Ohe.

Kummikommid, emme tõi. Vabandas, et vale kirjaga on. Psäh!

Emme tuli esmaspäeva öösel koju! Ostsin talle liiliad ning kommikarbi ja kaardi, sest tal oli 14. juuli sünnipäev. Karbi ja kaardi panin ta voodi peale, aga ta ei lugenudki öösel kaarti vaid hommikul, kui ma olin tööle minekuks ärganud. Siis me alles nägimegi üksteist. Üldse ei tahtnud tööle minna ju. Nii ei saa, et emm tuleb koju ja ma lähen tööle selle asemel, et temaga aega veeta. Aga nii see paraku läks.

Ja nii ma olengi kolm viimast päeva käinud tööl, kui ilm on olnud palav ja enamjaolt päikesepaisteline. Teisipäeva öösel tuli küll korra hullu padukat ja äikest. Seda vaatasime emaga köögis istudes ning veini juues. Ning loomulikult nüüd, kui mina olen töölt vaba, on päikeseline pilvine ilm ning tuul puhub ka veidi liiga tugevalt, seega randa põletama ennast minna mul ei õnnestu. Homme on minek Tallinnasse. Grete ja Martin ostsid kahepeale omale auto. Emme sünna tähistamiseks läheme tagantjärgi kuskile kohvikusse või mis see iganes on, Chocolaterie vist, Grete kiidab taevani. Pärast seda läheme veel emme sünnipäeva raames Padise kloostrisse kuulama Mahavoki ja HU? kontserti. Ning siis loomulikult tagasi Pärnusse, et ma saaks laupäeval rõõmsalt jälle tööle minna, hurraa!
Hirmutav asjaolu on see, et juba jõuab kätte august ning suvele tagasi vaadates tekib sama vana küsimus - mida ma tegin? Loomulikult on unustamatud Foreign Beggars'i ja Dub FX'i kontsertid ning loodan, et saan järgmine nädalavahetus Tallinnasse loomaaeda ning kursakatega pidutsema, aga üldjoontes vaatad ikka suvele tagasi ja mõtled: "All the things I wanted to do.." Aeg on raha - kui on üht, pole teist. Või no kui sa oled miljokas, siis on muidugi hoopis teine ooper.

Pretty shoes and beer.

Hellõu! Alustan kolmapäevast..

Käisin siis Mari-Liisiga sushit söömas ja see oli hea! Tore oli ka Mari-Liisi näha üle pika aja ja juttu rääkida. Avastasin ükspäev, et mind ikka täiega hirmutab see, kui ma pean kellegagi kokku saama (olgu vana tuttav või vana parim sõbranna või võhivõõras või isegi praegune tuttav), et meil ei ole millestki rääkida ja tekib piinlik vaikus. Õnneks nii ei läinud meil - meenutasime vanu aegu, vanu klassikaaslasi ja jagasime ideed, et pull oleks kõik alg- ja põhikooliaegsed inimesed kokku ajada.

Viienda klassi lõpp, Mari-Liis keskel, Sandra vasakul, mina paremal (jaa, ma tean, haahaa!)

Kokteil nimega Kollane koer.

Lubasin ju endale, et teen see nädal iga päev pilte. Eile see nii väga ei õnnestunud, neljapäeval tegin natuke tööjuures ja natuke pärast tööd ning täna tegin ka mõned.

Töökaaslane Relen püüab pluusi alla õhku saada.

Niinimetatud miljonivaade meie terrassilt. Meh.

Olen ikkagi ju Saku tiimis! Avastasin, et külmkapi valgus sobiks hästi fotosessioonideks.

Öine Tallinna värav.

