Teadlaste sõnul aasta ebaproduktiivsem päev.

Tallinnas.
Sämmiga arstil käidud - haavandid igemes. Andsin talle enne just sulatatud juustu sisse peidetud pooliku tableti, mis ilusti ta kõhusoppi kadus. Uue pliidi ostsime ka, Martin läheb seda homme paika panema. Te ei kujuta ette ka, mis rasvapask selle pliidi alt ja tagant välja tuli! Küürisin seda nagu hull seal. Samuti käis Martin Meremetsas ja lasi sauna köögis mõõdud võtta, et sinna varsti köögimööbel sisse saaks. Jõulud saunas, jea!
Vanaema juurest käisime ka eile läbi, saime kardulast ja kastet ning õunakooki ka!













Produktiivsusest täna niipalju, et voodist sain pärast ühte lahti, sõin, jõin kohvi ja.. koeraga pean kindlasti välja minema ja poodi peaks end ka vedama. Äkki tuleb Martin siit läbi ja viitsib enne poest läbi käia, hmm..? Liigutama peab end hakkama, ma olen juba beyond vaalastunud!

Home, sweet home!

Pärnus.
Kell peaks olema 14.37, aga on 13.37, sest kellad keerati tagasi, et hommikul oleks pimedam ja lõuna ajal valgem. See tuletab mulle meelde need pikad pimedad talvehommikud, eriti, kui pidi minema kooli.
Eelmises sissekandes täiesti unustasin kirjutada, et käisin ju kolmapäeval vaatamas filmi The Ugly Truth. Tõde võib ju kole olla, aga meespeadegelased kohe mitte ei olnud! Ja no naerda sai ka ikka meeletult, ma vahel isegi kilkasin nagu plika (näiteks kui ilusa näo ja kehaga mehel kukkus rätik ümbert ära).
Neljapäeval oli mul siis see presentatsioon Cambridge'ist.. Mõned inimesed ehk veel mäletavad korda, kui kümnendas klassis pidin Agape keskuses oma uurimistöö alget ette kandma. Ja seal oli mul vaja rääkida 15 minutit üksi tööst, mida ma isegi teinud ei olnud. Seekord oli aga igaühel meil aega rääkida 1-1,5 minutit, aga siiski suutsin ma rääkida nii kiirelt, kui võimalik ja ka hääl suutis väriseda (jalgadest ja südamest rääkimata). Eks ülejärgmine nädal saa näha, kuidas läks.
Reedel pidas siis kursaõde Kristi enda sünnipäeva. Asukoht aga polnud mitte Hookah, vaid vanalinna Patrick's. All's well, nalja sai igatahes! Selgus, et minu põhikooli klassiõde, Marta, töötab seal. Ta ütles, et eelneval õhtul olla sealt välja visatud 60 alaealist. Ka meilt kontrolliti usinasti dokumente. Suur dilemma tuli aga kätte siis, kui Kristi pidi valima oma sugulaste ja kursakaaslaste vahel, kes pidid valima Von Krahli ja Hollywoodi vahel. Kristi sugulastel polnud nimelt Krahli flaierit ja nad tahtsid veel Pat'i jääda, meie aga edasi liikuda. Kristi valis sugulased, meie Krahli. Kuhu me ei läinud, sest ukselt sisse piiludes ei tekkinud soovi. Astusime korra sisse Hella Hunti, mis oli täis nagu tavaliselt. Käisime ka läbi kohast nimega Embassy, tegime viiekesi (Laura, Ingrid, Katri, Liis ja ma) ühed B-52ed ja suundusime edasi Levikasse. Läksime sisse, istusime korraks ja läksime jälle ära, sest seal oli igav. Järgmine peatus oli O'Malley's, kus mõtlesime karaoket laulda. Vaatasime isegi juba lauluraamatut, kui otsustasime jällegi lahkuda. Next stop - Hessburger! Sealt ei läinud me niipea, vaja oli burx nahka panna. Njämm oli. Ja siis hakkasime kõik ära tilkuma vaikselt. Helistasin sõbra taksosse, aga mulle öeldi, et ei ole ühtegi vaba taksot. Kui ka viimane tüdruk, Liis, oli taksosse kobinud, helistas mulle Grete ja ütles, et on Hollywoodi juures, tellis just takso, olgu ma viie minuti pärast seal, kui koju tahan. Perfect!



