Too. Much. Food.

Noh, head pühade lõppu siis. Veeresin ka siis sissekannet kirjutama.
Jõulud a.k.a. söögiorgia on nüüdseks võrdlemisi möödas, saatsin jäägid ema ja Davidiga nende juurde. Minu aeg tuleb nüüd paastuda süües salatit ja.. šokolaadi. Sest mul on seda.
Alzo, kolmapäeval tulid emme ja David siit läbi, tõid lademetes toitu ja läksid kuuse järgi kuni mina toidukraami lahti pakkisin. Emm ja D tulid tagasi aga nuluga. No matter, ehtisin selle kohe ilusti ära ja puha! Aga ta oli muudkui ikka viltu ja tahtis vahel ümber kukkuda, nii läks ka üks ehe lõpuks katki. Mis sellest, nüüd seisab nulg uhkelt ehteis. Varsti tuli ka mu kallis õde Pärnusse. See meeldis mulle väga, sest viimati läksime MSNis tülli. Kui ta tuli, ei karjunud ma tagant toast tervitust, tema esikust ka mitte. Kokku ei puutunud me vähemalt pool tundi ja kui siis lõpuks kohtusime, siis teretasime. Nii suur korter meil, et ei juhtu kokkugi.
Neljapäevaks oli plaanitud kolme paiku minna saunamajja, mille empsik ja David lõpuks täitsa valmis on saanud. Hästi armas majake, nii hubane ja tilluke - magamistoa, elutoa ja avatud köögiga, vannitoa ning saunaga. Alguses tuli imetleda ja kommi süüa, siis kohvi juua ja telekat vaadata, jalutamas käia ning sai ka lõpuks sauna. Olin küll lubanud, et püüan nautida saunamõnusid, aga tõttöelda ei tulnud see mul väga hästi välja. Palavas ruumis, kus läbi nina ei saa hingata, alasti istuda ja oodata, millal higi voolama hakkab ja on talumatult palav, et siis minna duši alla, kus ei jõua peadki pesta, sest käed on nii väsinud tegemast mitte midagi. See oli nüüd üks eestlaslik vingumine ebaeestlaslikult sauna vastu. Aga neil on seal selline vahva dušikabiin, mis käib kinni nagu mingi tulevikukapsel. Sinna olin juba pikemat aega tahtnud. Not so fun, akshuali. Vähe ruumi. Toppisin end riidesse ja läksin elutuppa puhkama. Sain Annikalt ja Liisilt pikad jõulusalmid soovimaks häid pühi. Mul aga salmi valmis polnud ja luuletasin selle siis kohapeal. Päris hea riim tuli. Läks juba kiireks ja kimasime tagasi koju, et valmistada eriti maitsvat jõulurooga. Kartulid, lihad, vorstid, kapsad.. kõike oli! Ja oli hea. See on suht ulme, kuidas veel mõned aastad tagasi ei söönud ma hapukapsast, nüüd aga ei jõua taldrikule ära kühveldadagi. Ja no ahjukartulitest pole mõtet ka rääkida. Sügavkülmas ootab ikka viis liitrit jäätist, mida tol õhtul keegi sisse mahutada ei suutnud. Varsti tuli aga oi-mis-kuuse-all-on moment ning Martin ja Grete kadusid tahatubadesse. Martin tuli tagasi, Grete mitte. Kõlas koputus uksele ning sisse tuli jõuluvana. Väga naiselik, peaks mainima. Meil peres on kinkide jagamine alati üks trall, naljaluulet, -laulu ja -tantsu. Kui kõigil kingid käes, hakatakse ükshaaval neid avama ja teistele näitama. Tüüpiline on see (vägemalt kui noor olin, siis küll), et pärast jõule küsitakse aina, mis jõuludeks said. Nänni, ütlen ma. Aga märkimisväärsetest mainiks ära oma väga lahedad varvassokid, mille suured varbad on jõuluvanad ja ülejäänud varbad põhjapõrdrad; Burberry lõhna London; kõrvarõngad; awesome T-särk Sandralt; ajalooraamatud valmistumaks Suurbritannia ajaloo eksamiks.