Eile oli tööjuures parim see, kui tulid mingid kliendid, kaks meest ja üks naine, ja olid hästi sõbralikud, eriti üks mees. Ja mitte sõbralik nagu want to get in your pants vaid just selline lõbusa laheda olemisega tüüp. Lõpuks tuli ta oma arvet maksma ja küsis: "Kui tihti sind kiidetakse?" Mõtlesin veidi ja ütlesin, et ega väga nagu ei kiidetagi või nii. Siis ta rääkis, et tema ja need tema sõbrad on kõik sellised tööpakkujad inimesed ja nad on väga paljudes kohtades käinud ja teeninduse koha pealt... "Sa oled parim!" Hahaa, sellist asja ütles mulle lihtsalt! Olen üsna kindel, et läksin näost punaseks, loomulikult naerusuu läks kõrvuni ja olin üldiselt suht sõnatu. "Aitäh sulle!" ütles ta ja jalutas minema. Aga midagi pole teha, kui kõik kliendid oleksid sama muhedad nagu olid nemad, võiksin mina ka kogu aeg särada ja oma tööd mõnuga teha. Nagu ma ikka mõelnud olen, et "As a waitress I don't mind waiting [tables] if the clients don't mind waiting." Muidugi sadas veidi ja sain jällegi terrassil panna kokku märgasid laudu-toole. Lahti olime ju kella üheni, aga viimase tunni passisime suht tühja seal. Vaid üks noormees ja neiu tegid tekiilashotid ja läksid jälle minema. "Logelemise eest palka ei maksta" on nüüdseks juba väga vale väljend. Tänapäeval makstakse pealegi. Koju sõitsin ka vihmaga, päris jahe oli, aga väike soojemat sorti dušš ajas asja jällegi jonksu.
Täna oli uni hommikul suhteliselt magus, siiski tuli ennast poole kaheteist aegu üles ajada. Lõunaks tegin omale pannkooke, sest mul ei olnud muud sööki ning pannarite komponendid olid mul vaid olemas. Tegelikult piima varastasin Karmenilt. Aga tõin talle uue! Linnas käisin ka ja nii ma ostsingi omale lõpuks ühed kõrged kingad, mille konts on suisa 13,5cm kõrge. Õnneks on talla all ka väike platvorm, mis kontsa kõrgust ilmselt kolme sentimeetri võrra vähendab. Võrdlemisi odavad olid ka, 479.90 krooni. Pikalt kahtlesin tegelikult, sest selle rahaga oleks nii palju muud mõistlikumat teha.. süüa näiteks. Ja no õlut ostsin ka, sest tahtsin saada ühte head pilti ning tegelikult olen üldse üks õlujoodik viimasel ajal. Aga ainult teatud õlu ja sügavkülma külmalt ning laimiga. Mmk-mmk-mmm!

Mu töökoht siis.

Eesti kõrgeimale purskav purskaev Vallikraavis.

'I put my new shoes on and suddenly everything is right'

'.. I said, hey, I put my new shoes on and everybody's smiling it's so inviting, oh! Short on money but long on time, slowly strolling in the sweet sunshine and I'm running late and I don't need an excuse 'cause I'm wearing my brand new shoes'

Uni sikutab patsist, peaks ilmselt lahkuma. Äkki homme veel viimane postitus enne oma pika töönädala algust. :)

Max chillax.

