Oktoober, mu külmasilmne tädi.

Nädalavahetus Pärnus - lihtsalt hea!
Reedel oli koolis siis keeleteaduse aluste töö, valikvastustega. Enamus ajast toimus bingo, loodan, et saan läbi. Pärast seda tulin koju ning varsti tuli Silver mulle järgi ning suundusime Pärnu poole teele. Pärnusse jõudes oli seal ka juba Jane, kes poes hoolikalt juba lasanje materjali valis. Tegime ka suure patu ja ostsime kilo šokolaadikomme. Vanade aegade mälestuseks. Tsillisime natuke minu juures, jõime ära ostetud Henry Westons'id ja hakkasime kiiruga linna poole jalutama, sest kontsert oli poole tunni pärast algamas. Kooli lähedal sõitis tuttava nubrimärgiga auto mööda ning mitte midagi mõeldes karjusin: "Siilveeeeer!" Kao sõitis mööda, sest ta läks ka kontserdile. Helistasin talle ruttu ja ta tuli võttis meid peale. Koha leidmisega oli probleeme, uksest pöördusin ma miskipärast vasakule ja kõndisin läbi terve rea, ajades inimesi jalule. Jõudsime siis "oma" istmete juurde ning Jane ütles neile, et 'sorry, need on meie kohad'.. ega ikka ei olnud küll. Meie kohad olid kohe ukse kõrval - paremal. Orienteerumisega on mul alati probleeme olnud. Istusime maha ja kontsert võis alata. Absoluutselt fantast värk ikka! Suu vajus ammuli, erutusest vehklesin kätega, muljetasin hämmingus Janele, tegin paar udust pilti ning filmisin. Teadagi ei ole digikas parim filmikaamera, heli rikub ära ju. Pärast kontserti pidi toimuma Beach Club'is afterparty, kuhu mõtlesime ka minna. Aga helistas Kao ja ütles, et ta läheb kodust läbi, kas viib meid ära. Läksime siis. Kodu soojuses aga tuli mulle väss peale ning sinna me jäime.
Laupäeva hommik oli väga pikk, uni oli magus ja voodis oli hea. Voodis on alati hea. Lõpuks tuli end aga maast lahti ajada ja me läksime linna, saime kokku Jane sõbra ja Karmeniga ja istusime Steffi maha. Oli tore, Caesar'i salat ei ole seal aga hea. Poole seitsmeks läksin oma odava küünetehniku juurde, et avastada, et novembrist hinnad tõusevad. See tähendab ilmselt seda, et pole mõtet ekstra küünte pärast Pärnu minna, kahesaja krooni eest saab hoolduse ka Tallinnas ära teha. Sandra küll mõtleb küüntest loobumisele, aga ma väga hästi ei tahaks. Tõsilugu, seda kahtesadat krooni on vaesel tudengil mõtekam paigutada kuskile mujale, kui küünte hooldusesse. But I don't waannnaaaa! Seekord lasin lakkida, aga teada värk, et lakk ei kuiva kiirelt ning uksest väljudes oli juba nässus. Koju jõudes võtsin oma ilusa sügiseteemalise laki maha. Lasanje juba küpses.. Jane peas. Nimelt meie vana pliit annab juba otsi ning sellega oli tegemist. Laupäeva hommikul helistas muideks mulle kuri Karmen, et teda pole lasanjele kutsutud. Nemad siis Kristianiga tulid õhtul ka, tõid veini ja cooler'eid. Seekord ei saanud lasanje nii hea, kui ta tavaliselt on - liiga tomatikastmene ja vürtsikas. Jane aga lubas mulle, et kui Tartusse lähen, teeb ta mulle traditsioonilise lasanje. Jess!
Pühapäeva hommik tahtis ka vedelemist, aga väga kaua ei saanud, sest vaja oli natuke toimetada ning õhtul juba ära minna. Pidin kokku saama Erikaga, et kätte saada võtmed ja talle öelda, et Regina käes on veel mu riided. Tema aga ütles, et pole Reginaga nädal aega suhelnud üldse. Veel pidas ta heaks mulle nüüd mainida, et Regina sõbranna Viktoria (kes minult ka riideid rotti lasi) viis pandimajja minu kuldehted, mis emme mulle kinkis. Need õnneks lunastas Erika sealt välja. Jane tuli ka linna varsti, aga enne seda tapsin aega ja kolasin poodides. Kuidagi sattusin ka New Yorkerisse ja seal olid hinnad all. Otsustasin ka siis, et ma enam ei viitsi väga pihvi mängida ja ostsin omale neljasaja seitsmekümne üheksa krooni eest jope. Jess. Kõht oli veits tühi ja Jane mõtles Bravo Lounge'i toorjuustu kooki sööma minna. Ja me võtsime ka kvaliteetse Caesar'i salati. Ühe koogi aga kahepeale. Otsustasime jala koju minna, aga, oh! häda, vihma hakkas sadama ja me olime kui märjad kassid. Käisime Kärdi juurest läbi, sest ta oli koju jätnud oma ühikavõtmed ning pidin need talle Tallinnasse ära tooma. Jalutasime edasi kuni lasteaiani, kuhu mul valima tuli minna. Valisin IRL'i ning Merilin Ottenderi ema, hihi. Sinna tuli vastu meile Kristian, kes laupäeval oma mütsi meile unustas. Saime autoga koju. Märg olla oli siiski. Janel ei olnud transporti koju orgunnitud ja nii ma otsustasin, et annan talle võtmed ja ta jääb ööseks sinna ja läheb homme hommikul ühe neiuga Tartusse. Praegu räägime MSN'is ja ta uhkustab, et ta on minu kodus ja mina ei ole. Kurb on ta küll, trolliga koju sõites tundus, et olen jälle Venemaal.
Jane täheldas õigesti, et blogineerida ei tohiks, sest kui siis kellegagi kokku saad ja midagi rääkida tahad, siis teine katkestab su juttu alati fraasiga "Ma tean."

Lõpetan videoga, märkimaks nädalavahetuse tippsündmust: