Laupäev oli hullumaja, noh! Martin, Grete ja isa tulid Pärnusse sinna Pascha peole Sunset'i ja käisid mul tööjuurest läbi, tellisid ühe jäätisekokteili ja isa andis mulle 300 EEKu "tippi". Sandra oli ka üks hetk mulle leti taha ilmunud, temaga ei saanudki rääkida, vaid võtsin ta tellimuse ja saatsin istuma, järgmine moment teda kõnetades ütlesin juba tsau. Aga öösel nägin teda veel ja ka pühapäeva hommikul. Laupäeval aga tuli igasugust rahvast meil ustest sisse ja jooksime nagu lollakad, köögis oli loomulikult jällegi tsekkidega segadus, inimesed ei saa aru, et kolmandalt korruselt on kõike sama võimalik tellida, mida teiseltki. Siis tellivad teiselt ja lähevad kolmandale istuma ning mina pean neid taga otsima. Dšiisas, ma ütlen! Kella üheni oleme reedeti-laupäeviti lahti ja kui kell oli juba kella ühele ohtlikult lähedal ja juba külma dušši mõtted peas olid, ütles Diana (ülemuse laadne tädi, kes meid kogu selles kaoses aitas), et täna oleme kaheni lahti. Veniv ja kajav NÕÕÕOOOOOOOOOOUUUUUU! iseloomustaks mu toonaseid emotsioone ilmselt päris hästi. Rühkisime edasi ja ei kujutanud mina küll ette, et selle rahvamassi kella kaheks sealt välja saame. Raudselt oleme kolmeni lahti. Tõsi, kahest oli veel rahvas sees, aga õnneks hakkasime pille kotti panema, kuni oli veel üks tüüp, kellel oli sünnipäev, oma mõne sõbraga seal ja veel üks-kaks inimest. Uksed kinni ja hakkasime laga koristama. Diana lükkas muusika taas põhja, tantsis ringi, tegi enda nimel avatud arve ning ütles: "Nonii, tüdrukud, võtke, mida tahate!" Muud ma ei ütle, kui ainult et topelt ja topelt. Koristamine ei sujunud ka nii hästi. Saime kätte tipid - 400 näkku. Neid, kelle vahel jagati, oli vist neli. Lahkusin ma töölt pool viis, päris purjus, emme helesinise unistusega. Kihutasin läbi linna, ise naersin, pidulised tänavail. Üks tüüp üritas mulle lillekest sõrmede vahele panna, aga viskas selle siis pika feilinud ürituse pärast mulle korvi. Sellest samast korvist kargas varsti välja mu kolakas tabalukk. Nii hea, et pühapäev vaba oli!
Pühapäeval käisin siiski korra kohvikust läbi ja küsisin, kuidas teised ennast tunnevad. Ma poleks tegelt ennast üldse kodust välja ajanudki, aga selgus, et Siiiiiim oli Pärnus suvitamas ja siis mul oli vaja ta üle vaadata. Kutt on veits päikest ka saanud ikka, väike neku in the making.
Esmaspäevast kolmapäevani olin ma täitsa tööl. Nende kohta võin vaid niipalju öelda, et veider, kuidas terrassil istuvad inimesed ei saa aru, et kui ma laudu-toole kokku panen, siis ilmselgelt on aeg lahkuda. Ja siis väljendan oma tundeid paari pildiga:
Teel tööle oli üks varesebeebi.
Ainuke sõber tööl.
Sest päikest on ju nii vähe.
