Neljapäeval oli meil rebaste ristimine. Enne seda pidin ma Martini, kes Norra hakkas minema, käest ära tooma ta rendiauto, et see niisama ei seisaks. Tallinnas sõita on ikka natuke hirmus, sest kõik sõidavad võrdlemisi oma suva järgi. Mina vahtisin muudkui märke ning proovisin mitte õnnetust teha. Süda ikka värises sees, aga jõudsin edukalt koju. Kohe aga pidin jälle välja astuma, sest kell hakkas juba 6pm saama ning rongkäik Linnahalli eest oli samuti algamas. Lippasin siis ruttu kohale, leidsin osad oma kursakaaslased ja sulandusin rahvamassi. Alustasime teekonda Patarei vanglasse. Seal pidime kõigepealt ennast perekonnanimede järgi tähestikulises järjekorras rivvi võtma - oli see vast üritus! Siis lugesime end seitsmeks ning meist tehti seitse gruppi ning viidi ülesandeid täitma vangla pimedusse. Esimene ülesanne oli aeroobika tund, kus ma omale seksika sügismoe lilla trikoo selga sain, mille ma oma üleriiete peale tõmbasin ning nägin välja nagu nilbe sardell. Üks ülesanne oli selline, kus pool meie grupist sisenesid ruumi (mina k.a.) ning meile öeldi, et peame teisele grupipoolele seletama sõna Jüriöö ülestõus.. oma tagumikuga. Great! Sõnu ja käsi kasutada ei võinud, vihjeks öeldi, et me joonistaksime tähti. Hakkasimegi siis oma persetega seal vehklema ja, kujutage ette, sõna arvati ära. Neid ülesandeid oli seal veel, kõik oli viisakas, naljakas ja vahva, ei mingit mädanud õuntes roomamist ega muna-jahuga pähe saamist. Järgnes pidu. Osade plikadega otsustasime, et läheme linna napsutama, et näiteks Hella Hunti, mul oli suur isu sealse juustuvaliku järgi. Laura tahtis tomatisuppi. Käisime läbi alkopoest ning ostsime viie peale ühe Minttu. Jõudes Hunti, selgus, et kõik lauad on kinni. Istusime siis Hundi ees olevasse parki pingile ning hakkasime pudelit käest kätte andma. Minttu sai valguskiirusel otsa ja juba me olime purjakil. Läksime tagasi sisse ning oligi üks miniatuurne laud vabanenud. Istusime sinna, tellisime juustuvaliku ja tomatisupi. Varsti oli meie kõrval vabanenud paraja suurusega laud, kuhu kõik mahtusime, krabasime selle kähku endale. Ooooo, ja kuidas ma juustu nautisin! Ma pean sinna tagasi minema! Laura ja Kristi tellisid omale B52-ed, eelmisest korrast oli neil jäänud diil. Mulle helistas aga keskkooli klassiõde Kaisa, kellele ma Raekoja platsi vastu lippasin. Kaisa ühines meiega ning otsustasime tema, Liisi ja Ingridiga, et võtame ühed tekiilad. Laural ja Kristil olid ka nende B52-ed alles veel, lõime kokku ja.. me olime ikka päris lärmakad. Otsustasime siis Patareisse tagasi koperdada, et seal pidu edasi panna. Vahepeal helistas Entu ja ütles, et läheb oma sõbra Mikuga sinna. Patareis jõin veel kaks siidrit ning lõin tantsu. Meie kooli rektor oli DJ ja oli väääääga naljakas. Pidu oli lahe. Varsti mina, Kaisa, Entu ja Miku lahkusime sealt, istusime Virust üle tee pargis ja ajasime juttu. Kaisa läks ära ja mina saatsin poisid koju. Haarasin takso Kopli poole. Maja ette jõudes kuulsin küll aku tühjakssaamise heli, aga ei teinud sellest välja. Alumine uks käib meil magnetiga lahti, aga õnneks see praegu ei tööta, seega sain ilusti koridori. FYI, mul ei ole enda võtmeid. Et tuppa saada, pean õega kontakteeruma. Enne korteri ust on veel üks uks, mis viib koridori, kus on korterite uksed. See uks oli lukus. Telefoni aku oli tühi. Ma olin purjus. Istusin nõutult aknalauale, juurdlesin ning viskasin end sobivalt laiale aknalauale pikali. Ärkasin ilmselt paari tunni pärast, proovisin veel kord oma telefoni sisse lülitada.. ja lülituski! Kiire kõne Gretele, et ta ukse lahti teeks ja toas ma olingi. Spontaanselt otsustasin ma hommikul, et täna jääb loengusse minemata.
Reedene päev nägi ette kohtumist Sandraga ja sõitu Pärnusse. First things first - Sandra. Kohtusime me Kristiine keskuses ja läksime seal sööma. Kanapasta ja magustoiduks mingi Itaalia jubin, mille sees oli nussa - soe. Ja vägaa njämma! Pidin ka Martini sõbra Siimuga kohtuma. Siim küsis, kaua ma Kristiines olen Sandraga, kas mingi pool tundi? Ja ma pärast hakkasin mõtlema, kui tobe eeldus. See pole võimalik, et kui ma Sandrat pole näinud pea nädal aega, siis me räägime vaid pool tundi. Kui me näeks ka iga päev, oleks pool tundi ilmselgelt liiga vähe. Niisiis rääkisimegi seal veerand kolmest kolmveerand viieni. Sandra pidi tööle minema. Mind ootas ees sõit Pärnusse koos Sämmiga. Kuna minu kätte oli Martin usaldanud auto, kasutasin seda mugavasti ära. Reede õhtul mõnulesin kodus.
Laupäeval oli vaja mõned asjad korda saata - Sämmiga kliinikusse, et küüned saaks lõigatud, raamatukokku oli vaja minna ladina keele õpikut otsima, mida ma ei leidnud ning mille lõpus poest ostsin. No biggy, niikuinii pean seda terve aasta kasutama. Otsisin Gretele kinki, pühkisin ja pesin ära trepikoja, kontakteerusin Erikaga, kellega kohtun järgmine nädalavahetus ning arutan fakti, et mõned minu asjad on kindlasti veel tema tütre käes. Ja oma riideesemele õmblesin nööbid ette. Isegi kolmveerand oma morfoloogia kodusest tööst sain tehtud. Pikk pai. Nüüd just käisin Bravo Lounge'is Caesari salatit söömas Elariga, kes terve suve Ameerikas oli ja seal door-to-door raamatuid müüs. Kingituseks tõi ta mulle ühe pildi, mida netist ikka nillinud olen - neiu vihmavarjuga Big Ben'i taustal.
Homme ootab ees sõit tagasi Tallinna.
No comments:
Post a Comment