Laupäeval käisin siis vanaisa sünnipäeval, kus sai väga palju nalja. Mina, Grete ja Martin pidime esitama ka ühe laulukese, selleks oli "Kodulaul" filmist Nukitsamees. Muidugi puudub minul ja Martinil lavanärv. Grete laulis oma salmikese ära nagu üks kukupai kunagi, siis ajas Martin sassi enda salmi sõnad, kuid ei reetnud end kuidagi (proovides ikka ahhetas, ohhetas, ropendas ja kutsus issandat appi) ning minu hääl värises nii, nagu oleksin pesumasinal istunud. Sellest hoolimata oli tore, emme oli ju ka ikkagi seal ja naltsi täis nagu enamused meist on, siis naltsi jätkus kauemaks.
Pärast sünnipäeva sõitsime ema, David, Martin ja mina Pärnusse.. eraldi autodes. Mina sain juhtida, sest Martin oli alkoholi tarvitanud. Mina olin muidugi ka, aga lõpetasin ära, kui sain teada, et võimalus on sõita. Driving over drinking anytime! Pühapäeva päeval võtsin lõpuks ise käsile oma riiete kadumise. Räägin siis lähemalt. Kuna tulin sügisel kooli, oli Pärnusse korterisse üürilist tarvis, Sämmi ka seal ju ning keegi peab ta järgi vaatama. Ise tulin elama oma õe Grete ja tema peigmehe juurde Tallinnasse. Suvel töötasin ma Riia-Stockholm liinil fotograafina ning olin graafiku aluselt tööl 2 nädalat, kodus samuti 2. Ema otsis üürilisi ning leidiski nad siis, kui mina parasjagu tööl olin - ema oma tütrega, Erika ja Regina. Mu vahetus lõppes 1. septembril, jõudsin Pärnusse poole viie paiku õhtul ning kell pool kuus pidin juba Kaisa ja Virgoga Tallinna poole sõitma hakkama. Koju jõudes nägin vilksamisi Reginat, vahetasin paar sõna ning krabasin oma asju, kust ja mida sain ning toppisin kohvrisse. Erika elas minu toas, Regina Martini toas. Ema oli minu toast enamus riideid ära enda tuppa viinud. Kiiruga pakkides ei leidnud mõndasid asju, aga ei olnud aega pikalt selle üle juurelda, niikuinii oli järgmine nädalavahetus jälle koju minek, küll siis rohkem aega otsida. Olingi järmine Nädalavahetus kodus ning nägin Regina seljas ühte enda pluusi. Otsides riideid, mida varem ei leidnud, avastasin, et võrdlemisi paljud on kadunud. Salaja otsisin läbi Regina toa ning leidsingi mõningad oma esemetest - õõvastusega nägin ma seal mõnda paari oma aluspükse, samuti leidsin sahtlist kolm polaroidpilti. Kust need küll saadud on? Minu toas igatahes tehtud. Mul on polaroidkaamera, mis oli minu toas laual, kui tööl olin. Minust jäi sinna veel 9 pilti tegemiseks. Kaamera krabasin suures pakkimise hoos kaasa. Tallinnas aga selgus, et üheksast pildist ei olnud mitte leitud kolm tehtud, vaid kõik üheksa. Kümnene polaroidi kassett (mida, kui ennem Tallinnas müüdi, siis nüüd ka enam ei müüda kuskil) maksab 240.- Tol korral veel ei rääkinud sellest Erikaga, arutasin veel emaga läbi, kas tema ei võinud kuskile panna, aga tema teab, et pani kõik ära kappidesse ja oma tuppa. Üle-eelmine nädalavahetus oli vist see, kui Erikaga sellest juttu tegin, ta väitis, et ei tea sellest midagi ning ei usu seda Reginast. Siis ütles ta aga, et Regina sõbranna olevat kahel korral käinud seal Sämmi jalutamas. Ta helistas sellele plikale, Viktoriale, nõudis asju tagasi. Mõned sai ta kätte, mõned isegi üleliigsed. Sel nädalavahetusel võtsin Erika käest ta numbri, helistasin talle, saades teada, kellega on tegu, pani ta toru ära. Helistasin talle tagasi korduvalt, ta vajutas kõne kinni või lihtsalt ei vastanud. Lõpus tegi ta mulle vastaka, helistasin tagasi, vabandas, et kõne kinni pani ja ütles, et otsib mu asju veel. Läksingi tema juurde varsti, sain paar hilpu tagasi, vaatasin ise poole silmaga ta sahtlitesse ning lugesin sõnad peale. Arvan, et siiski on mõned asjad tema käes.
Ja nüüd, palun selgitage mulle, mida ma mõtlesin, kui tulin elama Grete juurde? Tema ja ta peika, kellega nad väidetavalt pausi peavad juba vähemalt kaks kuud, elavad aga ikka koos, magavad samas voodis ja vihkavad fakti, et Sämmi siin on. Pidime nimelt Sämmi Pärnust ära tooma, sest Erika ja Regina kolisid välja. Sämmi küüned on pikad ning klõbisevad, mind see ei häiri, aga Gretet ja loomavihkajat Raidot aga küll. Eile ostsin Sämmile sokid, et vaikne oleks, öösel aga tulid nad kordamööda ära ja Grete läks eriti närvi, karjus mu peale ja tõmbas mu pealt ära teki. Täna olen isegi päris väsinud, sest kaks ööd on justkui jäänud poolikuks (mis mind muidu pole kunagi häirinud), silmad valutavad ja täna oli pikk päev koolis täis igavaid loenguid, kus ma kohusetundlikult kohal käin. Veel, mis mind siin elamise juures ajab närvi, on pidevalt pesemata nõud kraanikausis, kapiäärel ja laual. Neil niigi vaid üks supitaldrik, kust ma hommikuti müslit süüa tahan, aga kui see on kasutatult kraanikausis, siis ma ei ole ka kellegi teenija, et seda ära pesta, ka mitte oma tarbeks. Enda järelt pesen ma alati nõud ära, et teised neid vajadusel kasutada saaks. Grete teeb väidetavalt sedasama.. ometigi, kui Raido oli neli päeva Norras, olid ikka pesemata nõud igal pool. Veel üks asi, mis mind siin elamise juures närvi ajab on see, et aknad peavad koguaeg lahti olema, sest "siin on nii umbne!" Eile olin akna kinni pannud, kui juba oli see jälle lahti. Ütlesin, et pangu kinni, külm on ja ei taha haigeks jääda. Nüüd mõtlen, et mina ja haigeks? Suht harv nähtus. Halvem sellest, et mina olen haige on see, et Grete on haige, sest siis on tal võimalus öelda: "Tee seda, teist ja kolmandat, ma olen haige!" Täna on Grete väidetavalt haige. Koolis olles sain sõnumi sisuga: "Ole hea, mine Säästust läbi, olen haige" Kirjutasin vastu: "Mis ma säästust tooma pean siis, korvitäie tervist?" Rääkisin just emmele kõigest. Minu meelest ei ole vaja meil Pärnusse kedagi elama võtta selleks, et hoolitseda Sämmi eest, kui me ise oleme olemas ja kedagi potensiaalset korterit tühjaks varastama.
No comments:
Post a Comment