Eile õhtul läks ka hulluks muidugi - järsku voolas igast uksest rahvas sisse ja hakkas sööki nõudma. Lisaks läks üks kolleegineiu kaheksast ära ja olime kolmekesi kahel korrusel. Õnneks tuli Danel, üks juhataja laadne asi vms kohale ja aitas meid. Enne kella ühtteist õnneks asi vaibus ja saime päris õigeaegselt suletud. Olin vandunud, et lähen pärast tööd riietega ujuma, no matter what! Õnneks olidki täpselt rannakohviku ees Marek, Malvo, Silver, Antti, Valfrid ja muud loomad.. Lasin mõni aeg enne sulgemist Malvol juba ratta enda juurde võtta, siis saan kohe otse merre panna. Mõned olid juba selleks ajaks lahkunud, aga selgus, et ka Eneli oli seal. Tema oli see, kes ikka vee piiril soovitas mul riided ära võtta ja minna pesuväel, muidu pärast on kuri karjas, külm ja ilmselt jään haigeks. Tõsi. Ja nii me kaksi läksime vette. Vesi oli soeeeee! Ma ei mäleta ausalt, millal viimati nii soojas merevees käisin. Aga see oli mõnus! Selle aasta esimene suplus ja nii edukas. 30 kraadi sooja ikka võtab viimase sinu seest. Siis istusime veel rannas, libistasime veidike õltsikut ja rääkisime juttu. Polnud ju poisse ka ammuilma näinud. Lahkudes käisime läbi ka Sam'ist ja Malvoga võtsime ühed suurepärased Samburgerid! Marek lahkus oma autoga, me Silveriga olime ratastega, saatsime Malvo kesklinna ära ja panime ise kodu poole siis. Vajusin kohe täitsa voodisse - räpane nagu ma olin.
Hommikul hopsti! shauerisse ja käisin siis arstil ja sain oma tervisetõendi ja kurtsin üht-teist muret talle ning sain saatekirjad. Käisin siis poes ja ostsin pasta materjali kokku ning muud ebavajalikku. Ühe Tuborg õlle ostsin ka, selle panin kodus kohe külma. Siis kimasin poole kolme ajal randa ja pikutasin seal. Käisin muidugi esimese asjana vees ära. Nii mõnna soe vesi, et kohe ulme! Aga päevitamine on tüütu. Aga pruuniks tahaks nagu saada. Mingi minimaalne jume mul on, aga no pruunsuseni on veel kõvasti aega. Ja tuleb näha meeletut vaeva. Kui homme ilma on, eks ilmselt lähen jälle. Tulingi koju, rampväsinud päevitamisest, lükkasin Tuborgi natukeseks sügavkülma ja vilistasin ta siis lahti - nii külm ja mõnus! Siis tegin kana-seene-sinihallitusjuustu pastat, mis oli mittemidagi ütlev. Ma ikka ei oska süüa teha, noh! Ainult pannkooki ja seda ka vedamise peale. Väike naabritüdruk, kes Sämmi jalutab, kui me Karmeniga tööl oleme, käis mul külas. Õues rääkisime ka juttu ja siis ta proovis puu otsast kastanit saada. "Tule siia, paks kastan! Sa roheline siil! Roheliste lontkõrvadega koer! Seebimull okastega!" Selgus, et ta on ka usklik ja küsis, kas mina ka olen. Ta ütles, et need, kes jumalasse ei usu, on halvad inimesed ja tavaliselt usuvad nad siis kuradisse. Ja et jumal näiteks teeb nii, et kui sa kõnnid ja komistad, aga ei kuku, siis jumal on see, kes tegi nii, et sa ei kukuks ja haiget ei saaks. Küsimuse peale, mis usku ta on, ei osanud ta midagi kosta. Ilmselgelt ei tea ta midagi budismi, hinduismi, tšainismi, judaismi ja muude uskude kohta. Ta teab, et perekond usub ja ju siis nii ongi. Kurja, mul on ikka Richard Dawkinsi 'The God Delusion' pooleli, täiega peaks lugema seda ju! Kiara on muide selle naabriplika nimi, ta on kaheksa aastane. Kift tüdruk muidu, selline asjapulk.
Vot! Rohkem polegi midagi! Vaid seda, et kohutavalt palav on. Mul oma toa aken täiesti pärani, elutoa aken pärani, rõduuks pärani ja ülejäänud tubades aken ülalt lahti. Mitte midagi, ikka nagu saunas. Kerge dušš ja siis linade vahele vähkrema.
Piece owt!
No comments:
Post a Comment