Saturday, 30 January 2010

Positiivsemal noodil.



Perfect timing sellisel laulul välja tulla. Sõnad ei saakski rohkem täppi minna. Olgu tänatud Hans-Ashton, et selle oma Facebook'i seinale pani!

Üldiselt on nii, et registreerin vaikselt ainetesse koolis, sest juba esmaspäeval läheb see trall kõik ju jälle lahti. Hispaania keele võtsin, seda juba kirjutasin. Aga ainepunkte on vaja kokku ajada, et võtan vist jooga ka. Mõned võtsid veel. Muidu oli mõte aeroobikat võtta, seda ehk mõni teine kord siis. Ega see mulle rohkem teadmisi ilmselt juurde ei annaks, kui me just lihasgruppe ja luid ei hakkaks õppima, siis saaks need eesti keeles ka selgeks. Aga jooga oleks hea, saaks ennast liigutada, lihtne pidi olema ja 3 EAPd kotis nigu naksti! Jama on see, et kuna ladina keel jäi eelmine semester tegemata, ei saa ka sel semestril ladina keel II-te võtta, mis tähendab, et jääb selle ainepunktid ka saamata. Tahaks maailma usundeid võtta, aga sellel pidi nii kirves eksam olema, et ai ja oi. Teatavasti, kui mingi asi tundub raske, jookseb Britta vastassuunas.
Täna hommikul poole kaheksa paiku oli päris hea nali. Olin vaevu unes ja kuulsin, kuidas keegi koridoris väga valjult oma jalgu trampis. Mõtlesin, et issand, kes see nii teeb. Natukese aja pärast astub keegi mulle korterisse sisse, uks oli lukust lahti. "Okou! Kes see on?! Martin? Tal pole ju autot enam, kuidas ta..?!" Mõtlesin isegi juba, et naaber tuleb miskipärast riidlema, aga ei saanud ise ka selle mõtte loogilisusest väga aru. Vaikselt siis lähen esiku poole - seal on minu isa, kes tuli navigatsiooniseadme juhtme järgi! Väike sokk oli, tilluke auk sees.
Homme siis jällegi üks meeliülendavalt lõbus rongisõit Tallinnasse ja siis hakkan viivuks kohukeseks.

Thursday, 28 January 2010

Lumi tuiskab, mina laulan, laulan kurba laulukest.

Lumi keerleb tuulehoodes,
minu süda valudes.
Lumi kogub aia ääre,
valu minu südame.
Laulan kuni hauas kaetud
olen jääst ja lumedest.



Talv, saa läbi palun!

Monday, 25 January 2010

No road is long with good company.