Vasakult: Laura, Katri, Liis, Tenno, Kristi, Kerstin, Kaia, Ingrid.



Laupäev nägi ette sõitu Pärnusse, sest iss ostis endale auto ja vaja oli see minu nimele panna. Et põhjusmõtteliselt oman ma autot, aga tegelikult ei oma. Ei tahagi seda, see on universaal Omega, tumeroheline ja väga räpane. Istmed on väga mugavad, though. Anyway, võtsime Tallinnas Katri ka peale ja tulime, Martin ja Sämmi ka. Eile õhtul käisime Martiniga Chopstix'is söömas ja ta pettus. Bowlingut käisime ka mängimas, sain rämedalt ja haledalt pähe. Üldiselt möödub mu aeg How I Met Your Mother'it vaadates.
Homme tagasi Tallinna poole, käime vanaema juurest ka läbi. Hommikul peab Sämmi arstile viima ja uue pliidi ostma. Täna proovin veel vanaga kanapastat teha.. jälle! Aga seekord ei tohi ma liiga palju spagette panna.
Neljapäeval siis morfoloogia töö ja reedel keeleteaduse aluste eksam. Hoidke pöidlaid pihus, sõrmi, varbaid ja hambaid risti.

Update @ 17.42 - Kanapasta sai FAB! Aitäh, Sandra! ^^

Studying - the world's leading cause of spontaneous napping.

Nädala kolmas päev on jällegi käes.
Keeleteaduse aluste töö sain ma E ehk arvestatud, mis ongi kõige tähtsam. Nüüd 30. tuleb eksam ka positiivselt sooritada ja siis on perfect. Eile oli Phonetics & Phonology-s töö, see tuleb ka positiivne hinne saada. Aga see tundub veits kaheldav. Ja arvutitest oli ka mul! Võiks ju arvata, et olen päris käpp arvutis, aga eks see ole nüüd näha. Kui läbi ei saa, siis pean kevadel arvutikursustele minema, mis ei olekski nii halb, sest selle eest saab 3 EAP'd. Homme peame integreeritud kõneoskusteks tegema ettekande. Meid jaotati gruppideks ja iga grupp sai endale ülikooli, millest nad räägivad. Meil on University of Cambridge. Peakski õppima hakkama vaikselt, morfoloogias on ka palju teha.
Reedel peab kursaõde Kristi oma sünnipäeva, lähme Hookah'sse, see on vesipiibu mingi koht.
Laupäeval peab jälle korra Pärnusse minema, ei tea, kui kauaks. Vahenädal on järgmine nädal, neljapäeval aga morfoloogia test ja reedel siis keeleteaduse aluste eksam. Kursusega orgunnime ka re-tutvumisõhtut/halloweenipidu.
Halloweenist rääkides, 30. oktoober tuleb (juba!) kinodesse Saag VI, jess!

Oktoober, mu külmasilmne tädi.