Nagu näete olen ma täiesti elus! Ei saakski surnud olla tegelt, sest nädalavahetus tööl oli täitsa rahulik kui mõned päevased jooksmised ja segadused välja arvata. Pühapäeval sadas koguni vihma, et esimese raksuga tulid inimesed meie juurde varju, aga õhtul oli täiesti vaikne, et sai koristada ja niisama kakaod juua, panin taaskord vihma käes terrassi kokku ja sain märjaks.
Aga reedel! Reedel tulid mingid tüübid sinna, kes rääkisid omavahel mingit keelt ja kui nad õlut küsisid, siis ütlesin inglise keeles, et te olete sakslased, mis te ikka Eesti õlust.. Siis nad kohe peatasid mind mu sõnades ja ütlesid, et nad on hoopis Austriast. My bad. Neid oli nii mitu ja nad muudkui tellisid ikka jooke ja snäkitaldrikuid, vahel jätsid tippigi. Üks (ja pool) oli täitsa kena poiss kohe. Koristasin siis nende lauda vahepeal ja üks neist ütles, et varsti nad laulavad mulle laulu, mina võin valida ja puha. Ma naersin ja mõtlesin, et mis need purjus poisid siin jauravad. Kui lõpuks neile hunniku tekiilashotte ja mõned Vana Tallinna shotid viisin, siis läkski laul lahti.. ja veel nii hästi! Loomulikult osutusid nad a cappella grupiks. Aga no sellist asja ei kujutanud ma elu sees ette, super lihtsalt! Voices Unlimited Austriast. http://www.voices-unlimited.at/
Pärast tööd sain ma nendega veel rannas kokku ja rääkisin juttu enne, kui nad SunSet'i läksid. Pühapäeva hommikul tulid nad hommikust sööma ja hüvasti jätma, sest, loomulikult, läksid nad ära. Miks nad olekski pidanud kauemaks jääma, mul ju oli kolm vaba päeva tulemas, millal oleks saanud nendega hängida ja.. Ei, lahedad tüübid, nalja sai ikka küll.
Esmaspäeval ma otsustasin, et ma lähen linna pildistama. Ma ei tea mida, aga midagi! Terve see nädal pean iga päev pilti tegema, nii ma enesega kokku leppisin. So far so good. Aga esmaspäeval käisin ma enne linna minekut poes. Seljas mu lilleline kleidike, karta oli, et mingi purjakil jorsi tähelepanu tõmban. Nii ta mind piilus riiulite vahelt kui lõpuks mulle ette astus ja ütles: "Kuule, sa oled muidu vaba vä?" Ma hakkasin naerma ja küsisin, mis küsimus see selline on. Ta küsis veel korra, ütles, et tahaks mu numbrit ja välja minna, ma hakkasin talle meeldima. Ma ei taha ebaviisakas olla, õnneks sain end viisakasti välja keerutatud. Aga naersin veel pikka aega. Linna minnes sõitis tagant kõrvale klassiõde Mari, kes läks parasjagu paralleelikaga Ingeriga kokku saama. Siis tuli vastu meile mingi poiss ja küsis, kas ma nukku ei taha, see on kingitus mulle. Võtsin selle vastu, aga see jäi Mari juurde ta kassile mänguasjaks. Just Mari juures me kolmekesi lõpetasimegi, sõime kooki ja šokolaadi, jõime kohvi ja veini ning rääkisime väga elulistel teemadel.



Õhtul proovisin veel Ingerit oma pakiraamil sõidutada. Natukene tuli välja ka, aga enamuse ajast oli siiski väga vänderdav sõit ja hirm, et käime kohe käna.
Täna läksin ma randa ja sain omale veidi jumet. Ja randid on mul ikka, pole sellest naisterannas käimisest mingit kasu! Tuul oli ka täna nõks liiga tugev, rannast lahkudes oli lina juba liiva alla mattunud, rääkimata minust, kes ka üleni liivane oli. Käisin promenaadi lõpus ära ja nägin korra Marit ja Merkat rannas, ostsin ühe juice slushie ja paningi ära kodupoole, käisin veel Port Arturist ka läbi. Kodus libistasin ära mõnusad külmad Corona ja Tuborgi. Njäms!

Breakfast.

Juice slush.

Bike, millega ma ringi kiman.

VS.

Homme saan kokku siis algklasside aegse klassiõe Mari-Liisiga ja läheme ilmselt sushit sööma ning räägime vanadest aegadest. Me pole ka miljon aastat jällegi näinud üksteist. Neljapäeval ja reedel jälle tööl, mõte oli nädalavahetuseks Tallinnasse minna, aga jääb vist ülejärgmisesse nädalavahetusse see.
Aga esmaspäeva hilisõhtul tuleb emme! ^^

Kas sellist suve me tahtsimegi?!

