Suvepealinn.

Tere kogu blogipere!

Raporteeriks siis möödunud nädala kohta, kus ma koguni kolm õhtut järjest väljas käisin ja siis laupäeval nii väsinud olin, et Pärnusse kolimine jäi pühapäeva.

Esmaspäeval oli mul siis süntaksi eksam, mille ma sain E. Tore, et läbigi sain, eks, aga ega see tähenärakas mind väga ei rõõmusta. Aga eks see mu enda, näraka, pärast selline ilmselt ole.

Kolmapäeva õhtul tahtis Liis välja minna. Rääkisime siis mõndade teiste plikadega ka, aga keegi ei võtnud paraku vedu ja otsustasime siis, et asi jääb ära. Mina läksin sain kokku hoopis Holgeriga, kes viiendal kodumaile saabus. Holger on siis see, kellega (ja tema tüdrukuga) ma Londonis ~5 kuud elasin. Istusime Embassys ja rääkisime juttu pikalt-laialt. Siis tuli sinna tema sõber ning me läksime Nokusse. Minu pettumus oli suur, kui sain teada, et selle koha nimi ei ole üldse nii siivutu, kui tundub - nimelt koosneb see kahe sõna kahest esimesest tähest nagu KuMu või MuPo või KaPo.. NoKu tähendab Noori Kunstnike. Seal nägin ma ka Lauri Pihlapit, kellel on mingil põhjusel väga hirmus soeng. Võrdlemisi pikad juuksed ja need olid tal üle pea lakutud. Lauri, palun lõika omale üks ilus siilikas pähe, ole meheks! Pärast Nokut suundusime kõik erinevatesse ilmakaartesse. Trammiga teel koju helistasin ma Liisile ning ta ikka tahtis väga välja minna. Pani mulle veel südamele, et ta läheb ju ära ikkagi varsti. Nimelt juba täna sõidab ta Liechtensteini terveks suveks tööle. Ja ta peika on sealt pärit. Ja seda lahkumise fakti mu südamele vajutades ma ütlesin, et davaiku, ma hüppan kodust läbi ja läksime! Oligi kiire riiete vahetus ja juba astusin sama kiirelt uksest välja, kui sealt sisse olin sadanud. Lippasime veel Embassyst läbi ja suundusime Hollywoodi, kus Ženja Fokin oli ise kohal. Ja no Nexuse Merka vms ja Mikk Saar ja Jana Kask, aga nad on väga sekundaarsed. Seal aga sattusime ühtede Ausside otsa, kellede aktsent mõjub vist igale naissoo esindajale nagu föön võile. Ja nii me nendega õhtu otsa hängisime kuni varajaste hommikutundideni välja. Kuskil kaheksast hommikul vist jõudsin koju.

Neljapäev tuli kätte ning seda päeva oli ammu oodatud - Foreign Beggars! Draama-mama seisis muidugi kätega peast kinni hoides kapi ees ja mõtles, mida selga panna. Lõpuks otsustasin oma värviliste elukatega pluusi kasuks ja loomulikult tossud. Selgus, et oli suurepärane valik. Enne minekut tuli Sandra ka minu juurde ja tegi mulle pealakke ühe krokodilli. Ka juuste patsi panek oli hea valik. Korterisse jõudes ootasid ees juba Lauri ja Siim, varsti lendas platsi ka Kaia ning ka Kristina. Esialgu oli rahvast vähevõitu, aga sellest võib aru saada, sest kõik teavad, et peaesineja ei tule lavale kindlasti mitte enne ühte. Muusika oli supeeeer! Ma ainult sellistel pidudel tahakski käia, kus sellist muusikat mängitakse. Taevas! Lõime siis seal ohtrasti tantsu juba ja rahvas kogunes. Suure kurvastusega tuleb tõdeda, et Korteri konditsioneer ei ole mitte kiita - meeletult palav ja umbne oli kogu aeg. Peaesinejat ootasime ka ikka päris kaua. Kui Sandra Genka käest küsima läks, et millal nad lavale tulevad, sai ta vastuseks, et pool kaks. Läksime siis aegsasti juba verandalt tagasi sisse, aga ei miskit. Lõpuks jõudsid nad lavale vist kella kahe paiku ja siis võis reiv (parema sõna puudumisel) alata. Ausalt, ma pole elusees nii palju karelnud, näppe visanud ja nautinud. Higi lendas igale poole! Nagu trennis oleks. Ja palav oli. Vahel karjudes tahtis pilt ka tasku minna. Aga olin tugev ja möllasin edasi. Ja no kui lõpuks lugu 'Contact' tuli, bljääää! Rahvas läks hulluks ära, ma arvan, et mina eesotsas. Kõige ägedam oli see, kui Siim suht eesreas kargles ja Orifice talt päikeseprillid (ärge küsige, miks Siim päiksekatega klubis oli) eest ära tõmbas, endale pähe pani ja mitu lugu nendega esines. Õnneks sai Siim need ikka tagasi. Need olid üldse ta sõpsu prillid. Neile samustele sai Siim ka autoka. Suht awesome, ma ütleks. Pärast nende esinemist muutus klubi sama tühjaks nagu ta oli enne esinejate peale tulemist. Muusika oli siiski hea, aga jube väss oli olla. Umbes nelja paiku tulime ka Sandraga sealt tulema. Väljas juba säras koit. Mitte Toome. Sandraga põrutasime näljastena Jaani kiriku juurde ja krabasime ühed kahe pihviga burksid. Üks kajakas tuli meid luurama ja vaatas nii, et ta silmad läksid kõõrdi. Andsin talle oma näppude vahelt viimase ampsu saia. Kell oli veel vähe ja esimese trammini oli aega. Jalutasime veidi ning mitu tüüpi jõudsid meid tülitada. Varsti olime minu juures, ootasime Sandrale esimest trolli ja ma sain end jälle päikese kerkimise saatel kerra keerata.