Nädalavahetus Pärnus - lihtsalt hea!
Reedel oli koolis siis keeleteaduse aluste töö, valikvastustega. Enamus ajast toimus bingo, loodan, et saan läbi. Pärast seda tulin koju ning varsti tuli Silver mulle järgi ning suundusime Pärnu poole teele. Pärnusse jõudes oli seal ka juba Jane, kes poes hoolikalt juba lasanje materjali valis. Tegime ka suure patu ja ostsime kilo šokolaadikomme. Vanade aegade mälestuseks. Tsillisime natuke minu juures, jõime ära ostetud Henry Westons'id ja hakkasime kiiruga linna poole jalutama, sest kontsert oli poole tunni pärast algamas. Kooli lähedal sõitis tuttava nubrimärgiga auto mööda ning mitte midagi mõeldes karjusin: "Siilveeeeer!" Kao sõitis mööda, sest ta läks ka kontserdile. Helistasin talle ruttu ja ta tuli võttis meid peale. Koha leidmisega oli probleeme, uksest pöördusin ma miskipärast vasakule ja kõndisin läbi terve rea, ajades inimesi jalule. Jõudsime siis "oma" istmete juurde ning Jane ütles neile, et 'sorry, need on meie kohad'.. ega ikka ei olnud küll. Meie kohad olid kohe ukse kõrval - paremal. Orienteerumisega on mul alati probleeme olnud. Istusime maha ja kontsert võis alata. Absoluutselt fantast värk ikka! Suu vajus ammuli, erutusest vehklesin kätega, muljetasin hämmingus Janele, tegin paar udust pilti ning filmisin. Teadagi ei ole digikas parim filmikaamera, heli rikub ära ju. Pärast kontserti pidi toimuma Beach Club'is afterparty, kuhu mõtlesime ka minna. Aga helistas Kao ja ütles, et ta läheb kodust läbi, kas viib meid ära. Läksime siis. Kodu soojuses aga tuli mulle väss peale ning sinna me jäime.
Laupäeva hommik oli väga pikk, uni oli magus ja voodis oli hea. Voodis on alati hea. Lõpuks tuli end aga maast lahti ajada ja me läksime linna, saime kokku Jane sõbra ja Karmeniga ja istusime Steffi maha. Oli tore, Caesar'i salat ei ole seal aga hea. Poole seitsmeks läksin oma odava küünetehniku juurde, et avastada, et novembrist hinnad tõusevad. See tähendab ilmselt seda, et pole mõtet ekstra küünte pärast Pärnu minna, kahesaja krooni eest saab hoolduse ka Tallinnas ära teha. Sandra küll mõtleb küüntest loobumisele, aga ma väga hästi ei tahaks. Tõsilugu, seda kahtesadat krooni on vaesel tudengil mõtekam paigutada kuskile mujale, kui küünte hooldusesse. But I don't waannnaaaa! Seekord lasin lakkida, aga teada värk, et lakk ei kuiva kiirelt ning uksest väljudes oli juba nässus. Koju jõudes võtsin oma ilusa sügiseteemalise laki maha. Lasanje juba küpses.. Jane peas. Nimelt meie vana pliit annab juba otsi ning sellega oli tegemist. Laupäeva hommikul helistas muideks mulle kuri Karmen, et teda pole lasanjele kutsutud. Nemad siis Kristianiga tulid õhtul ka, tõid veini ja cooler'eid. Seekord ei saanud lasanje nii hea, kui ta tavaliselt on - liiga tomatikastmene ja vürtsikas. Jane aga lubas mulle, et kui Tartusse lähen, teeb ta mulle traditsioonilise lasanje. Jess!
Pühapäeva hommik tahtis ka vedelemist, aga väga kaua ei saanud, sest vaja oli natuke toimetada ning õhtul juba ära minna. Pidin kokku saama Erikaga, et kätte saada võtmed ja talle öelda, et Regina käes on veel mu riided. Tema aga ütles, et pole Reginaga nädal aega suhelnud üldse. Veel pidas ta heaks mulle nüüd mainida, et Regina sõbranna Viktoria (kes minult ka riideid rotti lasi) viis pandimajja minu kuldehted, mis emme mulle kinkis. Need õnneks lunastas Erika sealt välja. Jane tuli ka linna varsti, aga enne seda tapsin aega ja kolasin poodides. Kuidagi sattusin ka New Yorkerisse ja seal olid hinnad all. Otsustasin ka siis, et ma enam ei viitsi väga pihvi mängida ja ostsin omale neljasaja seitsmekümne üheksa krooni eest jope. Jess. Kõht oli veits tühi ja Jane mõtles Bravo Lounge'i toorjuustu kooki sööma minna. Ja me võtsime ka kvaliteetse Caesar'i salati. Ühe koogi aga kahepeale. Otsustasime jala koju minna, aga, oh! häda, vihma hakkas sadama ja me olime kui märjad kassid. Käisime Kärdi juurest läbi, sest ta oli koju jätnud oma ühikavõtmed ning pidin need talle Tallinnasse ära tooma. Jalutasime edasi kuni lasteaiani, kuhu mul valima tuli minna. Valisin IRL'i ning Merilin Ottenderi ema, hihi. Sinna tuli vastu meile Kristian, kes laupäeval oma mütsi meile unustas. Saime autoga koju. Märg olla oli siiski. Janel ei olnud transporti koju orgunnitud ja nii ma otsustasin, et annan talle võtmed ja ta jääb ööseks sinna ja läheb homme hommikul ühe neiuga Tartusse. Praegu räägime MSN'is ja ta uhkustab, et ta on minu kodus ja mina ei ole. Kurb on ta küll, trolliga koju sõites tundus, et olen jälle Venemaal.
Jane täheldas õigesti, et blogineerida ei tohiks, sest kui siis kellegagi kokku saad ja midagi rääkida tahad, siis teine katkestab su juttu alati fraasiga "Ma tean."

