Nullupäev.

Möödas on hunnik teguderohkeid päevi ning ma pole neid üldse kajastada jõudnud, seega tuleb ilmselt järjekordne pikk sissekanne, mida ehivad mõned pildud.

Dub FX oli siis ülimalt vinge, jah. Järgmisel päeval lahkus minu juurest Sandra ja tuli mulle Tartust külla Jane ning jäi kolmapäevani suisa. Pühapäeval saime kokku klassiõe Kaisaga, käisime kolmekesi rannarajoonis uudistamas, jagasime kolme peale ühe meeletult maitsva Emigrante ning lahendasime hiljem minu juures ühe veinuška tobedate piltide klõpsimise saatel.

Üks selline ilus autoke oli Steffani kõrval.

Janega polnud me tema detsembrikuus toimunud sünnipäevast saati näinud, seega rääkida oli küll ning ka köögis tuli möllata. Nii tegi ta näiteks ühel päeval seenepastat, mis sai taevalik ning homme üritan ka seda teha. Aga ma juba tean, et kukun katsetuses haledalt läbi.
Teisipäeval kolis minu juurde üks neiu Karmen, kes on ka miskit pidi minu isa ema kaudu mu sugulane. Ta jääb kuni augusti lõpuni siia. Vot. Aga just siis, kui tema teisipäeval tuli, läksin mina kolmapäeval ära. Läksin ära Velisele Sandra juurde jaanipäeva pidama. Sai seal olles ikka söödud! Kõht ei jõudnud tühjaks minnagi, kui uus söögikord peale tuli. Aga oii, kui kaua ma olin igatsenud liha oma hamba alla! Ja seal sai seda päris ohtrasti söödud lisaks kõigele muule heale ja paremale. Õnneks sai veidi trenni ka tehtud sulgpalli näol, Sandra veel õppis žongleerimise ära ja puha!

Sämmi oli kaasas ja turbotas ringi.

Tädi Sandra Irisega (juustesse õde Kadri punutud uhke pats)

Kadri ja Danek - 12 aastat

Sandra korraldas värvipimedatele kiire testi.

Tibukesi oli seal!

Mina niisama.

Kogu see söömine ja mõnulemine lõppes aga reedel, kui sammud taas Pärnusse seadsin. Enne seda aga juhtus üks kurvastav asi - leidsime maast kaks rasvatihase täiesti vaevu sulgedes pojakest. Üks neist oli kahjuks juba surnud, teine veel piiksus kõvasti. Räästa alla oli pesa tehtud, aga see oli võrdlemisi lagunenud. Elus poega sinna tagasi panna proovides leidis Sandra sealt veel ühe piiksuja. Ja ühe, kes enam ei piiksunud. Väiksed piiksujad aga ei mahtunud sinna räästa alla ning kukkusid mõlemad maha. Üks pisike oli nii nõrga olemisega, et ei tahtnudki enam väga häält teha.

Panime nad eemale maha, sest nägime vanemaid lähedal puuotsas karglemas. Piiksumise peale tuligi üks vanem nende juurde ja toitis neid. Siis panime nad eemale kännu peale, et neile keegi peale ei astuks ja et nad ees poleks, aga teada lugu, et nii nad ellu ei jää. Sandra tädi mees klopsis plaks-plaks kohe väikese pesakastikese kokku ning riputas üles, Sandra dekoreeris selle seest natukese heinaga ning pani tibud sisse. Minu süda valutas, et kui nüüd need pisikesed ka ei peaks ellu jääma. Läksin ära bussile ning õnneks saatis õhtupoole Sandra, kes oli pool tundi fotokas käes istunud ja oodanud vanemate pesale minekut, pildi:

Süda rahul. Nüüd loodan, et tulevad agarad tihasekesed neist. Loodus on ikka julm ja midagi pole parata. Aga kus alati võimalik, tahan sekkuda ja teha nii, et kõik lõppeks hästi.
Laupäeval oli väikestviisi ema ema poolse suguvõsa kokkutulek, kus ma oma perest ainuke olin ja teisi siis esindasin. Ka seal sai tohutult süüa ja liha. Aga liha tahaks veel ja veel ja veel! Lasime püssi ja poisid mängisid muna viskamise mängu. Sealgi oli palju tibusid, jänkud, koerad, kiisu, lapsed.. kõikse issanda loomaaed! Lahe oli näha neid, kes veel mõni aeg tagasi olid väiksed junsud ning nüüd on pikkust nii visanud, et minust ja ka enamikest täiskasvanutest üle pea on. Veider ikka jaa, kuidas vanasti tundus, et aeg venib. Tegelikult läheb päris kiirel sammul.
Laupäeva päeval, muide, sain hoopis ühe kõne. Nimelt kuskil maikuus või nii olin kandideerinud Pärnu Rannakohvikusse klienditeenindaja kohale ning nüüd nad siis minuga ühendust võtsidki - küsisid, kas olen veel huvitatud ja et nad võtaksid mu proovipäevale.. kohe! Paraku see päev mulle ju ei sobinud ning leppisimegi siis kokku pühapäeva kell 10.30. Olin kohal isegi veidi varem, võtsid vastu meid kaks blondi neidu ning lisaks minule oli veel üks proovipäevaline. Ülemus ise oli ka kohal, hiljem tuli ja n.ö. teine ülemus. Midagi keerulist seal jutskui polnudki, jama vaid see, et esimesel on köök, teisel-kolmandal siis resto vms. Lifti neil seal pole, seega kõik mustad nõud viia ja puhtad nõud ja söögid tuleb köögist ise tuua mööda keerdtreppipidi. Klaasidega kandikud on rasked ja randmed tahavad murduda ja päeva lõpuks löövad kannad ikka väheke tuld välja. Ja ohh, kuidas mulle ei meeldi kurjad kokad. Ma saan aru, et neil palju tellimusi võib-olla ja köögis palav, aga mina jooksen ju kahe-kolme korruse vahet, suhtlen klientidega, koristan laudu, mängin mälumänge. Aga ei, kokad alati kurjust täis. Mis teha, tuleb ilmselt hakkama saada. Üldiselt neiu, kes mind täna "koolitas", Monika, ütles, et olin väga tubli. Homme lõunal peaksin saama kõne ning teada, kas saan tööle või mitte, aga arvan, et saan. Ainuke mure on Sämmi - mina ja Karmen mõlemad tööl, kes temaga käib? Peame oma graafikuid kuidagi sähetama hakkama, et saaks kuidagi ikka käidud. Või leian Sämmile jalutaja.
Vot! Siin ma lõpetan, saigi jällegi päris pikk. Niipalju veel, et kui ma siin oma tervist tänasin, et ta talvel mind haigestuda ei lubanud, siis nüüd teeb mulle siin naltsi ja mul on kaks nädalat juba päris kena köha olnud. Nüüd vist taganeb, aga veel-veel ohtralt teed meega!