Vagun suur sinine, veereb ja igaüht kaugustesse viib.

Tallinna poole rongiga sõita ei olnudki nii igav seekord. Igasugu mõtted uitasid peas ning tulin paari hea ideega lagedale. Kuna need on nii head, ei avalikusta ma neid siin. Kui need ideed ka läbi lähevad, on lill!
Istusin rongis akna all ning vaatasin õue. Kuna nüüd on tunni võrra päevavalgust kauem, oli hea vaadata, kuidas kõik mööda vihiseb. Nii nägin ma ühes kohas päris mitut hirve koos, teises kohas mingit kullilist lendamas, kolmandas kohas toonekurge(sid) ja juba täitsa Tallinna lähedal maantee serval lebavat keraamilist vetsupotti. Raplas möödusid üksteisest TLN-PRN ja PRN-TLN rongid, esimese peal Maarek, teisel mina. Ja möödudes me siis lehvitasime teineteisele. Nii see tavaliselt noil pühapäevil on, kui ma Pärnust tulen, tema käib niikuinii iga pühapäev Tallinnas. Aga ma arvan, et mõned inimesed vihkavad mind, sest ma sõidan rongiga. Kui Pärnu sõitsin, viskas üks tüüp rongi lumepalliga, et see just vastu minu akent lömastus. Tallinnasse sõites viskas poisike oma Coca-Cola pudelist kokat rongi suunas ja seegi lendas täpselt vastu minu akent. Kui keegi mind parasjagu jälgis, võis neil naljakas olla, sest minu reaktsioon oli tüüpiline - silmad ehmatusest kokku pigistada. Ja siis ma muhelesin omaette selle peale. Üldiselt oli kuidagi väga zen olla kogu see rongisõidu aeg, tunne oli miski pärast hea ja välja puhanud. Nalja pakkus ka Grete sõnum, milles oli kirjas, et kui saan, võtaksin linnupuuri kaasa. Rongiga. See on selline hästi suur. Tahtis ta seda selle pärast, et ta leidis tuvi ja tõi ta tuppa. Ma ei tea, kas ta kavatseb selle siia jätta või mis. Sel samal tuvi oli ka au vaadata, kuidas ma duši all olin, sest Grete ei luba teda tuppa jalutama ning hoiab teda vannitoas.
Homme jälle kooli. Reede on vähemalt vaba, sest on tibupüha. Siis järgmine laupäev tulevad emme ja David ja siis järgmisest reedest järgmisel reedel on Annika sünna ja ta korraldab hiiglasliku peo, kuhu ta kõik lahedad inimesed kohale kutsub, eesotsas mina. Eksjuonju?