Lõpetan videoga, märkimaks nädalavahetuse tippsündmust:

Вообще не понимаю!

Tundub, et vene keele riigikeeleks võtmine on jälle ametlik teema ja ma tahan selle üle juurelda. Täna trollis üks naine vajas vankriga abi ning pöördus ühe neiu poole.. vene keeles. Kust ta võttis, et neiu vene keelt räägib? Kui ma Inglismaal elasin, siis kellestki näiteks mööda minnes ma ei öelnud "Vabandage", sest äkki on ta eestlane. Samuti ajavad närvi artiklid, kuidas hädaabi dispetšeri vastu on algatatud uurimine, kuna too palus hädaabisse helistanud taksojuhil rääkida eesti keeles. Taksojuhid peavad ju eesti keelt rääkima! Kevadest on võimalus hakata mul koolis keeli õppima, ma mõtlen saksa, soome ja võib-olla ka hispaania keele peale. Paljud aga mõtlevad vene keele peale, sest seda on vaja. Jah, seda on vaja, kui töötad Eestis. Ja isegi siis ei tohiks seda vaja minna. See ilmselt ongi eestlaste probleem, et ollakse valmis muulase keel ära õppima, nemad aga mitte ei vaevu. Ja nii see keeleke meil käest ära antakse. Päris pahaseks ajab selline asi.
Eile oli Grete sünnipäev ning teisipäeva õhtul ütles ta mulle: "Teeme nii, et sina tegeled homme koeraga, ma võtan vastu sünnipäevakõnesid ja.." Pärast seda ma rohkem ei kuulnud, sest olin hämmingus. Nalts lugu.
Ise mõtlesin, et mul on palju rääkida, aga selgub, et ei olegi. Homme on mul üks suuremat sorti töö keeleteaduse alustes ja siis sõidan ma Pärnusse, kuhu tuleb ka Jane ning me läheme Dub FX'i vaatama. Ja Jane teeb lasanjet! Teisipäeval on foneetikas ja fonoloogias vaheeksam, neljapäevaks on vaja integreeritud kõneoskusteks teha presentatsioon Cambridge'i ülikooli kohta, siis tuleb koolis vahenädal ning vahenädala neljapäeval on morfoloogias mingi "mid-term test" ja 30. oktoober võimalus teha oma esimene eksam - keeleteaduse alustes. Kõik langeb ikka ühele ajale. Pühapäeval lubas Jane mind valima viia.

Igavik . . .

. . . on kõigest antonüüm sõnale põnevik.