Ja kahjuks just nii ongi. Muidu olen tööl ja kui on vaba päev, siis magaks sellest pool maha ja teise poole kopitaks internetis. Ei ole loogiline ju! Eesti peale trippima ei jõua ma ilmselt kunagi, hea kui loomaaedagi jõuan! Aga sinna peab jõudma! Ja minu suur kirg see suvi hästi palju pilte teha..?! Suured mõtted rannas hea seltskonnaga tsillida, õltsikut libistada ja ehk vesipiipu teha ning see kõik jäädvustada digitaalsele pildile?! Mitte midagi! Võrdlemisi masendav värk. Aga ma luban, et kui mul on vabad päevad esmaspäevast kolmapäevani, teen kindlasti midagi vägevat! Ja palju pilte teen ka! Cross my heart and hope to die!
Täna aga käisin jällegist rannas, hakkasin taaskord poole kolme aegu alles liikuma, sest ärkasin kuskil ühe paiku alles. Enne kella seitset hommikul ärkasin ka korra, käisin Sämmiga õues, viisin pesu ja prügi välja ning läksin magama tagasi. Jube palav oli loomulikult. Niigi magan ainult tekikotiga! Mingit jäätekki on vaja või midagi. Aga täna siis, jah, läksin mina randa ja sattusin oma tuttava, Kristine otsa. Täna oli mõnus tuul ka ja meres suured lained. Vesi on loomulikult juba mitu päeva päikese kuumust saanud ja on pidevalt 23-26 kraadi.. ka õhtuti (nagu kolmapäeval avastasin). Varesed teevad ikka rannas palju nalja - tuulavad prügikastis, sorivad inimeste asjades, varesebeebid jooksevad haledalt kraaksudes vanematel järgi.. Pärast randa läksime suve Steffanisse ja saime, kujutage ette, kohe istuma. Võtsime kahepeale ühe kanasalati. Käisime läbi veel Lepa Kaubamajast, kust võtsime latte ja pontsikuid. Need polnud üldse nii head, kesklinna omad on ikka legendaarsed! Riideid käisime ka vaatamas nii ühes kui teises poes, ühte Humanasse jõudsime ka veidi enne sulgemist kahjuks. Seal oli üks elukift spordikott, midagi üle 80 krooni veits. Want! Kristine vaatas kingi ja kutsus mind sinna. Ta leidis kingad, mida ta ammu on otsinud ja need olid talle nii napilt väiksed. Leidis mulle ka ühed toredad kingad:

Ma ütlen teile, nendega ei saa kõndida. Võimatu! Absoluutselt välistatud! Kahtlustan, et need on ainult pildistamiseks leiutatud. Aga homme enne tööd ma sealt läbi ka ei jõua, et seda kotti osta, sest see avatakse kümnest, ma pean siis juba tööl olema. Hilinen veidi, hihihi! Ei, seda kotti tahaks saada. I have to make it happen! No ja siis käisime me veel Säästukast läbi ja ma tulin koju, panin oma pasta jäänused nahka ja jõin ühe jääkülma õltsiku. Aga ikka on palav. Päike on ka vaid nii minimaalselt peale hakanud, et mul on väga häbi. Kristine on jama šokolaad!
Ohjad. Kohe kurb, et homme tööl olen. Puhkepäevad on nii head. Ja homme saan ma ilmselt surma ka, sest tööpäev on 15 tundi pikk (kui ei otsustata kauem lahti olla) ja ilmselt tuleb meeeeeeletult rahvast! Et kui ma näiteks kolmapäevaks pole midagi kirjutanud, siis teate, et ma olen surnud. Vot.
Mõnusat nädalavahetust teile!

Tervitused ahjust!

