ja siis Kompressorisse, kus proovisin ära pannkoogi, mille Sandra eelmine kord seal võttis - krevetitäidisega. Täitsa hea oli! Tagasi kooli, kus olid Annika ja Liis end mõlemad läpakatesse puurinud. Järgmiseks tunniks oli inglise keele variandid, kuhu tuli kokku palju inimesi, nii, et klassi tahaotsa end suvaliselt toolidele istutasime. Õpetaja rääkis väga vaikse häälega, aga muidu kuulasime lindilt erinevaid aktsente, kas native või non-native rääkija, kust pärit võiks olla jne. Põhjusmõtteliselt huvitav, aga I was quite busy omaette rääkimisega ja kildude rebimisega. Pärast seda tundi jällegi kohvikusse istuma. Varsti oli algamas valikaine, seminar Briti kultuuriloost, kuhu väga ei viitsinud minna, sest seda andis meie igav ajaloo õpetaja. Kristi, Kaia, Mariann ja Eliis siiski läksid, Liis, mina ja Annika jäime kohvikusse edasi. Pärast selgus, et õpetaja olla väga aktiivne ja rõõmus olnud. Homme meil temaga üks loeng, vaatan siis, kui vahva ta seal on ja otsustan, kas registreerin end ka Briti kultuurilukku või mitte. Ja siiiiiiiis tuli jooga! Alguses mõned neiud seal ütlesid, et jääb ära üldse. Kell hakkas juba algusajale ka lähenema ja keegi ei osanud midagi öelda. Siis aga ilmus üks naisterahvas, kes ütles aktsendiga: "Mina.. olen.. öppe.. öppejöud?" Ameeriklane, sain ma aru, kui ta lõpuks inglise keeles meiega rääkima hakkas. Vahetasime siis kõik riided ja läksime saali, mis oli nii külm. Siis see tädi seletas seal meile igast asju ja hakkasimegi vaikselt pihta, tehes harjutusi, väga rahulikult ja tasakesi. Oli ikka tunda, et polnud väga ammu trenni teinud, lihastest käis läbi venitus ja pingutuse puhul värisesid jalad, mis kole. Aga oli tore ja järgmine esmaspäev jälle! Kogemused mööda külgi maha ei jookse, eriti minu aeroobika ja tantsu taustaga.
Tulin koju, korter tühi, Gretet pole. Pole siiamaani. Ei tea, kus on. Homme neljaks kooli, seega saab magada kauaaaaaa!!