Möödunud öö oli rahutu. Kõigepealt saatis mu töökaaslane laevalt, Erko, mulle kella poole kolme paiku võõralt numbrilt sõnumeid sisuga "kus oled, kas magad, mis teed, ma mustamäel, teeks midagi." Esimesse sõnumisse kirjutasin "Jaa." ja teise "Magan." Siis kell viis hommikul teavitas mind sõnumiga Martin, et jõuab homme koju ning pool kümme sõnumeeris Sandra. No laske lapsel magada! Järgmine hetk ärkasin lauatelefoni helina peale - vanaema. Pidingi virguma, sest varsti oli tarvis hakata jällegi Tallinna poole sõitma hakata. Asjad kokku, hommikusöök, jalutuskäik Sämmiga and off we were. Poolel teel kohtusin ka Sandra tädiga, kes igast moona mul auto peale laadis, et see Sandrale saata. Isegi sain sealt kastitäie õunu ja muna ja mett.. Tallinnasse jõudes käisin viisin asjad ära Sandra ja Silveri juurde, ajasin nendega juttu ja sõin ära pooled nende kommid. Siis sõitsin natuke segaduses, aga väga hoolikalt kodu poole, tähelepanelikult märke jälgides.
Teksti analüüsis anti nii palju õppida homseks ja ma kuidagi ei viitsinud sellega alustada. Neljapäevaks on ka palju õppida, järgmine teisipäev on mul morfoloogia vaheeksam ning mingi kohustuslik arvutitest. Ja reedel keeleteaduse alustes vist töö. Tuleval reedel aga jällegi Pärnusse Dub FX'i nautima. Jane tuleb ka ja kindlasti lukustan ma ta kööki ja ta teeb lasanjet, muuhahahahaaaa!

Hüva ööd!

Foxy & Elu on ikka seiklus!