Nädalavahetus seljataga. Brace yourself, tuleb pikk "lühikokkuvõte".
REEDE
Neljapäeval olin muidugi terve korteri ilusti ära koristanud, et oleks meeldiv külalisi vastu võtta. Nii kell üks reede pärastlõunal saabuski Haapsalust Siim. Nii vara seetõttu, et HPSst käivad bussid väga harva. Teised pidid saama Martiniga Tallinnast autoga, Liis korjati Märjamaalt peale. Paraku venis nende tulek aga väga hiljapeale, alles kaheksast õhtul hakkasid TLNast sõitma. Niisiis oli Siimul väga igav, ma ei osanud teda lõbustada ka kuidagi. Vaatasime "Cloudy with a chance of meatballs"-i ja "Spread"-i. Plaan oli teistele mingit naltsi teha, kirjutasime juba isegi kirja valmis, et läksime juba linna, tulgu nad järgi. Lõpuks peitsime end niisama ära, kui nad tulid. Sättisimegi end kohe elutuppa istuma, tegime drinke ja rääkisime juttu ja mängisime mingit arvamismängu, kus kirjutatakse paberilipikule üksteisele tegelane ja peab hakkama teiste käest küsimusi küsima, et lõpuks teada saada, kes sinu paberilipikule kirjutatud on. Me plikadega panime end valmis ja tegime paar pilti,
tellisime omale taksobussi ja olimegi Bravo poole teel. Olles oma kodulinnas nägin muidugi niimõndagi tuttavat nägu nagu näiteks väga purjus Malvot ja väga purjus Elarit. Sandra pidi ka tulema fantastilise nelikuga ja lõpuks kohtusimegi. Kargasime Sandraga üksteisele kaela, mida Siim kohe vajalikuks imiteerida pidas. Tutvustasin kõiki omavahel. Kadi nägi hea välja nagu ikka ning Sandra oli, quote, sitaks kena, unquote. Oli endale kunstripsmed külge nikerdanud, aga tegelikult poleks selleks vajadust. Nägime üksteist päris vähe klubis, jäi mulje, nagu oleks niisama tuttavad. Aga arusaadav, kummalgi oma erinev seltskond. Aga küll me saame veel kokku ja latrame kõigest, talvestseen vajab veel tegemist. Sai seal klubiski joodud veel, tantsitud ka, et jalad haiged. Lahkusime päris vara, kindlasti enne nelja, kui mitte juba enne kolme. Hoolimata külmast ilmast oli vaja läbi käia ka Statoilist ja üks frankfurter muretseda. Krabasime ühe suuremat sorti takso jällegi ja kimasime ära koju, kus veel natuke ringi tuigerdasime, ma sättisin voodid teistele ja varsti juba magasimegi.
LAUPÄEV
Ärkasime loomulikult pärast kahtteist, kuskil kahe paiku ehk. Kogunesime vaikselt kõik elutuppa jällegi, ma tegin kohvi, ajasime juttu, poisid mängisid arvutimängu. Süüa oli ka vaja, kuigi tüdrukutel polnud kõht väga tühi. Toimkonda läksid siis mehed, varsti ilmusid nad elutuppa taldrikuga, millel oli muna-makaroni-vorsti-juustu "omlett" ja viis kahvlit. Järasime kõik koos seda, täitsa hea oli! Vaatasime veel "Sõprade" parimaid klippe ja blooperseid. Mõnus laisk päev oli. Martin helistas ja ütles, et ta läheb tagasi TLNasse ja jätab rendiauto, mille pidi laupäeval tagastama, minu kätte, sest see tuli siiski pühapäeva hommikul ära viia. Hurraa! Siis otsustasime, et kui olen Martini seitsmeks bussi peale viinud, läheme välja sööma. Loomulikult oli mõte minna Steffanisse! Astusime sisse, see oli täis. Kohe ukse juures istus fantastiline nelik, ülla-ülla! Sandra tuli korra meie juurde ja ma tutvustasin kõiki jälle, igaks juhuks, klubis polnud me ju kõik väga adekvaatsed. Varsti vabaneski üks laud ja istusime sinna ning kõik hakkasid menüüd puurima. Siim tahtis aga praadi saada, teistel oli savi, tahtsid lihtsalt süüa. Mõtlesin, et lähme siis Härma Grilli, seal head suured portsud, maitsev söök ja hind ei ole ka tappev. Lahkusime Steffist, sõitsime Härma. Imekombel oli see juba suletud. Siis oli ka minu aju lõppenud, Steff oleks justkui ainuke söögikoht Pärnus. Otsustasime vaadata ranna rajooni, Kuursaali näiteks. Enne seda käisime läbi Bumerangist, aga sealsed hinnad olid nii meresoolased, et tegime sealtki minekut. Annika läks juba natuke närvi, sest kõht oli eriti tühi. Kuursaalgi oli kinni! Käisime tiiru läbi Maist, Kaubamajakast, kus Chopstix ka veel viimaste klientide lahkumist ootas. Kõik olid väga pahased ja mõtlesid, et Pärnu on pommiauk, kus laupäeval ei saa kuskil süüa. Tagasi Steffanisse. Jällegi ei pidanud õnneks kaua ootama, kuni vabanes sama laud, kuhu end enne istutanud olime. Tellisin traditsioonilise pasta variandi, Liis ja Annika ka pastad ja poisid pitsad. Kõht sai täis, kutid pidid oma poolikud pitsad kaasa võtma isegi. Aga jäid vist rahule söögi kvaliteediga kõik. Siim küll häälitses veits mõnutundes. Lauri pitsa sees olid terved jalapeno'd vms vürtsikad vidinad. Käisime läbi poest ja ema&Davidi saunamajakesest ning suundusime minu juurde, mida kõik pärast pikka ringi trippimist rõõmsalt koduks kutsusid. Otsustasime, et ei lähe välja vaid oleme kodus, teeme oma drinke ja lõbustame endeid millegagi. Üheks neist oli pildistamine. Olime kõik sattunud samasse tooni halli riide, see oli vaja jäädvustada. Loomulikult läks fotosessioon edasi ja resulteeris kõik selles, et tuli hunnik pilte, mille peale veel pärast mitmekordset vaatamist oma maniakaalset naeru saan naerda. Sense. This picture makes none.

