Vill Villu.

Täna tööle minnes tuli mulle vastu suuuure rasedakõhuga naine ja ta kimus tobi. Kohe nüüd ei teagi..
Täna polnud ühtegi kurja kokka, väga rahulik kokapoiss oli ning väga tore kokaabi. Kokapoiss oli ehk liigagi rahulik, toitude valmimine võttis ikka veidi aega. Monikaga, kellega proovipäeval olin, ma täna koos ei olnud ja võib-olla ei olegi kunagi enam. Olin koos hoopis Releniga, kes on seal neli aastat juba töötanud. Aga tema oli küll veidi keevavereline ja oli pärastlõunaks nii väsinud ja tülpinud juba, et minulgi muutus veidi keeruliseks positiivse meele hoidmine. Aga arvan, et sain siiski võrdlemisi hästi hakkama. Kassa sain ka suht selgeks, pole seal keerulist midagi. Ja juba seitsmest sain koju ka, sest päris vaikne oli. Loomulikult jalad on väsinud, üks katki läinud villu on ühel varbal. Arvan, et sellise töö jaoks ei ole ka kõige mugavamad jalanõud mugavad. Ving-ving. Aga midagi pole teha - inimesed vajavad teenindamist, raha teenimist. Kui neljapäeval ilus ilm on, siis lähen täiega päevitama. TÄIEGA!

Teid teenindab Britta.

Tegin täna siis seda seene-sinihallitusjuustu pastat, mida Jane tegi, kui ta siin oli ja tuleb tõdeda, et päris okei maitsega tuli vist. Mulle käras küll ja kõhu sain vägaaa täis.


Ja no muidugi tööle sain ma ka. Juba homme alustan ja ees on pikk nädal - T, K, L, P tööl. Järgmine nädal hea lühike, vaid N ja R tööl! Biitseps annab ennast täna aga veidi tunda. Ausalt, suve lõpuks pean selle tööga küll olema sale ja musklis! Muidugi mitte siis, kui ma iga päev pärast tööd söön ära liitri jäätist (nagu juhtus eile) või söön pastat. Üle tee naabritädiga sai ka jutule, et ta käib päevas korra ja jalutab Sämmi. Juuli keskel läheb ta aga puhkusele ja siis peab midagi muud välja mõtlema jälle.

Nullupäev.

Möödas on hunnik teguderohkeid päevi ning ma pole neid üldse kajastada jõudnud, seega tuleb ilmselt järjekordne pikk sissekanne, mida ehivad mõned pildud.

Dub FX oli siis ülimalt vinge, jah. Järgmisel päeval lahkus minu juurest Sandra ja tuli mulle Tartust külla Jane ning jäi kolmapäevani suisa. Pühapäeval saime kokku klassiõe Kaisaga, käisime kolmekesi rannarajoonis uudistamas, jagasime kolme peale ühe meeletult maitsva Emigrante ning lahendasime hiljem minu juures ühe veinuška tobedate piltide klõpsimise saatel.

Üks selline ilus autoke oli Steffani kõrval.

Janega polnud me tema detsembrikuus toimunud sünnipäevast saati näinud, seega rääkida oli küll ning ka köögis tuli möllata. Nii tegi ta näiteks ühel päeval seenepastat, mis sai taevalik ning homme üritan ka seda teha. Aga ma juba tean, et kukun katsetuses haledalt läbi.
Teisipäeval kolis minu juurde üks neiu Karmen, kes on ka miskit pidi minu isa ema kaudu mu sugulane. Ta jääb kuni augusti lõpuni siia. Vot. Aga just siis, kui tema teisipäeval tuli, läksin mina kolmapäeval ära. Läksin ära Velisele Sandra juurde jaanipäeva pidama. Sai seal olles ikka söödud! Kõht ei jõudnud tühjaks minnagi, kui uus söögikord peale tuli. Aga oii, kui kaua ma olin igatsenud liha oma hamba alla! Ja seal sai seda päris ohtrasti söödud lisaks kõigele muule heale ja paremale. Õnneks sai veidi trenni ka tehtud sulgpalli näol, Sandra veel õppis žongleerimise ära ja puha!