Neljapäeval oli meil rebaste ristimine. Enne seda pidin ma Martini, kes Norra hakkas minema, käest ära tooma ta rendiauto, et see niisama ei seisaks. Tallinnas sõita on ikka natuke hirmus, sest kõik sõidavad võrdlemisi oma suva järgi. Mina vahtisin muudkui märke ning proovisin mitte õnnetust teha. Süda ikka värises sees, aga jõudsin edukalt koju. Kohe aga pidin jälle välja astuma, sest kell hakkas juba 6pm saama ning rongkäik Linnahalli eest oli samuti algamas. Lippasin siis ruttu kohale, leidsin osad oma kursakaaslased ja sulandusin rahvamassi. Alustasime teekonda Patarei vanglasse. Seal pidime kõigepealt ennast perekonnanimede järgi tähestikulises järjekorras rivvi võtma - oli see vast üritus! Siis lugesime end seitsmeks ning meist tehti seitse gruppi ning viidi ülesandeid täitma vangla pimedusse. Esimene ülesanne oli aeroobika tund, kus ma omale seksika sügismoe lilla trikoo selga sain, mille ma oma üleriiete peale tõmbasin ning nägin välja nagu nilbe sardell. Üks ülesanne oli selline, kus pool meie grupist sisenesid ruumi (mina k.a.) ning meile öeldi, et peame teisele grupipoolele seletama sõna Jüriöö ülestõus.. oma tagumikuga. Great! Sõnu ja käsi kasutada ei võinud, vihjeks öeldi, et me joonistaksime tähti. Hakkasimegi siis oma persetega seal vehklema ja, kujutage ette, sõna arvati ära. Neid ülesandeid oli seal veel, kõik oli viisakas, naljakas ja vahva, ei mingit mädanud õuntes roomamist ega muna-jahuga pähe saamist. Järgnes pidu. Osade plikadega otsustasime, et läheme linna napsutama, et näiteks Hella Hunti, mul oli suur isu sealse juustuvaliku järgi. Laura tahtis tomatisuppi. Käisime läbi alkopoest ning ostsime viie peale ühe Minttu. Jõudes Hunti, selgus, et kõik lauad on kinni. Istusime siis Hundi ees olevasse parki pingile ning hakkasime pudelit käest kätte andma. Minttu sai valguskiirusel otsa ja juba me olime purjakil. Läksime tagasi sisse ning oligi üks miniatuurne laud vabanenud. Istusime sinna, tellisime juustuvaliku ja tomatisupi. Varsti oli meie kõrval vabanenud paraja suurusega laud, kuhu kõik mahtusime, krabasime selle kähku endale. Ooooo, ja kuidas ma juustu nautisin! Ma pean sinna tagasi minema! Laura ja Kristi tellisid omale B52-ed, eelmisest korrast oli neil jäänud diil. Mulle helistas aga keskkooli klassiõde Kaisa, kellele ma Raekoja platsi vastu lippasin. Kaisa ühines meiega ning otsustasime tema, Liisi ja Ingridiga, et võtame ühed tekiilad. Laural ja Kristil olid ka nende B52-ed alles veel, lõime kokku ja.. me olime ikka päris lärmakad. Otsustasime siis Patareisse tagasi koperdada, et seal pidu edasi panna. Vahepeal helistas Entu ja ütles, et läheb oma sõbra Mikuga sinna. Patareis jõin veel kaks siidrit ning lõin tantsu. Meie kooli rektor oli DJ ja oli väääääga naljakas. Pidu oli lahe. Varsti mina, Kaisa, Entu ja Miku lahkusime sealt, istusime Virust üle tee pargis ja ajasime juttu. Kaisa läks ära ja mina saatsin poisid koju. Haarasin takso Kopli poole. Maja ette jõudes kuulsin küll aku tühjakssaamise heli, aga ei teinud sellest välja. Alumine uks käib meil magnetiga lahti, aga õnneks see praegu ei tööta, seega sain ilusti koridori. FYI, mul ei ole enda võtmeid. Et tuppa saada, pean õega kontakteeruma. Enne korteri ust on veel üks uks, mis viib koridori, kus on korterite uksed. See uks oli lukus. Telefoni aku oli tühi. Ma olin purjus. Istusin nõutult aknalauale, juurdlesin ning viskasin end sobivalt laiale aknalauale pikali. Ärkasin ilmselt paari tunni pärast, proovisin veel kord oma telefoni sisse lülitada.. ja lülituski! Kiire kõne Gretele, et ta ukse lahti teeks ja toas ma olingi. Spontaanselt otsustasin ma hommikul, et täna jääb loengusse minemata.
Reedene päev nägi ette kohtumist Sandraga ja sõitu Pärnusse. First things first - Sandra. Kohtusime me Kristiine keskuses ja läksime seal sööma. Kanapasta ja magustoiduks mingi Itaalia jubin, mille sees oli nussa - soe. Ja vägaa njämma! Pidin ka Martini sõbra Siimuga kohtuma. Siim küsis, kaua ma Kristiines olen Sandraga, kas mingi pool tundi? Ja ma pärast hakkasin mõtlema, kui tobe eeldus. See pole võimalik, et kui ma Sandrat pole näinud pea nädal aega, siis me räägime vaid pool tundi. Kui me näeks ka iga päev, oleks pool tundi ilmselgelt liiga vähe. Niisiis rääkisimegi seal veerand kolmest kolmveerand viieni. Sandra pidi tööle minema. Mind ootas ees sõit Pärnusse koos Sämmiga. Kuna minu kätte oli Martin usaldanud auto, kasutasin seda mugavasti ära. Reede õhtul mõnulesin kodus.
Laupäeval oli vaja mõned asjad korda saata - Sämmiga kliinikusse, et küüned saaks lõigatud, raamatukokku oli vaja minna ladina keele õpikut otsima, mida ma ei leidnud ning mille lõpus poest ostsin. No biggy, niikuinii pean seda terve aasta kasutama. Otsisin Gretele kinki, pühkisin ja pesin ära trepikoja, kontakteerusin Erikaga, kellega kohtun järgmine nädalavahetus ning arutan fakti, et mõned minu asjad on kindlasti veel tema tütre käes. Ja oma riideesemele õmblesin nööbid ette. Isegi kolmveerand oma morfoloogia kodusest tööst sain tehtud. Pikk pai. Nüüd just käisin Bravo Lounge'is Caesari salatit söömas Elariga, kes terve suve Ameerikas oli ja seal door-to-door raamatuid müüs. Kingituseks tõi ta mulle ühe pildi, mida netist ikka nillinud olen - neiu vihmavarjuga Big Ben'i taustal.
Homme ootab ees sõit tagasi Tallinna.

This unbelievable shit flop we call life.