Mängisime paar mängu kaarte ja natuke ka jällegi lipikutega arvamismängu. Liis mängis mingit turbopitsa mängu vms, millele kõik väga kaasa elasime. Sellest on isegi video, Liis on väga äksi täis ja minu hullumeelselt maniakaalne vale vali naer kostab korduvalt üle. Mingi uus naer mul, mille sel nädalavahetusel omandasin ja korduvalt kasutasin, et lausa häbi oli. Kuidagi oli kell aga jälle väga hiliseks saanud, poistel juba joogid otsas ning uni tuli ka vaikselt peale. Magama ära.
PÜHAPÄEV
Ärkasime jällegi väga hilja, tegin taaskord kohvi ning asetasime poisid köögitoimkonda - oli plaanis idülliline pühapäevahommik pannkookidega. Lauri tegi taigna ning Siim küpsetas ja demonstreeris oma osavat pannkoogi flippimist. See on jällegi video peal. Katsin elutuppa, kuhu päike nii kenasti paistis, laua. Istusime maha, panime kookidele ohtrasti moosi ja nautisime. Mina küll nautisin.

Vaatasime veel naljakat stand-up'i Eddie Murphy poolt kaheksakümnendatest aastatest. Siim pidi minema neljase bussi peale, Annika ja Lauri viiese rongi peale ning Liis poole kuuesele bussile. Videod said parajasti läbi ja hakkasime siis Siimuga kiirelt minema, saatsin ta Kaevu peatusesse bussi peale, et ta bussijaama saaks. Olime peaaegu peatuses, kui buss uksed kinni lükkas ja minema sõitis. Sama targalt lippasime koju tagasi, kus Lauri ja Annika olid asjad kokku pannud ning valmis lahkuma. Vaatasin veel kiirelt, mis kell nende buss lahkub ja hakkasime siis jälle Kaevu peatuse poole lippama. Kindad jäid koju. Tegin oma turbokõndi, Annikal jalanõud aga libedad ja suures külmas ei olnud üldse tuju kõmpida kuskile. Utsitasin neid ikka takka ja jõudsime pisikese varuga peatusesse. Ühed noored edukalt bussi peal. Käisin poest läbi, ostsin piima ning tatsasin jällegi kodu poole, tagumik, kintsud ja nägu külmunud. Ime kombel sõrmed aga ei pannud külma tähelegi, tuppa jõudes olid nad isegi soojad. Natuke sulamist, siis saatsime Siimuga Liisi bussi peale. Siim was stuck here for another night, vaene poiss! Nii me siin istusime, kumbki oma arvutis, vaatasime telekat ja sõime viie liitrise jäätise jäänuseid, millest veel midagi alles jäi.
Täna toimus jällegi päris hiline ärkamine, jõime kohvi, ajasime juttu, olime erinevates tubades ja rääkisime paar sõna MSNis. Sandraga tegime seda kogu aeg, minu jaoks ei midagi ebatavalist. Siimul läks jällegi neljast buss, hakkasime siis aegsasti minema, saatsin ta linna ära, sest pidin saama kokku ühe Liisiga, kes oma sõbranna Eleriga eelmine veebruar Londonisse maabusid mõni aeg enne, kui mina sealt tulema tulin. Liis tuli nüüd kolmeks nädalaks Eestisse ja tahan kuulda kõike huvitavat. Aga selgus, et saame hoopis homme kokku. Otsustasin, et lähen jala koju. Silla juures otsustasin üle jää minna. Korra aastas peab ka selle ära tegema. Nii ma sealt kallakust nagu surfar või lumelaudur või kes iganes alla end libistasin, ise samal ajal "Ssssjjuuuuhhhh!" hääli tehes ja naerdes. Vaatasin igaks juhuks ringi, kas keegi nägi ja kuulis. Õnneks/Kahjuks mitte. Päris külm oli muidugi ka, nägu oli juba täitsa külmunud, villaseid sokke polnud ka jalas, seega ka varbad tahtsid krussi tõmbuda, juuksed olid juba hingeõhuga kokkupuutumisest härmatunud. Nüüd veel selle nädala lõpuni saab olla lebos ja nautida üksindust, siis "oh, kooliaeg, oh, kooliaeg!" Kindlasti teen ära selle päeva, kus olen ainult voodis ja ei tee MITTE MIDAGI!
Ei väsi ütlemast - kodus on hea!

Wednesday, 20 January 2010

Niiiiiiiiiiiiiii külm!