Sämmi oli kaasas ja turbotas ringi.

Tädi Sandra Irisega (juustesse õde Kadri punutud uhke pats)

Kadri ja Danek - 12 aastat

Sandra korraldas värvipimedatele kiire testi.

Tibukesi oli seal!

Mina niisama.

Kogu see söömine ja mõnulemine lõppes aga reedel, kui sammud taas Pärnusse seadsin. Enne seda aga juhtus üks kurvastav asi - leidsime maast kaks rasvatihase täiesti vaevu sulgedes pojakest. Üks neist oli kahjuks juba surnud, teine veel piiksus kõvasti. Räästa alla oli pesa tehtud, aga see oli võrdlemisi lagunenud. Elus poega sinna tagasi panna proovides leidis Sandra sealt veel ühe piiksuja. Ja ühe, kes enam ei piiksunud. Väiksed piiksujad aga ei mahtunud sinna räästa alla ning kukkusid mõlemad maha. Üks pisike oli nii nõrga olemisega, et ei tahtnudki enam väga häält teha.

Panime nad eemale maha, sest nägime vanemaid lähedal puuotsas karglemas. Piiksumise peale tuligi üks vanem nende juurde ja toitis neid. Siis panime nad eemale kännu peale, et neile keegi peale ei astuks ja et nad ees poleks, aga teada lugu, et nii nad ellu ei jää. Sandra tädi mees klopsis plaks-plaks kohe väikese pesakastikese kokku ning riputas üles, Sandra dekoreeris selle seest natukese heinaga ning pani tibud sisse. Minu süda valutas, et kui nüüd need pisikesed ka ei peaks ellu jääma. Läksin ära bussile ning õnneks saatis õhtupoole Sandra, kes oli pool tundi fotokas käes istunud ja oodanud vanemate pesale minekut, pildi:

Süda rahul. Nüüd loodan, et tulevad agarad tihasekesed neist. Loodus on ikka julm ja midagi pole parata. Aga kus alati võimalik, tahan sekkuda ja teha nii, et kõik lõppeks hästi.
Laupäeval oli väikestviisi ema ema poolse suguvõsa kokkutulek, kus ma oma perest ainuke olin ja teisi siis esindasin. Ka seal sai tohutult süüa ja liha. Aga liha tahaks veel ja veel ja veel! Lasime püssi ja poisid mängisid muna viskamise mängu. Sealgi oli palju tibusid, jänkud, koerad, kiisu, lapsed.. kõikse issanda loomaaed! Lahe oli näha neid, kes veel mõni aeg tagasi olid väiksed junsud ning nüüd on pikkust nii visanud, et minust ja ka enamikest täiskasvanutest üle pea on. Veider ikka jaa, kuidas vanasti tundus, et aeg venib. Tegelikult läheb päris kiirel sammul.
Laupäeva päeval, muide, sain hoopis ühe kõne. Nimelt kuskil maikuus või nii olin kandideerinud Pärnu Rannakohvikusse klienditeenindaja kohale ning nüüd nad siis minuga ühendust võtsidki - küsisid, kas olen veel huvitatud ja et nad võtaksid mu proovipäevale.. kohe! Paraku see päev mulle ju ei sobinud ning leppisimegi siis kokku pühapäeva kell 10.30. Olin kohal isegi veidi varem, võtsid vastu meid kaks blondi neidu ning lisaks minule oli veel üks proovipäevaline. Ülemus ise oli ka kohal, hiljem tuli ja n.ö. teine ülemus. Midagi keerulist seal jutskui polnudki, jama vaid see, et esimesel on köök, teisel-kolmandal siis resto vms. Lifti neil seal pole, seega kõik mustad nõud viia ja puhtad nõud ja söögid tuleb köögist ise tuua mööda keerdtreppipidi. Klaasidega kandikud on rasked ja randmed tahavad murduda ja päeva lõpuks löövad kannad ikka väheke tuld välja. Ja ohh, kuidas mulle ei meeldi kurjad kokad. Ma saan aru, et neil palju tellimusi võib-olla ja köögis palav, aga mina jooksen ju kahe-kolme korruse vahet, suhtlen klientidega, koristan laudu, mängin mälumänge. Aga ei, kokad alati kurjust täis. Mis teha, tuleb ilmselt hakkama saada. Üldiselt neiu, kes mind täna "koolitas", Monika, ütles, et olin väga tubli. Homme lõunal peaksin saama kõne ning teada, kas saan tööle või mitte, aga arvan, et saan. Ainuke mure on Sämmi - mina ja Karmen mõlemad tööl, kes temaga käib? Peame oma graafikuid kuidagi sähetama hakkama, et saaks kuidagi ikka käidud. Või leian Sämmile jalutaja.
Vot! Siin ma lõpetan, saigi jällegi päris pikk. Niipalju veel, et kui ma siin oma tervist tänasin, et ta talvel mind haigestuda ei lubanud, siis nüüd teeb mulle siin naltsi ja mul on kaks nädalat juba päris kena köha olnud. Nüüd vist taganeb, aga veel-veel ohtralt teed meega!

