(via tumblr)

Paar sõna.

Fallen leaves.

Vähemalt ilus kollane krõbedaleheline sügis võiks olla ju. Mis hallus seal akna taga on, ma ei saa aru?!
Tegelt võiks suvi olla üldse ju.

Wobert.

I love you.

Smart-ass phone.

Kõige uuemates uudistes sain ma omale nüüd lõpeks smartphone'i. Nimi on tal Samsung Galaxy Gio ja tundub, et ma ei ole enam kunagi offline. Niigi elan päevast päeva feissis ja nüüd saan teha seda ka trammis, trollis, bussis, rongis ja loengutes, kui mul läpakat pole. Tundub, et nutikate akud aga on justkui aastate vanuste telefonide omad. Kui seal ikka aplikatsioonide vahel ringi sudid ja kõike seda nutti tarbid, kulub aku ka päevaga. Kahega, kui veab. Aga muhe on ta küll. See isegi sisaldab auku, kuhu mu bad-ass kõlarid sisse mahuvad. Seda toredam, et telefonist muusikat kuulates känseldab see ümbritsevad helid. Seda teevad muidugi ka klapid, aga pleieril, mille ma omale suvel ostin, volüümi põhja ajades kostus trammi kilin-kolin ikka tugevalt läbi.
Järgmistes uudistes pean pähe õppima üliõpilaste hümni Gaudeamus. Kolm salmi sellest, tegelikult. Ja nende tõlke. Happy-happy, joy-joy!
Ostsin ükskord "piletid" Rootsi. Venna sõber müüs, oli vaja lahti saada enne sõjaväkke minekut. Alguses tahtis 150 euri saada (neli piletit). Pfff, jajah.. lõpuks müüs 50ga ja oma sõbranjedega konsulteerides, et kas nad tahaks minna, ostsin ära. Selgus, et see on kinkekaart SEB maratonil osalemise eest. Tüüp oli tasuta saanud selle. Blin! No kui nüüd neljakesi läheme, siis teeb see 12 näkku, aga sadamamaksud-asjad ka veel otsa, on vist kuskil 22 näkku. Aga see on ka vist siiski odav. Nomaitea. Igatahes on millaski varsti Rootsi minekut ka ees mul. Mis ma seal teen, ma ei tea, sest olen ju vaesem kui kirikurott ja Rootsis on kõrged hinnad. Mis ma seal ikka shoppan, vaja mul nkn midagi ju ei ole. Aga muudkui tahaks. Muudkui tarbiks.
Novotsis, jälle väike apdeit teile.. kes te veel loete, ma ei tea. Äkki üksi räägin siin? Vahet pole, eks ma enesele peangi rohkem. Siis mul hea vanast peast, kui 40 olen, tore lugeda, mis korda olen saatnud. Vat Rootsis käinud ja puha.. väljamaal! lulz Tsauuuu 40-aastane mina! Oled ikka luuser vä?

Brushie, brushie, brushie!

Uus blogger on nii teistsugune! Hirmuäratav suisa. Seni rõõmustab teid see pisike tibuke! ^^

Seebimaitseline šokolaad.

Sandra tegi ühe pika sissekande, ma pean ka siis ilmselt piltidele ja gifidele vahelduseks paar sõna edastama.

Dütüdütüdüüü... etsiiis....?

Kool algas jälle, jeejee! Kolmas õppeaasta siis koolis, idee järgi viimane. Aga päris on ju! 2012. kevadeks kindlasti lõpetatud ei saa, aga ehk maailma lõpuks on bakalaureus käes. Unlikely, though.

See sügis hakkasin jälle ladina keelega möllama. See ei ole tore. Eriti kuna õppejõud võrdles ladina keelt (ja üldse filoloogiat) matemaatikaga. Ja me kõik teame kui hea sõber mina ja matemaatika oleme. Õppejõud ütles, et kui matemaatikat armastama hakkame, saame ladina keelega väga hästi hakkama. Armastuse ja vihkamise vahel olevat õhkõhuke piir. Ma olen teisel pool piiri. Ja see õhkõhuke piir seal vahel on poly(methyl methacrylate)-ist tehtud ehk see on Plexiglas. Ma ei pea ennast teile selgitama, selleks on Google.

Viimasel ajal (kaks viimast õhtut) toimub enne magamaminekut midagi imelikku. Leban voodis ja mulle meenuvad mingid nõmedad, piinlikud ja ebameeldivad olukorrad minu elust ja siis ma lebangi seal voodis ja põen nende pärast tagantjärgi. Mõttetu, but I still do it! Fuck you, brain! Et mäletaks siis midagi asjalikku nagu näiteks ladina keele reegleid, aga ei!