Terve! Minä nyt puhun suomeksi. Haluaksin jäätelö! Ilma on niin kuuma!Tegelt selline lugu, et ma näiteks reedel käisin ära siis Pärnu haiglas, eks, tegin kopsupildi ja muu ning selgub, et olen jumala terve! Tervisetõendi sain ka täna kätte ning ei pidanud selle eest maksma ka mitte. Nii tore elu lihtsalt! Reede õhtul käisin klassiõe Mari sünnal, seal oli väga tore. Mari sõbrad niitsid hilja õhtul muru sisse suurelt MARI. Kinkisime Marile diivani, mida ma ise pole küll näinud. Diivani patju vähemalt nägin, eks.
Laupäev oli hullumaja, noh! Martin, Grete ja isa tulid Pärnusse sinna Pascha peole Sunset'i ja käisid mul tööjuurest läbi, tellisid ühe jäätisekokteili ja isa andis mulle 300 EEKu "tippi". Sandra oli ka üks hetk mulle leti taha ilmunud, temaga ei saanudki rääkida, vaid võtsin ta tellimuse ja saatsin istuma, järgmine moment teda kõnetades ütlesin juba tsau. Aga öösel nägin teda veel ja ka pühapäeva hommikul. Laupäeval aga tuli igasugust rahvast meil ustest sisse ja jooksime nagu lollakad, köögis oli loomulikult jällegi tsekkidega segadus, inimesed ei saa aru, et kolmandalt korruselt on kõike sama võimalik tellida, mida teiseltki. Siis tellivad teiselt ja lähevad kolmandale istuma ning mina pean neid taga otsima. Dšiisas, ma ütlen! Kella üheni oleme reedeti-laupäeviti lahti ja kui kell oli juba kella ühele ohtlikult lähedal ja juba külma dušši mõtted peas olid, ütles Diana (ülemuse laadne tädi, kes meid kogu selles kaoses aitas), et täna oleme kaheni lahti. Veniv ja kajav NÕÕÕOOOOOOOOOOUUUUUU! iseloomustaks mu toonaseid emotsioone ilmselt päris hästi. Rühkisime edasi ja ei kujutanud mina küll ette, et selle rahvamassi kella kaheks sealt välja saame. Raudselt oleme kolmeni lahti. Tõsi, kahest oli veel rahvas sees, aga õnneks hakkasime pille kotti panema, kuni oli veel üks tüüp, kellel oli sünnipäev, oma mõne sõbraga seal ja veel üks-kaks inimest. Uksed kinni ja hakkasime laga koristama. Diana lükkas muusika taas põhja, tantsis ringi, tegi enda nimel avatud arve ning ütles: "Nonii, tüdrukud, võtke, mida tahate!" Muud ma ei ütle, kui ainult et topelt ja topelt. Koristamine ei sujunud ka nii hästi. Saime kätte tipid - 400 näkku. Neid, kelle vahel jagati, oli vist neli. Lahkusin ma töölt pool viis, päris purjus, emme helesinise unistusega. Kihutasin läbi linna, ise naersin, pidulised tänavail. Üks tüüp üritas mulle lillekest sõrmede vahele panna, aga viskas selle siis pika feilinud ürituse pärast mulle korvi. Sellest samast korvist kargas varsti välja mu kolakas tabalukk. Nii hea, et pühapäev vaba oli!
Pühapäeval käisin siiski korra kohvikust läbi ja küsisin, kuidas teised ennast tunnevad. Ma poleks tegelt ennast üldse kodust välja ajanudki, aga selgus, et Siiiiiim oli Pärnus suvitamas ja siis mul oli vaja ta üle vaadata. Kutt on veits päikest ka saanud ikka, väike neku in the making.
Esmaspäevast kolmapäevani olin ma täitsa tööl. Nende kohta võin vaid niipalju öelda, et veider, kuidas terrassil istuvad inimesed ei saa aru, et kui ma laudu-toole kokku panen, siis ilmselgelt on aeg lahkuda. Ja siis väljendan oma tundeid paari pildiga:

Teel tööle oli üks varesebeebi.

Ainuke sõber tööl.

Sest päikest on ju nii vähe.