-dary!

Pealkirja viide sissekandele 'Lausa laupäev' 27ndal märtsil 2010.

Eile oli siis Dub FX, kuhu ma juba päris varakult kohale läksin, õnneks mitte küll kuueks, mil uksed lahti tehti. Bussil kohtusin juba kursaõe Katriga, kes ka sinna suundus. Järjekord oli ukse taga korralik. Sandra tuli hiljem oma kursakatega järgi. Rahvast oli esialgu vähe, muss käis, varsti tuli lavale Subliminal MC ja püüdis rahvast üles kütta. Varsti tulid Mr Woodnote ja Lil Rhys. Rahvas kogunes, palju tuttavaid nägusi oli seal. Kursaõde Kaia jõudis ka kohale varsti. Laura kahjuks ei saanudki tulla. Millaski saabus ka Sandra oma crew'ga. Kui lõpuks Dub ja Flower peale tulid, võis möll alata. Väga hea kontsert ikka, ultimate chill. Esimesel septembril esinevad nad Tallinnas ka, väike võimalus on, et on ka sinna minek. Suur kurbus on see, et otsustasin Sandrat rünnata, wanted to tackle her, aga kukkusime sellili maha ja Sandra maandus koti peale, mis tal üle õla rippus. Seal olid sees meie telefonid. Sandra oma oli terve ja vaatasin, et ka minu oma, aga hiljem seda sisse lülitades siiski selgus, et ta töötab, aga ekraanivalgus või muu selline on kahjustatud ja ei võta pilti ette enam. Parandusse ja jälle miljon krooni taskust välja käia, lõputu rõõm! Ja no põlv on ka sinine, aga see on köömes.

Täna tuleb Jane mulle külla ja esmaspäeval pidi tulema Laura, jaanipäevaks on vist Sandra juurde Velisele minek.

Jätan teid soovitusega minna lehele http://dubfx.net/ and listen the hell out of 'Everythinks a ripple'

Hand in my hand, I don't wanna let go.

Juba tänaaaaaaa!!! Jeeehuuuu! Ja palju õnne, Sandra! Muzu-muzu-muzu!

Suvepealinn.

Tere kogu blogipere!

Raporteeriks siis möödunud nädala kohta, kus ma koguni kolm õhtut järjest väljas käisin ja siis laupäeval nii väsinud olin, et Pärnusse kolimine jäi pühapäeva.

