A week's recap.

Nädal on möödunud juba. Loomulikult ei mäleta ma täpselt nädala alguse sündmusi, aga ma annan endast parima.
Eelmises sissekandes oleva essee andsin ma esmaspäeval ilusti ära, veel ei tea, mis hinne sellel on või kas saame selle tagasi või mis üldse.. sama õppejõuga on meil loengud alles kahe aasta pärast, vaevalt, et alles siis saame.
Teisipäeval oli viimane foneetika&fonoloogia tund enne reedest eksamit. Suht midagi ei saanud aru. Ja olin ka lubanud viimasesse Suurbritannia ajaloo tundi minna. Päris mitmekesi läksime suisa - Annika, Liis, Siim, Kristi, Ingrid ja oli veel näha ka teisi kursakaid. Siiski, kokku oli meid seal auditooriumis väga vähe. Ja õppejõu meetod loengu ettekandmisel ei olnud huvitavamaks muutunud. Seega lõbustasin end numbrimänguga ning Siimu kõrval istudes tema arvutiga.
Kolmapäev nägi jällegi ette õppimist, lugesin läbi kõik integreeritud kõneoskuste materjalid, sest suuline eksam oli järgneval päeval. Morfoloogiat ei vaadanudki ja ladina keelele lõin ka käega. Teadsin, et ei suuda ühe päevaga selgeks õppida 188 sõna, pöörd- ja käändkondi.
Neljapäeval oligi esimene tund integreeritud kõneoskused. Olin juba natuke enne kaheksat kohal, järgmised saabujad vajusid seina äärde istuma ja süüvenesid paberitesse ja olid närvis. Mina ja Kristi olime vabatahtlikult esimesed, kes sisse läksid. Tuli välja, et see oli positiivne. Õpetaja andis ette meile tekstid, pidime läbi vaatama ja siis omavahel dialoogi tegema. Teema oli, et minule ei meeldinud ülikoolis (süsteem jne) ning tahtsin keskkooli. Kristil siis jällegi, et talle väga meeldib ülikoolis. Vaja oli kasutada vastavat sõnavara, lasta piisavalt üksteisel rääkida ning mitte liiga palju mökutada. Mina ei osanud väga midagi rääkida, sõnavara oli kasin ja mökutasin ka natuke liiga palju. Ei jäänud rahule. Hea oli aga õpetaja näol muigavat naeratust näha, kui lõpetasime. Siis pidime võtma pileti, et millest me õpetajale räägime. Oli paar teemat, mille saamisel oleksin pidanud end maha laskma, õnneks aga võtsin päris sobiva teema - sünni järjekord ja suures/väikses peres elamise head ja halvad küljed. Ettevalmistamiseks oli nii kümme minutit. Vahepeal tuli sisse teine paar ja kolmas, kes oma dialooge tegid, piletid valisid ja ette hakkasid valmistama. Kristi vastas esimesena ja mina teisena. Päris tervet teksti ei jõudnudki vastata, õpetaja juba ütles, et aitab. Siis otsis ta üles minu kirjaliku töö eelnevast nädalast, lasi mul sellele pilgu peale visata, ise samal ajal rääkides minu suulisest osast. Ainus, mis ma sealt ära tabasin oli "I love your accent" Kokkuvõttes sain selle aine eest C, mis on tegelikult täitsa hea. Järgmine oli morfoloogia, kirjalik, mis tundus täiesti aktsepteeritav. Täna sain teada, et kirjaliku töö sain C ja aine üldhinde D, mille saaksin 4. jaanuaril parandada C-ks, kui lähen suuliselt vastama. Mul ei ole aga õrna aimugi, mida see suuline endast kujutab ning et kui see halvasti läheb, kas siis mõjutab ka mu üldist hinnet. Seega iz scared. Noojaa järgmine oli ladina keel. Panin niipalju kirja kui teadsin ja vahtisin niisama paberile lolli näoga otsa. Järgmine päev sain juba teada, et ei saanud läbi. No surprise there. Mis halvasti, see uuesti.. loodetavasti siis positiivselt. Liis oli veidikene tujust ära, sest sai integreeritud D ja Annika sai väga lihtsalt B, ei pidanud suulist vastamagi, sest teine töö läks väga hästi. Siis otsustasime, et käime ära Virus ja teeme kuskil väiksed dringid. Jõudsimegi siis Foorumi Patrickusse, tellisime siidrid ja kartulikoored, rääkisime juttu, tegime nalja. Võtsime ka Siimuga ühendust, kellel oli alles integreeritu vastamine pooleli ja kutsusime ta endaga ühinema. Ta tuligi, me Liisiga võtsime veel ühed siidrid ja tema ühe jäägermeistri shoti. Ja varsti veel ühe ja õlu. Ma vehklesin seal ja lõin jalaga lauda nii, et Liisi peaaegu täis siidriklaas ümber kukkus ja laud siidrit täis oli. Ja minu süli ka. Jah, oli häbi küll. Siis aga võtsime kõik ühed jäägrishotid, Liis läks sünnipäevale ja me Siimuga rääkisime veel juttu ja Siim ootas oma sõpra. Sõber aga ei tulnud ega tulnud ning Siimul tuli aknast paistva pontsikupoe pontsikute isu, niisiis hüppasime sealt läbi. 10 pontsikut 40.-, röövimine! Siis Virru ja vaatasime, kuidas noored neiud reidikaid tegid. Ning varsti tuligi Siimu sõber. Nad läksid Hessi, mina koju.
