Ikka mõtlen vahel, kui Grete hädaldab, et pole kellegagi kuskile minna, et kus on ta kõik sõbrad ja sõbrannad nüüd, kunagi tal neid ju oli. No ja emmest näiteks rääkimata, tal pole konkreetset parimat sõpra, kursakad on, kellega vahel suhtleb. Martin ka kurtis, et tal pole Tallinnas sõpru. Ja need, kes Martinil on, no ma ei tea.. Aga miks nii läheb? Elu on selline, eks. Viib sõbrad erinevatesse linnadesse, vahel suisa erinevatesse maadesse, paneb nad tööle, uputab äkki pudelisse või halvimal juhul mõne veekogu põhja. Sõprussuhe on nagu ikka üks suhe, mille kallal tuleb ka vaeva näha, mitte seda iseenesest mõistetavalt võtta. Olla seal, kui on vaja ning minna ära, kui tarvis. Aga kogu selle virtsa saanud lilleaia keskel on vahel keeruline.
See on see blogi pessimistlik käsi.
ära põe, lõplikult lahti minust vähemalt küll ei saa
ReplyDelete