Esmaspäeval oli mul siis süntaksi eksam, mille ma sain E. Tore, et läbigi sain, eks, aga ega see tähenärakas mind väga ei rõõmusta. Aga eks see mu enda, näraka, pärast selline ilmselt ole.

Kolmapäeva õhtul tahtis Liis välja minna. Rääkisime siis mõndade teiste plikadega ka, aga keegi ei võtnud paraku vedu ja otsustasime siis, et asi jääb ära. Mina läksin sain kokku hoopis Holgeriga, kes viiendal kodumaile saabus. Holger on siis see, kellega (ja tema tüdrukuga) ma Londonis ~5 kuud elasin. Istusime Embassys ja rääkisime juttu pikalt-laialt. Siis tuli sinna tema sõber ning me läksime Nokusse. Minu pettumus oli suur, kui sain teada, et selle koha nimi ei ole üldse nii siivutu, kui tundub - nimelt koosneb see kahe sõna kahest esimesest tähest nagu KuMu või MuPo või KaPo.. NoKu tähendab Noori Kunstnike. Seal nägin ma ka Lauri Pihlapit, kellel on mingil põhjusel väga hirmus soeng. Võrdlemisi pikad juuksed ja need olid tal üle pea lakutud. Lauri, palun lõika omale üks ilus siilikas pähe, ole meheks! Pärast Nokut suundusime kõik erinevatesse ilmakaartesse. Trammiga teel koju helistasin ma Liisile ning ta ikka tahtis väga välja minna. Pani mulle veel südamele, et ta läheb ju ära ikkagi varsti. Nimelt juba täna sõidab ta Liechtensteini terveks suveks tööle. Ja ta peika on sealt pärit. Ja seda lahkumise fakti mu südamele vajutades ma ütlesin, et davaiku, ma hüppan kodust läbi ja läksime! Oligi kiire riiete vahetus ja juba astusin sama kiirelt uksest välja, kui sealt sisse olin sadanud. Lippasime veel Embassyst läbi ja suundusime Hollywoodi, kus Ženja Fokin oli ise kohal. Ja no Nexuse Merka vms ja Mikk Saar ja Jana Kask, aga nad on väga sekundaarsed. Seal aga sattusime ühtede Ausside otsa, kellede aktsent mõjub vist igale naissoo esindajale nagu föön võile. Ja nii me nendega õhtu otsa hängisime kuni varajaste hommikutundideni välja. Kuskil kaheksast hommikul vist jõudsin koju.