Ka reede oli planeeritud päev - minu sünkari pidamine. Maast ei tahtnud väga lahti saada ning kui lõpuks sain, tuli korrastama hakata ja poodi minna, et kõik vajalik kraam oleks olemas. Ilm oli väga kole ja see tegi mind veidi nukraks. Poodi läksin vihmaga ning olin nagu kurb märg kass. Seitsme paiku saabuski Ingrid ülimaitsva pitsakringliga, varsti kaunis Laura ning veidi hiljem Liis ja Annika. Kohe leidis aset õnnitlustseremoonia ja sellele järgnes kingi avamine. See oli kõik vaja piltidele jäädvustada. Paraku ma tõmblesin liiga palju, sest ma läksin ekstaasi, ja pildid tulid veits udused. Aga loomulikult ma pidin tõmblema, kui sain koti, mida ma tahtsin ja sinna sisse piiludes oleksin kummuli kukkunud, sest seal sees oli veel Bacardi Razz. Ja kaart oli ka väga armas - peal kohviga seonduvad pildid. Kõik oli kümnesse! Ja ilus kollane sõbralik roos ka. Liis ja Annika veel rääkisid mulle loo, kuidas nad kotti jahtimas käisid ning selle peale neli tundi kulutasid ja ikka ei leidnud. Olid juba väga närvis ja vihased mu peale, et ma nii pirtsakas olen. Ausalt, käisime Liisiga ükskord vaatamas Kristiines ja minu mäletamistmööda oli seal sobiv kott täiesti olemas! Elu sees poleks tahtnud nii palju tüli tekitada kellelegi, aga samas lisab see nüüd kingile nii palju väärtust ja olen elutänulik kõigile!! :)

Kas on näha, et olen õnnejunnis?

Just nägin, mis end kotis peidab.

Siin pildil olen kurb.

Sõime seal siis seda pitsakringlit ja tegime veel sushit ka ning läksime umbes kella ühe paiku linna. Loomulikult Embassysse. Seal tegime ühed kokaiinid ning Ingrid jättis meid maha - samuti terveks suveks, ta läheb Austraaliasse. Tal peika seal. Meie aga jäime sinna edasi ning varsti tuli Annika peika Reio koos oma sõbraga, keda lahkelt Tannuks võisime kutsuda. Ka Reiol oli väike roll minu kingi kättesaamises, siis tänasin teda. Esimest korda nägime seda Reiot, kellest nii palju kuulnud olime! Istusime veel natuke Embis, aga läksime siis varsti erisuundades, mina Liisiga hobujaama suunas. Jällegi oli esimeste liiklusvahenditeni aega ja käisime siis terminalis vetsus, kus Liis ühe kraanikausside ümber konstrueeritud ääre ära lõhkus ja pikutasime ühel terminali pingil väheke. Turvamees läks meist mööda ja ütles vaid, et me jalgu pinkide peale ei paneks. Toreda kogemuse võrra rikkamad taaskord. Ja jälle koju päikesetõusu saatel.

Ja nii ma olingi laupäeval väga väsinud, käisin kell kaksteist Sämmiga ära ning magasin edasi poole neljani. Täna pakkisin asjad kokku, Sämm vist sattus veidi paanikasse selle pärast, sest teda on liiga tihti jäetud maha pärast selliseid pakkimisi, vaene loom.

Üldsegi, kolm päeva on möödas ja neljapäevasest kontserdist ei ole ühtegi pilti kuskil! Mis toimub?! Homme olgu olla! Ma seni naudin oma kodu.