Samuti mõtlen elu üle järele. Kui palju haiget ma inimestele teen näiteks. Või kui olulised on head sõbrad ja head suhted. Ja kui nõmedad on mõned inimesed. Ma loodan, et kui ma ikka täiesti out of order olen, siis keegi ütleb mulle. Halvasti. Tekitab mulle neid momente juurde, millest enne magama minekut mõelda saaksin. Üldse peaks alati olema parem inimene. Vahel ma tunnen, et ma olen. Aga võib-olla mõrtsukas mõtleb ka, et jube mõnus on teisel, kui nad tühjaks veritsevad või midagi. No ma ei tea, jube keeruline on see elu ikka küll. Iial ei tea.

Eiei, tegelikult on veidi nalja ka. Kool täies hoos, mõnusad inimesed ümber, saab veel väljas käia vahel seni kuniks noorust veel jagub. Igast põnevaid inimesi on maailmas. Igasugustega tahaks tutvuda ja suhelda. Sessuhtes mulle Tallinn meeldib. Mulle meeldivad turistid. Inglased ja aussid on mõnusad. Itaallased on annoying. Piss off!

Järgmine reede läheme Sandraga Tivolisse, sest me oleme noored! Jajah, eelmine aasta läksime suure tuhinaga, ostsime kolm piletit ära ja vandusime, et oksendame igale poole (ehk ei oksenda üldse ja kiljume niisama puhtast thrill'ist, et soolikad sees loksuvad). Pärast esimest sõitu oli kops üle maksa, pärast teist oli süda põie all. Nii me siis istusime ja otsustasime, et kolmanda sõidu jaoks me too õhtu end kindlasti kokku võtta ei suuda. Noorus või asi! Lapsena oleks viis karusselli veel läbi võtnud! Nii vabanesime oma viimastest piletitest kümne krooni (sest oli krooni aeg!) võrra odavamalt ja jalutasime minema. Okseoht püsis veel pikka aega peal. Uskumatu.

Tegelt ma ei oska rohkem midagi rääkida, sest nii palju on juhtunud ja sellest tuleks memuaarne romaan, kui kõike märkmiku abiga meenutama ja üles kirjutama hakkaksin. Seega ma jätan asja siiapaika ja kõik võivad loota, et satun siia kunagi nii, et anda lühiülevaade of current events.

Hüvasti!

Trololololoo!

Sorry, mulle meeldivad .gif'id.

RDJ ❤

112

Super duper.

Täna oli mul tore päev.
Ei tõusnud ma küll nii vara, kui eile, kell viis, aga pool üheksa on ka mu jaoks vara. Läksin siis Meremetsa, kus emmel ja Davidil on saunamaja. Rattaga läksin. Mu ägedad sünnipäevaks saadud klapid olid peas ja hea muss kajas mu kõrvus. Emmega läksime nende teisele krundile, mis asub Lindil, kus pidime muru niitma ja muid tähtsaid toimetusi tegema. Paraku oli Murphy seadus oma töö teinud ja tädi, kellele emme iga niitmise eest 20 eurtsi maksab (kuna emm ja D pole muru vohamise ajal Eestis), oli just muru ära niitnud. Siis hakkas emme lepa närakaid saagima ja mina neid hunnikusse laduma, korjasin küttepuid ja noppisin vihtade materjali. Olime poolteist tundi hästi tublid. Aga no emme on vabsjee tubli! Kui ta kord tööle hakkab, siis teda juba enne ei takista, kui kõik tehtud on. Läbi nõgeste paneb nii, et silm ka ei pilgu. Täiesti savi, et käed ja jalad on nõgesepunne täis, lepad vajavad hävitamist. Seekord takistas ta töö lõpule viimist aga lähenev arstiaeg.
Kimasime siis tagasi Meremetsa, kus olid juba emme vanemad, kes ringi uudistasid krundil. Ma siis ladusin küttepuud ära ja hakkasin terrassil oma kohustuslikku kirjandust lugema, mida ma juba ma ei tea kui kaua loen. 460 lehekülge on ikka obviously palju.. mulle, kes ma lugemist suurima kurvastusega ei harrasta. Sain sellega siiski nüüd veidi aega tagasi ühele poole. Suhteliselt hea raamat isegi, Sister Carrie. Anyway, kui emm tagasi tuli, siis meil oli väga kaunis lõuna sel samal armsal terrassil päikese käes. Suppi ja kooki ja jäätist ja kohvi ja küpsiseid ja kõht oli täis.
Emm ja vanavanemad läksid siis Häädemeestele surnuaeda ja pärast Lepaninna kontserdile, mina jäin raamatut lugema. Samuti oli mul plaanis auto salgong ära puhastada ja auto ise ära pesta. Nii ma tegingi! Jalamatid tegin siis nii piinlikult puhtaks, et kohe võiks limpsida neid! Ja auto pesin läikivaks. Kurblikult oli üks terav koht auto küljes. Sealt tõmbasin kogemata käega ja vigastasin ennast. Nüüd olen vigane. Ah, mis seal ikka, väike kriim. Jään ellu. Ja siis ma jätkasin raamatu lugemist ja lugesin ja lugesin ja lugesin kuni läks õues juba päris jahedaks. Siis tegin ühe tee ja lugesin veel. Päike juba langes päris kiiresti, sai lausa silmaga näha, kuidas langeb. Pidin ema ära ootama, aga kuna oli juba jahe ja ma pidin rattaga koju minema, siis ma läksingi. Panin aga jälle klapid pähe ja rõõmustasin fakti üle, et dubstep on olemas ja et mu megamõnglid sõbrad mulle suured änksad klapid sünnipäevaks kinkisid! Klappide pluss on veel see, et ma ei kuule siis, kuidas mu ratta porilaud logiseb nagu jobu.
Niinii.. Aga mu akna taga on miski, mis mind hirmutab. See on nimelt tänavalamp. Juba teist õhtut järjest on ta süttinud. See tähendab vaid seda, et on juba see aeg, kui ööseks läheb nii pimedaks, et tänavavalgustus tööle läheb. See tähendab seda, et sügis tuleb. Juba meelt heites vaatan, kuidas lehed puudel muudavad värvi ja väsinult kukuvad. Kuidas see suvi küll nii kiiresti möödus?! Tõeliselt masendav.