Laupäeval käisin siis vanaisa sünnipäeval, kus sai väga palju nalja. Mina, Grete ja Martin pidime esitama ka ühe laulukese, selleks oli "Kodulaul" filmist Nukitsamees. Muidugi puudub minul ja Martinil lavanärv. Grete laulis oma salmikese ära nagu üks kukupai kunagi, siis ajas Martin sassi enda salmi sõnad, kuid ei reetnud end kuidagi (proovides ikka ahhetas, ohhetas, ropendas ja kutsus issandat appi) ning minu hääl värises nii, nagu oleksin pesumasinal istunud. Sellest hoolimata oli tore, emme oli ju ka ikkagi seal ja naltsi täis nagu enamused meist on, siis naltsi jätkus kauemaks.
Pärast sünnipäeva sõitsime ema, David, Martin ja mina Pärnusse.. eraldi autodes. Mina sain juhtida, sest Martin oli alkoholi tarvitanud. Mina olin muidugi ka, aga lõpetasin ära, kui sain teada, et võimalus on sõita. Driving over drinking anytime! Pühapäeva päeval võtsin lõpuks ise käsile oma riiete kadumise. Räägin siis lähemalt. Kuna tulin sügisel kooli, oli Pärnusse korterisse üürilist tarvis, Sämmi ka seal ju ning keegi peab ta järgi vaatama. Ise tulin elama oma õe Grete ja tema peigmehe juurde Tallinnasse. Suvel töötasin ma Riia-Stockholm liinil fotograafina ning olin graafiku aluselt tööl 2 nädalat, kodus samuti 2. Ema otsis üürilisi ning leidiski nad siis, kui mina parasjagu tööl olin - ema oma tütrega, Erika ja Regina. Mu vahetus lõppes 1. septembril, jõudsin Pärnusse poole viie paiku õhtul ning kell pool kuus pidin juba Kaisa ja Virgoga Tallinna poole sõitma hakkama. Koju jõudes nägin vilksamisi Reginat, vahetasin paar sõna ning krabasin oma asju, kust ja mida sain ning toppisin kohvrisse. Erika elas minu toas, Regina Martini toas. Ema oli minu toast enamus riideid ära enda tuppa viinud. Kiiruga pakkides ei leidnud mõndasid asju, aga ei olnud aega pikalt selle üle juurelda, niikuinii oli järgmine nädalavahetus jälle koju minek, küll siis rohkem aega otsida. Olingi järmine Nädalavahetus kodus ning nägin Regina seljas ühte enda pluusi. Otsides riideid, mida varem ei leidnud, avastasin, et võrdlemisi paljud on kadunud. Salaja otsisin läbi Regina toa ning leidsingi mõningad oma esemetest - õõvastusega nägin ma seal mõnda paari oma aluspükse, samuti leidsin sahtlist kolm polaroidpilti. Kust need küll saadud on? Minu toas igatahes tehtud. Mul on polaroidkaamera, mis oli minu toas laual, kui tööl olin. Minust jäi sinna veel 9 pilti tegemiseks. Kaamera krabasin suures pakkimise hoos kaasa. Tallinnas aga selgus, et üheksast pildist ei olnud mitte leitud kolm tehtud, vaid kõik üheksa. Kümnene polaroidi kassett (mida, kui ennem Tallinnas müüdi, siis nüüd ka enam ei müüda kuskil) maksab 240.- Tol korral veel ei rääkinud sellest Erikaga, arutasin veel emaga läbi, kas tema ei võinud kuskile panna, aga tema teab, et pani kõik ära kappidesse ja oma tuppa. Üle-eelmine nädalavahetus oli vist see, kui Erikaga sellest juttu tegin, ta väitis, et ei tea sellest midagi ning ei usu seda Reginast. Siis ütles ta aga, et Regina sõbranna olevat kahel korral käinud seal Sämmi jalutamas. Ta helistas sellele plikale, Viktoriale, nõudis asju tagasi. Mõned sai ta kätte, mõned isegi üleliigsed. Sel nädalavahetusel võtsin Erika käest ta numbri, helistasin talle, saades teada, kellega on tegu, pani ta toru ära. Helistasin talle tagasi korduvalt, ta vajutas kõne kinni või lihtsalt ei vastanud. Lõpus tegi ta mulle vastaka, helistasin tagasi, vabandas, et kõne kinni pani ja ütles, et otsib mu asju veel. Läksingi tema juurde varsti, sain paar hilpu tagasi, vaatasin ise poole silmaga ta sahtlitesse ning lugesin sõnad peale. Arvan, et siiski on mõned asjad tema käes.
Ja nüüd, palun selgitage mulle, mida ma mõtlesin, kui tulin elama Grete juurde? Tema ja ta peika, kellega nad väidetavalt pausi peavad juba vähemalt kaks kuud, elavad aga ikka koos, magavad samas voodis ja vihkavad fakti, et Sämmi siin on. Pidime nimelt Sämmi Pärnust ära tooma, sest Erika ja Regina kolisid välja. Sämmi küüned on pikad ning klõbisevad, mind see ei häiri, aga Gretet ja loomavihkajat Raidot aga küll. Eile ostsin Sämmile sokid, et vaikne oleks, öösel aga tulid nad kordamööda ära ja Grete läks eriti närvi, karjus mu peale ja tõmbas mu pealt ära teki. Täna olen isegi päris väsinud, sest kaks ööd on justkui jäänud poolikuks (mis mind muidu pole kunagi häirinud), silmad valutavad ja täna oli pikk päev koolis täis igavaid loenguid, kus ma kohusetundlikult kohal käin. Veel, mis mind siin elamise juures ajab närvi, on pidevalt pesemata nõud kraanikausis, kapiäärel ja laual. Neil niigi vaid üks supitaldrik, kust ma hommikuti müslit süüa tahan, aga kui see on kasutatult kraanikausis, siis ma ei ole ka kellegi teenija, et seda ära pesta, ka mitte oma tarbeks. Enda järelt pesen ma alati nõud ära, et teised neid vajadusel kasutada saaks. Grete teeb väidetavalt sedasama.. ometigi, kui Raido oli neli päeva Norras, olid ikka pesemata nõud igal pool. Veel üks asi, mis mind siin elamise juures närvi ajab on see, et aknad peavad koguaeg lahti olema, sest "siin on nii umbne!" Eile olin akna kinni pannud, kui juba oli see jälle lahti. Ütlesin, et pangu kinni, külm on ja ei taha haigeks jääda. Nüüd mõtlen, et mina ja haigeks? Suht harv nähtus. Halvem sellest, et mina olen haige on see, et Grete on haige, sest siis on tal võimalus öelda: "Tee seda, teist ja kolmandat, ma olen haige!" Täna on Grete väidetavalt haige. Koolis olles sain sõnumi sisuga: "Ole hea, mine Säästust läbi, olen haige" Kirjutasin vastu: "Mis ma säästust tooma pean siis, korvitäie tervist?" Rääkisin just emmele kõigest. Minu meelest ei ole vaja meil Pärnusse kedagi elama võtta selleks, et hoolitseda Sämmi eest, kui me ise oleme olemas ja kedagi potensiaalset korterit tühjaks varastama.