Eile õhtul läks ka hulluks muidugi - järsku voolas igast uksest rahvas sisse ja hakkas sööki nõudma. Lisaks läks üks kolleegineiu kaheksast ära ja olime kolmekesi kahel korrusel. Õnneks tuli Danel, üks juhataja laadne asi vms kohale ja aitas meid. Enne kella ühtteist õnneks asi vaibus ja saime päris õigeaegselt suletud. Olin vandunud, et lähen pärast tööd riietega ujuma, no matter what! Õnneks olidki täpselt rannakohviku ees Marek, Malvo, Silver, Antti, Valfrid ja muud loomad.. Lasin mõni aeg enne sulgemist Malvol juba ratta enda juurde võtta, siis saan kohe otse merre panna. Mõned olid juba selleks ajaks lahkunud, aga selgus, et ka Eneli oli seal. Tema oli see, kes ikka vee piiril soovitas mul riided ära võtta ja minna pesuväel, muidu pärast on kuri karjas, külm ja ilmselt jään haigeks. Tõsi. Ja nii me kaksi läksime vette. Vesi oli soeeeee! Ma ei mäleta ausalt, millal viimati nii soojas merevees käisin. Aga see oli mõnus! Selle aasta esimene suplus ja nii edukas. 30 kraadi sooja ikka võtab viimase sinu seest. Siis istusime veel rannas, libistasime veidike õltsikut ja rääkisime juttu. Polnud ju poisse ka ammuilma näinud. Lahkudes käisime läbi ka Sam'ist ja Malvoga võtsime ühed suurepärased Samburgerid! Marek lahkus oma autoga, me Silveriga olime ratastega, saatsime Malvo kesklinna ära ja panime ise kodu poole siis. Vajusin kohe täitsa voodisse - räpane nagu ma olin.
Hommikul hopsti! shauerisse ja käisin siis arstil ja sain oma tervisetõendi ja kurtsin üht-teist muret talle ning sain saatekirjad. Käisin siis poes ja ostsin pasta materjali kokku ning muud ebavajalikku. Ühe Tuborg õlle ostsin ka, selle panin kodus kohe külma. Siis kimasin poole kolme ajal randa ja pikutasin seal. Käisin muidugi esimese asjana vees ära. Nii mõnna soe vesi, et kohe ulme! Aga päevitamine on tüütu. Aga pruuniks tahaks nagu saada. Mingi minimaalne jume mul on, aga no pruunsuseni on veel kõvasti aega. Ja tuleb näha meeletut vaeva. Kui homme ilma on, eks ilmselt lähen jälle. Tulingi koju, rampväsinud päevitamisest, lükkasin Tuborgi natukeseks sügavkülma ja vilistasin ta siis lahti - nii külm ja mõnus! Siis tegin kana-seene-sinihallitusjuustu pastat, mis oli mittemidagi ütlev. Ma ikka ei oska süüa teha, noh! Ainult pannkooki ja seda ka vedamise peale. Väike naabritüdruk, kes Sämmi jalutab, kui me Karmeniga tööl oleme, käis mul külas. Õues rääkisime ka juttu ja siis ta proovis puu otsast kastanit saada. "Tule siia, paks kastan! Sa roheline siil! Roheliste lontkõrvadega koer! Seebimull okastega!" Selgus, et ta on ka usklik ja küsis, kas mina ka olen. Ta ütles, et need, kes jumalasse ei usu, on halvad inimesed ja tavaliselt usuvad nad siis kuradisse. Ja et jumal näiteks teeb nii, et kui sa kõnnid ja komistad, aga ei kuku, siis jumal on see, kes tegi nii, et sa ei kukuks ja haiget ei saaks. Küsimuse peale, mis usku ta on, ei osanud ta midagi kosta. Ilmselgelt ei tea ta midagi budismi, hinduismi, tšainismi, judaismi ja muude uskude kohta. Ta teab, et perekond usub ja ju siis nii ongi. Kurja, mul on ikka Richard Dawkinsi 'The God Delusion' pooleli, täiega peaks lugema seda ju! Kiara on muide selle naabriplika nimi, ta on kaheksa aastane. Kift tüdruk muidu, selline asjapulk.
Vot! Rohkem polegi midagi! Vaid seda, et kohutavalt palav on. Mul oma toa aken täiesti pärani, elutoa aken pärani, rõduuks pärani ja ülejäänud tubades aken ülalt lahti. Mitte midagi, ikka nagu saunas. Kerge dušš ja siis linade vahele vähkrema.
Piece owt!

Vaba pääv!