Neljapäev tuli kätte ning seda päeva oli ammu oodatud - Foreign Beggars! Draama-mama seisis muidugi kätega peast kinni hoides kapi ees ja mõtles, mida selga panna. Lõpuks otsustasin oma värviliste elukatega pluusi kasuks ja loomulikult tossud. Selgus, et oli suurepärane valik. Enne minekut tuli Sandra ka minu juurde ja tegi mulle pealakke ühe krokodilli. Ka juuste patsi panek oli hea valik. Korterisse jõudes ootasid ees juba Lauri ja Siim, varsti lendas platsi ka Kaia ning ka Kristina. Esialgu oli rahvast vähevõitu, aga sellest võib aru saada, sest kõik teavad, et peaesineja ei tule lavale kindlasti mitte enne ühte. Muusika oli supeeeer! Ma ainult sellistel pidudel tahakski käia, kus sellist muusikat mängitakse. Taevas! Lõime siis seal ohtrasti tantsu juba ja rahvas kogunes. Suure kurvastusega tuleb tõdeda, et Korteri konditsioneer ei ole mitte kiita - meeletult palav ja umbne oli kogu aeg. Peaesinejat ootasime ka ikka päris kaua. Kui Sandra Genka käest küsima läks, et millal nad lavale tulevad, sai ta vastuseks, et pool kaks. Läksime siis aegsasti juba verandalt tagasi sisse, aga ei miskit. Lõpuks jõudsid nad lavale vist kella kahe paiku ja siis võis reiv (parema sõna puudumisel) alata. Ausalt, ma pole elusees nii palju karelnud, näppe visanud ja nautinud. Higi lendas igale poole! Nagu trennis oleks. Ja palav oli. Vahel karjudes tahtis pilt ka tasku minna. Aga olin tugev ja möllasin edasi. Ja no kui lõpuks lugu 'Contact' tuli, bljääää! Rahvas läks hulluks ära, ma arvan, et mina eesotsas. Kõige ägedam oli see, kui Siim suht eesreas kargles ja Orifice talt päikeseprillid (ärge küsige, miks Siim päiksekatega klubis oli) eest ära tõmbas, endale pähe pani ja mitu lugu nendega esines. Õnneks sai Siim need ikka tagasi. Need olid üldse ta sõpsu prillid. Neile samustele sai Siim ka autoka. Suht awesome, ma ütleks. Pärast nende esinemist muutus klubi sama tühjaks nagu ta oli enne esinejate peale tulemist. Muusika oli siiski hea, aga jube väss oli olla. Umbes nelja paiku tulime ka Sandraga sealt tulema. Väljas juba säras koit. Mitte Toome. Sandraga põrutasime näljastena Jaani kiriku juurde ja krabasime ühed kahe pihviga burksid. Üks kajakas tuli meid luurama ja vaatas nii, et ta silmad läksid kõõrdi. Andsin talle oma näppude vahelt viimase ampsu saia. Kell oli veel vähe ja esimese trammini oli aega. Jalutasime veidi ning mitu tüüpi jõudsid meid tülitada. Varsti olime minu juures, ootasime Sandrale esimest trolli ja ma sain end jälle päikese kerkimise saatel kerra keerata.

Ka reede oli planeeritud päev - minu sünkari pidamine. Maast ei tahtnud väga lahti saada ning kui lõpuks sain, tuli korrastama hakata ja poodi minna, et kõik vajalik kraam oleks olemas. Ilm oli väga kole ja see tegi mind veidi nukraks. Poodi läksin vihmaga ning olin nagu kurb märg kass. Seitsme paiku saabuski Ingrid ülimaitsva pitsakringliga, varsti kaunis Laura ning veidi hiljem Liis ja Annika. Kohe leidis aset õnnitlustseremoonia ja sellele järgnes kingi avamine. See oli kõik vaja piltidele jäädvustada. Paraku ma tõmblesin liiga palju, sest ma läksin ekstaasi, ja pildid tulid veits udused. Aga loomulikult ma pidin tõmblema, kui sain koti, mida ma tahtsin ja sinna sisse piiludes oleksin kummuli kukkunud, sest seal sees oli veel Bacardi Razz. Ja kaart oli ka väga armas - peal kohviga seonduvad pildid. Kõik oli kümnesse! Ja ilus kollane sõbralik roos ka. Liis ja Annika veel rääkisid mulle loo, kuidas nad kotti jahtimas käisid ning selle peale neli tundi kulutasid ja ikka ei leidnud. Olid juba väga närvis ja vihased mu peale, et ma nii pirtsakas olen. Ausalt, käisime Liisiga ükskord vaatamas Kristiines ja minu mäletamistmööda oli seal sobiv kott täiesti olemas! Elu sees poleks tahtnud nii palju tüli tekitada kellelegi, aga samas lisab see nüüd kingile nii palju väärtust ja olen elutänulik kõigile!! :)

Kas on näha, et olen õnnejunnis?

Just nägin, mis end kotis peidab.

Siin pildil olen kurb.