Kõige lemmikum.

First!

Juujuu, esimene juuni ongi käes, kuue päeva pärast olen vana.
Harjumatu on ikka veel, et kell saab seitse ja õues särab päike ja on 20 kraadi sooja. Veel imelikum on vaadata aknast välja kella kümne aegu ja näha päikest ikka veel taevapiiril. Aga I love it! Linnukesed laulavad ja jalutada on megamõnus. Poodi lähen ka jala ja tulen tagasi ka jala kui tahan! Ei mingit riidesse toppimist, mütsi ja salli, villaseid sokke, sukapükse. Hea, kui tossugi jalga tahad panna, pigem mingid flätsid juba. Oh suvi, suvi, sa oled ülimalt teretulnud! Ja roheline on õues! Täiega roheline! Paratamatult kevadel jalutades tuleb naeratus näole, sest nii mõnus on lõpuks talvest välja saada. Need üheksa kuud pimedust ja vastikust.
Eksamid on ka põhimõtteliselt läbi, niivõrd kuivõrd hästi need ka sooritatud said. Palju on veel võlgasi ja enne 2015. aastat ma ilmselt kooli ei lõpeta. Või siiski, maailm saab ju järgmine detsember otsa. *phew!*
Suveks Pärnusse! Peab mingi tööotsa ka leidma maast omale, aga.. do not want! Tahaks, et oleks rahapuu, siis ma tripiks terve suvi Eestis ringi lihtsalt. Aga no ettekandja tööd enam küll ei tahaks, see on ikka surm küll. Aga ei tea ka, mida tahaks. Aa, pfff, just ütlesin ju, et rahapuud tahan! Jobu.

Tule ruttu.

Jagan ilusaid pilte mille autor pole ma.

Palun nüüd suve.

Sorry.

ZOINKS!

Suht ammu pole kirjutanud, eksole. Head uut aastat!

Olen poole kohaga haige. Aastavahetusel ei pannud üks tark kaela salli ega jalga villakaid, lükkas otsa tossud ja nii need jalad läbimärjaks said. Köha on lakkamatu, palavik on harv külaline ja tundub, et parem kõrv on mul juba kolm päeva vee all olnud. Gradually going deaf. Aastavahetus iseenesest möödus Jane, Sandra ja Liisi seltsis Tallinnas, kus nägime ka uhvot, kes tuli võtma eesti kroone.

Jah, eesti krooni aeg on läbi ja kotis kõlisevad eurod. Vastikud rasked, erisuurused, erivärvilised eurod. Kus nüüd see värk on, et kui ei ole tootega rahul, siis 30 päeva jooksul on võimalik tagastada? Not this time, eh?

Sess on ka. Üks eksam, millest ei saa läbi enne, kui oled terve maailma pähe õppinud, on veel teha. Kui mitte terve maailma, siis vähemalt selle aine materjalid peavad küll 1:1 peas olema, I bullshit you not!

Keegi loeb ka üldse veel või?