Reedel oli foneetika&fonoloogia eksam, mis oli arvatust lühem ja ei sisaldanud eelmises töös olnud asju. Uusi asju ma muidugi ei osanud, tegin siis jällegi seda, mida oskasin ja kõik. Ilmselt failure, aga eks see kunagi selgub. Reedeks oli plaanitud väljaminek, et tähistada vaheaja saabumist. Alguses oli nii, et Annika poleks saanud tulla, sest ta sõbranjed pidid Austraaliast tagasi tulema, aga nende lend tühistati ja ta oli back in business. Otsustasime umbes seitsmeks Liisi juurde minna, käisime läbi Viru toidupoest, ostsime krõpsu ja Sprite'i, soola ja nätsu, Liisil ootas kodus juba arbuusiviin. Joodikud. Asusime teele, saime teada, et tulevad ka Lauri ja Kristi. Tegime Liisi üles haibitud popcornimasinaga plaksmaisi, rääkisime vahvatel teemadel juttu nii, et Lauri vahel oma silmi ja kõrvu kattis. Lauri aga lahkus varsti ning viimase bussiga ka meie. Kuhu edasi? On seda tõesti vaja veel öelda? No hea küll.. edasi läksime Embassy'sse. Päris palju rahvast oli seal, õnneks saime aga hea koha ülemisele korrusele. Traditsioonilised B-52'ed, järgmiseks maitsev Sex On The Beach ja lõpetuseks huvitav shot nimega Cocaine, mis koosnes absinthist, sambucast ja piparmündiliköörist. Pealt pandi põlema, tagurpidi klaas peale kogumaks aure. Shot sisse ning kõrrega aurud klaasist imeda. See oli päris raske, sest köhatunne tuli peale. Aga hea oli. Mul tuli just meelde, et kui jõime Sex On The Beachi, sosistasin Liisile saladuse, mille avastasin, et kuidas Annika kiiremini joob, sest ta alati naudib oma jooke aeglaselt. Saladus oli, et klaas tõsta, hüüda 'Cheers!' ja kõik võtsid lonksu. Siis Liis katsetas seda mitu korda järjest, klaasid puutusid vaevalt lauda, kui kõlas juba uus 'Cheers!' Annika ei saanud arugi. Kell oli üpris vähe, aga ei viitsinud enam seal istuda. Niisiis otsustasime edasi Taco Expressi minna. Kana wrap jällegi, niiiiii heaa! Kristi ja Liis võtsid midagi muud, mis oli soe. Ka väga hea. Oeh, aga niisugune nauding oli. Siis Annika sai kokku oma linnas seiklevate korterikaaslastega, et koos koju minna, mina, Liis ja Kristi võtsime hobujaamast takso ja sõitsime Liisi juurde. Tundus odavam, näkku 18,33333333333etc krooni. Parem, kui üksi ~60.- maksta Koplisse sõidu eest. Hommikul Liisi juurest bussiga. Ma olla soninud jälle midagi, et "Mkmm, mkmm" ja a'la "Kurat küll/võtaks!" vms. No juusiis olin pahane.
