
Tänaseks oli plaanitud Gretega sõita Kohilasse emme vanemate juurde. Ostsime balti jaamast seitse nelki ning väikse tibukese ka hulka. Mina nägin meest kätekõverdusi tegemas. Rongiga oli minek, võtab veits üle poole tunni aega. Ja Kohilas elavad nad jaamast paari minuti jalutuskäigu kaugusel vaid. Vanaemal oli muidugi juba hea söök valmis - kartulit ja liha, salatit ja morssi, kooki ja kommi! Paar klaasi veini ja ning kohvi kõrvale pits magusamat napsu. Selline naltsi täis vanaema mul. Nad meil sellised, et väga elurõõmsad, ei räägi üldse oma probleemidest ning vingerdavad end sellisest teemast alati välja. Kuulasid siis nad mind ja Gretet üle, sest pidi pärast kõik emmele ette kandma. Vanaema ütles siis vanaisale, et too ta rahakoti tooks. Grete siis ütles: "Kuule..!" ja vanaema vastu: "Mis kuule, mul on seal ühed andmed, mida ma tahan teile näidata!" No selge, väga hea. Jõuab rahakott siis tema kätte ning tõmbab välja kaks sajakroonist. Me siis hakkasime naerma, et mis huvitavad andmed need küll on! Vanaisa ja Grete siis rääkisid midagi, vanaema tahtis midagi öelda ja vanaisa rääkis talle peale. Mina hakkasin naerma, vanaema hakkas naerma ja ütles: "Me sinuga oleme ühtemoodi." Mina ütlesin, et vanaisa ja Grete on ühtemoodi ning naersime siis mõlemad koos edasi. Grete naeris ka, ise samal ajal küsides, et misasja? Grandpa did not approve. Grete näitas siis oma läpakast pilte vanaisale ning vanaisa siis ütles: "Ah seda peab paitama ka veel niimoodi!" selle peale, kui Grete puuteplaadil sudis. Jälle sai kõhutäie naerda. Ja no nii armas on, kui väikesed asjad tekitavad probleemi. Kui hakkasime kohvi jooma, panin vanaisale ka kohvitassi, ta aga tahtis piima. Vanaema siis võttis ta eest kohvitassi ära ning vanaisa küsis: "Miks sa selle ära võtsid nüüd?!" Pärast vanaema tõi talle piima asemel ikkagi kohvi ning vanaisa lagistas naerda. Armsad. Kõht sai loomulikult väga täis, sellegipoolest pani vanaema natukene kaasa. Ma vaene laps, sain üle pika aja jälle päris sööki. Läksime siis Gretega rongijaama jällegi. Jaama ühe ukse peal oli kirjas "Võõras, ära tule!" Lugesin selle häälega ette. Siis rääkisin, et okse on olla, sest kõht nii täis. Üks moment nägi Grete ka ukse peal seda kirja ning hakkas siis naerma, sest kui ma selle ette lugesin enne, arvas ta, et räägin oksest, nagu okse oleks võõras.. ära tule! Mulle tuli meelde kord, kui ema, Martin, Grete ja mina sõitsime rongiga, ma olin vist kuuene või.. igatahes väga noor. Mängisime Martiniga sõnamängu, kus üks ütleb sõna ning teine peab ütlema sõna, mis algab sama tähega, millega eelmine sõna lõppes. Minul oli vaja siis lagedale tulla L-tähega sõnaga. Mõtlesin siis: "Lllll... llllll..." Martin sosistas: "Liblikas" Mõtlesin edasi: "Lllll....llllllll..." Martin sosistas: "Lennuk" Mõtlesin veel ning kuulutasin siis võidukalt ja valjult: "Lits!"
Koplisse jõudes ligines mulle üks vanem naisterahvas ning tervitas juba eemalt: "Tere, kaunis neiu, kas teil ei ole paari rubla anda?" Ütlesin, et no rubla kohe kindlasti ei ole! Küsis siis, et kas või sentigi, ta tahtis koju isale pühadeks midagi viia. Süda muutus küll veidi härdaks, kuid teadsin, et isale ta küll midagi viia ei tahtnud. Ütlesin, et kahjuks ei ole mul üldse sularaha. Valetasin. Kahtlevalt küsis ka, et ega ma ei suitseta. Õnneks ei pidanud siinkohal valetama, aga halb tunne oli siiski. Sämmiga jalutama minnes ma teda enam ei näinud, aga maas nägin küll ühte süstalt. Teine süstal, mida siin elades näinud olen.
Teisipäeval muide käisime Kaisaga Sandra juures, sest ta on seal paar soolaleivapidu korraldanud ja meiegi pidime ju osa saama. Kaisa võttis kaasa klaaspudelis siidri, mida kohe saime Sandra uutest šampuseklaasidest juua. Vaatasime veel Sandra hiiglaslikku telekat ja rääkisime juttu. Siis hakkasime tegema kanapastat, mis sai väga hea! Kõigil olid kõhud tühjad, nii me siis seda pastat kugistama hakkasime. Ohh, seda oigamist pärast! Sellest hoolimata tuli Sandra varsti magustoidu jutuga. Ta pidi poodi minema, seega otsustasime tal lasta otsustada, mis magustoiduks tuleb. Selleks sai karamelli-meekook + 2 karamelli vahvlitopsi. Jäätised ajasime topsidest välja, vahvli panime nahka ning koogitüki lükkasime jäätistele kaussi seltsiks. Oli see vast nähtus seal kausis! Njämm! Ja siis veel veidi oigamist. Tegime mu telefoniga paar pilti ka, aga need ei tulnud kahjuks välja. Viimase trolliga kimasime kodude poole.
Kõht on jätkuvalt vanaema headust täis ja ma ei oska midagi teha. Pean seedima. Sämmi hakkan pesema. Ja lasen üldiselt hunniku lebo!
Koksige siis mune tublisti ja olge muhedad!
(\/)
(='.')
(_(")(")
Vanaemad ja vanaisad, no see on tänapäeva ühiskonnas lausa defitsiit ja just seepärast ma oma ainsa vanaemakese üle nii õnnelik olengi. Ja mis seal salata, tema potid-pannid, pliit ja külmkapp süstivad seda õnne muudkui juurde! :)
ReplyDeleteJaa, lugesin su sissekannet. ^^ Tuleb neid ikka hinnata!
ReplyDelete