Reedeks oli plaanitud iga-aastane klassisööma Kadris, mis sel aastal leidis aset hoopis Bravo Lounge'is. Viie paiku jõudis siia Sandra, veits hiljem ka Kaisa. Ajasime juttu nagu plikad ikka, meenutasime vanu häid aegu ning mina sähetasin end valmis. Vahetult enne minekut ilmus ka Salben and off we were. Kokku tuli meid 13 + Teele peigmees. Oli nalja ja meenutusi, jõime glögi ja sõime maitsvat toitu, millele järnes ka maitsev magustoit. Ja ägisesime kõik jällegi täiskõhutundest. Au Salbenile, kes veel teiste jääke sisse vägistas. Glögi tegi mõnusalt švipsi, aga kuna kella üheteistkümneni oli 2=1, oli vaja end ka muu alkoholiga kostitada. Niisiis jõimegi Sandraga ära kaks melonilikööri sprite'iga. Vahepeal tulid sinna lärmakad tüübid, kes vaatamata oma purjus olekule veel 25 eeguseid hotshote tellisid. Neile jäi silma ka meie kaunis Sandra ning tahtsid talle ka kohe ühte shotti osta. Varsti oligi shot keset lauda, aga mina panin selle kinni, sest Sandrale ei meeldi need ja tal on Embassy'st kole mälestus. Varsti aga nägi see mees ilmselt topelt ja arvas, et kauni Sandra kõrval istub veel üks kaunis Sandra ja ostis ka mulle ühe hotshoti. Algas suur arutelu, kuhu kluppi minna - Bravo vs. Sugar. Mina ega Sandra polnud kunagi Sugaris käinud, Sandra oleks aga tahtnud Bravosse minna, sest pole ammu käinud. Mõlemasse sissepääs tasuta, Bravos urban muusika, Sugaris Bedwetters.. ö litöl töörnoff. Siiski, Sugar seekord võitis. Enne kõikide lahkumist pidi kohaloleva seltskonnaga pilti ka kindlasti tegema:













Jalutasime Sandraga kohale, Mari, Merka, Laura ja Mari poissõber Lauri, kes vahepeal saabunud oli, läksid autoga. Kohtusime taas klubi ees. Päris kena klubi, ei kujutanud ettegi, et nii suur. Andsime oma mantlid ära ja minu numbriks oli 1 nagu õigele #1-le kohane. Muretsesime piletid, näitasime turvadele dokumenti, saime käe peale pimedas helendava templi REEDE ning käe ümber neoonroosa käepaela, mida ma üldse ära võtta ei taha, sest see on nii ilusat värvi. Jalutasime ringi, nägime palju tuttavaid nägusid, krabasime ühed meloniliköörid sprite'iga jällegi ja "nautisime" Bedwetters'it. Kui nad lõpetasid pärast üllatavalt nõutud kordusloo esitamist, hakkas tulema normaalsemat muusikat. Krabasime vahelpeal Sandraga uued melon-sprite'id ja Sandra tantsis. Ulme, kui kohmetu ma klubi tantsupõrandal olen. Sandra sõbranna Kadi oli samuti klubis ja nägi hea välja, lippas oma sõbrannadega ringi ja vehkis ka tantsu. Sandra kohtus oma vana tuttavaga, kellega tegime väikse tiiru linnas ja käisime vesipiipu tõmbamas. Klubisse tagasi. Neoonroosa käepaela eelis. Ääremärkusena olgu öeldud, et osadel olid neoonoranzid käepaelad. Roosad ownisid! Viivuks liigutasin endki tantsupõrandal, siis käisime ringi jalutamas, kuni tuli LMFAO lugu I'm In Miami Bitch. Guetta remix oleks parem olnud, aga tuli leppida sellega ning siis täiega oma juustega vehkida ning oma parimad üksluised tantsuliigutused käiku lasta. Varsti aga viis Kaspar (Sandra ammune tuttav) meid oma vahvas autos koju. Tsekkisin korra arvutisse ja keerasin end diivanile, et silm kinni lasta sekundiks. Sandra pidi seitsmest bussile minema. Pärast tema lahkumist kobisin voodisse.
Ärkasin selle peale, et õde ütles naerusui, et ma ärkaks, sest poole tunni pärast pidime lahkuma Kohilasse ema vanemate juurde. Arvasin, et teeb nalja ja panin silmad kinni. Ta hõikas veel teisest toast, küsisin, kas teeb nalja või. 14.15 pidime lahkuma, vaatasin kella - 13.45. Tänks, Grete! Kargasin üles, tegin näo puhtaks, panin riidesse ja sodisin nägu meigiga. Emme ja D juba tulidki. Kohilasse minekud on alati miskipärast hektilised, sest vanaisa hindab meeletult täpsust. Aga saimegi liikuma ning olime väga õigeks ajaks kohal. Martin tuli Tallinnast. Vanaemal on alati väga head jõulusöögid, sellest aastast jäi eriti silma liha. Kui kõhud täis, tuli jällegi jõuluvana, keda isiklikult teises toas riietamas käisin - päkapikumüts, nailonhabe, onunaise punane mantel, onutütre käpikud ja minu venna nägu. Lõbus sell. Onupoeg ja -tütar esitasid oma traditsioonilise luuletuse "Videvikus õhtueel", mille minu vanaema õpetas minu onule, kui ta oli umbes neljane ning nii on seda tema lapsed rääkinud oma lapsepõlvest saati. Emme poolt oli kõigile ka Quality Street kommid, mida oli kindlasti vaja piirini täis kõhtu veel toppida, rääkimata veel väiksest napsust, koogiampsust ja kohvist. Kõht täis, tuju hea, koju minema nüüd peab. Emme ja D võtsid täna ööseks Sämmi enda juurde, saan homme rahus magada. Jess!