Tereee!
Ma ei oskagi kohe midagi öelda. Mul vaba päev täna. Ja homme ja ülehomme. Eile olin tööl ja seal oli lõpuks väga igav, sest vihma sadas ja vaid paar inimest oli. Lahe oli aga välku vaadata, niisama tsillida ja kakaod juua. Jalkat vaatasin ka silmanurgaga. Kuna ma eile asendasin, siis olin tööl koos ühe neiu Stiiniga, kes käis ka Ülejõe Gümnaasiumis. Eriti tragi ja tubli tüdruk, aina siblis ringi ja teenindas laudu, oli ülimalt sõbralik ja abivalmis ja no super! Temaga töötaks kohe veel! Ning kuna eile oli rahulik, siis täna jalad väga ei valutagi. Positiivne! Kui terrassil laudu kokku panin, siis peakohal sähvatas ka välk ja ma sain märjaks. Siis oligi hea endale fliisipleed ümber tõmmata ja üks kakao alla kulistada. Kuna aga vihma sadas ja ma olin emme helesinise unelmaga tööle läinud (muide, rattaga on eriti mõnna käia lihtsalt!), viis Stiinile järgi tulnud isa minu ka koju ja ratas jäi tööjuurde. Sellele läksin siis täna järgi, aga kui olin Ammende Villa juures, hakkas loomulikult sadama. Nii ma seal siis jällegi ühe kakao ja latte jõin ning ootasin vihma möödumist. Ükspäev, see oli vist laupäev, panin ma muide trepi peal kolme Caesar'i salatiga käna. Seda meenutab sinikas ja väike kärn katki läinud taldriku poolt tekitatud haavakesel mu paremal käeseljal. Esmaspäeval oli küll kohutav rammestus peal, laupäeval ja pühapäeval tööl ja jalad olid lihtsalt surnud. Laupäeval oli eriti palju rahvast ka. Esmaspäeval vedasin siis kahe paiku end randa, aga ega sealgi saanud palju olla, sest õhk lihtsalt ei liikunud. Vaid pikutad ja higistad. Ja pruuniks ikka ei saanud. Vett käisin ka katsumas, see oli mõnus. Ujuma päris minna ei viitsinud. Ma oleks ilmselt ära uppunud. Aga, jah, rattaga käin ma nüüd suht igal pool. Sellel on ju korv ka, see nii handy, pane aga näiteks poest ostetud kraam sisse ja tore olla. Emad ikka teavad, mis õige värk on. Speaking of whom, empsul ongi kolmapäeval sünna ja ise jõuab ta 26. Eestisse. Loomulikult on see esimene mu kolmest järjestikusest tööpäevast.
Homme lähen haiglasse tervisetõendi jaoks kopsupilti tegema. Kui õigesti aru sain, maksab tervisetõend 335 krooni. Tore, mul polegi rahaga paremat teha. Reedel on Mari sünna. Laupäeval on raudselt ilus ilm, mina olen tööl ja kõik Pärnu inimesed ja turistid tulevad Rannakohvikusse ja ma jooksen oma jalad köntideks. Pange tähele!

Kui tuju pole kiita.

Veidralt rahuldav.

Tulitavad jalad.*

No tulin jala täna töölt koju siis, sest Karusselli poe juures muutusid sussid nii talumatuks lihtsalt. No jaa kannale tuli ka muidugi villu. Jalad nii läbi omadega!

Päeva parim - "Tere, kas teil siin tasulist WC-d ka on?" Ja no 90.- tippi on ka päris normaalne. Aga mango jäätis on ERITI hea!

Neljapäev ja reede vaba. Homseks lubas vihma, jee. Randa ei saa, pruuniks ei saa. Laupäeval tapan kümnest suisa üheni jalgu. Võtan emme helesinise korviga ratta ja hakkan sellega tööl käima lihtsalt, voh!

Väljend "jalgadele valu andma" ei ole üldse loogiline, sest keegi ei taha, et nende jalad valutaks. Ja vaba päev ei tähenda pooltki nii palju kui siis, kui sa tööl käid.

*idea by: issi