Laupäev. Lipsti Liisi juurest koju, natuke pakkida ja tsillida, kohvi juua ning bussijaama, et Tartusse sõita Jane sünnipäevale. Buss oli päris mugav ja soe, WiFi ja puha, aga kuna istusin kellegagi kõrvuti, polnud väga ruumi ning mu parem külg hakkas valutama väärakalt istumisest. Trükkisin ühe käega. Pikk sõit, aga lõpuks olin kohal. Vastu tuli mulle Jane peiks Alari, kellega käisime veel korra poes ja sõitsime siis Jane poole, kus oli suur koristamine aktsioonis, Edvin ja Els, Kristina ja Rainer ka seal juba. Palju oli veel teha, kaks tundi aega. Andsin üle ka oma vahva päikese ja rõõmsa tuletõrjeautoga kaardi ning kinkekaardi Rahva Raamatusse. Püüdsin ka aidata niipalju kui suutsin. Külalised hakkasid saabuma. Lõpeks oli meid päris palju, 5 paarikest ja 6 üksikut inimest. Söök oli hea, bool oli hea, nalja sai ka. Vahel olime vist liiga valjud, et naabrid käisid ütlemas, et kui vaiksemalt ei ole, kutsutakse politsei. Siis võtsime tooni maha. Mõned juba lahkusid, mõned läksid magama, meie Janega veel pesime nõusid ja rääkisime veidi juttu enne, kui ka magama asusime kella viie paiku hommikul. Hommikul helistas mulle ema ja ütles, et on Inglismaal lennujaamas sabas ja saavad varsti lennukile. Kümnest helises äratuskell, aga ei tõusnud ma siis. Kaheteistkümnest lõpuks siiski otsustasin tõusta ja vaadata, millal bussid Pärnu poole lähevad. Selgus, et üks läks 12.45, järgmine alles 14.45. Tahtsin aga enne ema ja Davidit koju jõuda, et veel natuke koristada ja korrastada. Läks jube kiireks. Linnaliini graafikus polnud me ka kindlad. Number neli varsti läks, niisiis jätsin kiiresti nägemiseni ja lippasin kiiremal sammul peatusesse. Jõudsin isegi varuga. Bussist maha, kõndisin valele poole. Seal ei olnud ülekäigurada, et üle tee saada. Siis lippasin tagasi, üle tee, paar jooksusammu vahepeal, jõudsin bussijaama, nägin bussi, bussijuht suitsetas ja ütlesin, et on vaja kindlasti saada sellele bussile. Ta ütles, et ei saa midagi teha, kolm minutit on aega. Läksin ruttu raha välja võtma, üks naisterahvas lasi mind veel endast ette ja sain ilusti bussile. Ja sain üksi istuda. Oeh. Netti seal aga kahjuks polnud. Sõit venis väga pikale, Pärnusse jõudsin kuskil 15.20. Ootasin ära number 19-ne, läksin maha kooli juures olevas peatuses ja sammusin kiirelt kodupoole, nina külmunud. Nägin ühte autot pööramas meie tänavasse ja mõtlesin, et oleks naljakas, kui ema ja David sellega tuleks. Jõuan maja taha ning emme naeratab mulle rõõmsalt vastu! Jõudsime täpselt ühel ajal. Tubade korrasolu eest sain kiita siiski, kui kaks nädalat tagasi käisin, siis tegin enamvähem korda kõik. Jess!
Täna magasin kaheni, käisin Sämmiga ja jõin kohvi. Siis otsustasin minna Härmasse saunapoodi ja osta emale ja Davidile kink ära. 618.- eest sain kibu, kulbi, 2 aroomiõli, pepumatid ja termomeetri. Selverist ostsin veel viha ja kaminatikud. Pidime selle Grete ja Martiniga kolmeks jagama, sest emme tahtis nii. Gretega aga MSNis rääkides, et mis olin ostnud ja et võiks veel 300.- kinkekaardi osta, teatas ta rõõmsalt, et "Ei, aitäh, ma ostsin juba kingi ära neile." ?!?!?!?! Selgus, et minu jutt on väga segane ja et nii ei olnud kokku lepitud. Hmm, let me recall.. ma ütlesin, et emme tahtis jõuludeks saunakraami (kui olin talle välja pakkunud Metallica kontserdi piletid, mille peale enesekeskne Grete vaid vastas, et tema tahab ka) ja et me teeks selle kolmepeale. Veel enne minu lahkumist Tartusse rääkis Grete midagi emmele kingi ostmisest ning ütlesin, et ärgu ostku midagi, Pärnus on saunapood, kust kõik saan. Ostan ise ära ja teeme kolmepeale, sest ema tahtis nii. Seda juttu Grete ei uskunud (kui nüüd MSNis rääkisin, et nii oli) ning nimetas mind pubekaks, ütles, et olen negatiivne ja soovitas samas vaimus jätkata, siis tulla ka õnn. Mis õnn siin enam tulla saab, kui mind on õnnistatud nii toreda õega nagu seda on tema! *inhale-exhale* No matter, me jagame selle Martiniga ja kui Martin ka jagada ei taha, teen üksi selle. Kink on hea ja asjalik, I regret nothing! Well, only the fact that I have such a caring, loving sister.

Aga head talve algust kõigile ning varsti saab õgida maitsvaid jõuluroogasid! ^^