Kesköö disko.

Eile lõppesid Tallinnas tudengipäevad ja selle puhul korraldas klubi Hollywood tudengipäevade lõpupeo. Käisin seal minagi koos kursaõe Liisiga, veel olid seal Annika, Kristiina ja Siim meie kursuselt. Nalja sai palju, sest Kristiina oli purjus ning krabas vahel mu käest ja vedas mind rahvasummast läbi. Kaotas ära ka oma vöö. Täna keset loengut mingit voldikut uurides ütles järsku, et talle tuli meelde, et Traffic esines seal ka. Muidugi oli klubis ka palju tüütuid noormehi, kes aina tantsima kutsusid. Pärast klubi otsustasime Liisiga, et ootame ära oma esimesed ühistranspordid koju. Neljast ei ole aga enam miski lahti, siis läksime Raekoja platsile ja istusime kirikuvõlvide all, rääkisime Victoria aegsetest (pesemis)kommetest, tegime nalja ja lõdisesime külmast. Kuus kraadi oli vist väljas. Siis jalutasime vaikselt Hobujaama poole, selgus, et bussini on veel pool tundi aega. Õnneks on Liisil Hansapanga kaart ja saime sisse sellesse ruumi, kus on rahaautomaadid. Seisime tükk aega seal kuni lõpuks otsustasime välja minna, et vältida mahajäämist. Liis läks terminali ja sai varsti bussile, mina tõmblesin külmast veel 20 minutit pingi peal.