Sõime seal siis seda pitsakringlit ja tegime veel sushit ka ning läksime umbes kella ühe paiku linna. Loomulikult Embassysse. Seal tegime ühed kokaiinid ning Ingrid jättis meid maha - samuti terveks suveks, ta läheb Austraaliasse. Tal peika seal. Meie aga jäime sinna edasi ning varsti tuli Annika peika Reio koos oma sõbraga, keda lahkelt Tannuks võisime kutsuda. Ka Reiol oli väike roll minu kingi kättesaamises, siis tänasin teda. Esimest korda nägime seda Reiot, kellest nii palju kuulnud olime! Istusime veel natuke Embis, aga läksime siis varsti erisuundades, mina Liisiga hobujaama suunas. Jällegi oli esimeste liiklusvahenditeni aega ja käisime siis terminalis vetsus, kus Liis ühe kraanikausside ümber konstrueeritud ääre ära lõhkus ja pikutasime ühel terminali pingil väheke. Turvamees läks meist mööda ja ütles vaid, et me jalgu pinkide peale ei paneks. Toreda kogemuse võrra rikkamad taaskord. Ja jälle koju päikesetõusu saatel.

Ja nii ma olingi laupäeval väga väsinud, käisin kell kaksteist Sämmiga ära ning magasin edasi poole neljani. Täna pakkisin asjad kokku, Sämm vist sattus veidi paanikasse selle pärast, sest teda on liiga tihti jäetud maha pärast selliseid pakkimisi, vaene loom.

Üldsegi, kolm päeva on möödas ja neljapäevasest kontserdist ei ole ühtegi pilti kuskil! Mis toimub?! Homme olgu olla! Ma seni naudin oma kodu.

Bloww!

Eelmine sissekanne oli No. 69, hihihi.

Vahel leian ennast olukorrast, kus pean mõttes endale korrutama: "Inimesed on erinevad, inimesed on erinevad, inimesed on erinevad..." Ja üks tark naine on mulle kunagi öelnud, et alati ei saa me suhelda just nende inimestega, kes meile meeldivad. But I sure as hell will try! Kahjuks vahel käituvad aga ka need inimesed, kes meile meeldivad nii, et nendega suhtlemise isu kaob natukeseks ära. See on see koht, kus tuleb mõelda rõõmsaid mõtteid ja sellest üle saada, sest nad ei ole tegelikult ju halvad inimesed. Julgeks loota.

Tegelikult on hoopis selline lugu, et juba homme, JUBA homme!, on Foreign Beggars Korteris and I'm gonna rock out with my cock out! *ohe* või siis mitte. Aga täiega hulluks lähen seal peol!

Blackjack.

Ongi veel viimane pooltund mu erilist päeva jäänud. Mu erilist päeva, kus ma end kell üks päeval poolest pudelist shampusest švipsi jõin ja kooki täis sõin ning korra ka magama suutsin jääda. Mu erilist päeva, kus Grete tegi meile salatit, kooki ja tõi shampust ja pesi ise kõik nõud ära. Päeva, kus enne eksamit kohtusin vanavanematega, kes mulle andsid kõige paremini lõhnava piibelehekimbu. Päeva lemmikuteks on Artyom ja Laura. Artyom on üks väga seksikas Riias kasvanud venelane, kes on õppinud Rootsis ja praegu on Londonis insener. Tutvusime 2009. aasta suvel, kui töötasin laeva peal. Ta ujub ja on muidu tore spordipoiss. Ja fäbjülös Laurat te juba kõik teate - minu fantastiline kursaõde, kes on minust täppppselt 11 kuud noorem ja kelle päris metsikuks osutunud sünnipäeva me üle-eelmine reede pidasime. Tema saatis mulle lihtsalt kõige paremate soovidega kirja, mida keegi elaes võib tahta! Ja ma ei mõtle selle all sellist õnne-tervist-armastust soovi, vaid see oli ikka hoopis midagi muud, out of this world! Ja no lisatud pilt oli ka väga asjakohane.

Süntaksi eksam oli mul ka täna iseenesest. Ma ei oska midagi öelda, loodan vaid lihtsalt parimat.

Grete muide kinkis mulle raamatu Täielik fotokursus. Loodame, et varsti oskan ilusaid pilte teha!

21.