Ja kõigest -14C näitab arvuti mul. Veider. Nüüd, kui mul on sõrmed üles sulanud, räägin teile, miks mulle tänane päev meeldis.
Algas päev muidugi ebameeldivustega nagu näiteks poole üheksast tõusmisega ja kella kümnest Suurbritannia ajaloo eksamiga, mida juba kolmandat a.k.a. viimast korda tegema läksin. Unise hommiku ainuke mõnu on kohv.
Läksin ma siis ilusti natuke varem kooli, et veel teistega arutada ja kiruda. Kõik olid päris ärevil, ikkagi viimane võimalus seda teha, mõni alles esimest korda tegemas. Päris palju rahvast oli jällegi kokku kogunenud. Olime kõik juba istunud, Kristiga veel arutasime inimesi ja aastanumbreid üle, jagasime oma teadmisi ning saime oma variandid kätte. Oh, joy, me mõlemad saime variandid, mida esimesel korral tegime. Score! Kuna Orkutis community's panime alati pärast eksamil käiku kirja, mis meilt küsiti, siis oli sealt ka hea küsitud asju õppida. Seega kirjutasin palju ja tunne on hea. Nüüd vaid oodata ja loota, et andsin endast tõepoolest parima ja olen lõpuks sellest hirmsast ainest läbi. Foneetika&fonoloogia tulemused peaks ka tulema päris varsti, sealt loodan ka ainult head. Meeletult kerge oli olla pärast eksamit, et see jama nüüd kaelast ära sai. Rääkides ka teistega tundus, et kõigil olid positiivsed emotsioonid. No ja Laurist ei taha ma rääkidagi. Eksami tegemiseks on aega kaks tundi, ma ei tea, kas Lauri poolt tundigi seal oli, kui juba rõõmsalt välja jalutas. Ta arvas, et tal läks see meeletult hästi, väga lihtne, hea hinne kukub nigu naksti! Well done! No ja meie kursusel on üks Sandra, kes on lihtsalt.. ulmeline! Kui ta community's kirjutas (kui meie kuresime eksami raskuse pärast), et me ei põeks, sest see eksam on täiega chill ja meil kõigil läheb kindlasti hästi, kirjutasin talle vastu "Sandra, shush your mouth! Aga enne ütle, mis sa said?" Seepeale saatis ta mulle scrap'i, et ei taha avalikult oma tulemusi avaldada, sest siis satub ta ehk tõesti vihavalangu alla, mida ta ei taha. Aga seni olid tal kõik eksamid A-dele ja B-dele tehtud, ajalugu siis ka A-le. Nojah, mis ma oskangi kosta. Tahaks kõrt ta ajusse toppida ja siis imeda!
Ei, mul oli hea ja kerge tunne. Pidin kaheteistkümnest Martiniga kokku saama kooli lähedal asuvas Statoilis. Päike paistis, kargelt külm ilm. Õnneks oli mul mu awesome 7-UP tutimüts peas, mis mu kõrvakesi kaitses. Statoilis võtsin ühe latte ja panin sinna kaks sortsu Irish siirupit, et eriti magus saaks. Statoili müüjatädi oli väga sõbralik ja mulle see meeldis. Martin tuligi, pidime minema meie telefonikaartide järgi, mille Grete meile oma sõbra kaudu orgunnis. Mingi perepakett vms, et saame kolmekesi omavahel täiesti tasuta helistada. Honestly, though, kui tihti me ikka üksteisele helistame ja räägime nii kaua, et sellest tasutast ikka nii palju kasu oleks. Kui minu ja Sandra (Mei) vahel oleks kõned tasuta, no see oleks absoluutne win olukord! Grete oli ka linnas, pidime ta järgi ootama. Käisime siis korra Martini juures, rääkisin Kadriga paar sõna juttu ja läksime siis Gretele järgi, et ta saaks lepingutele alla kirjutada ning me Martiniga oma numbrid kätte. Niiet I'm back in business! Läksime kolmekesi sööma kuskile Šveitsi majja vms Roosikantsi tänaval. Seal on mingi Harry kohvik, kus leti taga oli Harry ise. Eriti sõbralik ja rõõmus mees, absoluutselt nautis, mida ta teeb!
Söödud, jätsin nad sinnapaika, kargasin trammile ja sõitsin koju, et panna ennast valmis, et minna KOJU! 17.25 läks rong. Üksi on rongiga võrdlemisi igav sõita, aga midagi pole teha, tuli see asi ette võtta. Ma olin liiga heas tujus, et lasta sel ennast häirida. Konduktoritädi oli ka ilmselgelt heas tujus, teretas kõiki individuaalselt väga rõõmsalt, luges lõbusalt raha tagasi ning "palun" ja "aitäh" ikka igal sammul. Sellised inimesed teevad tuju aina paremaks ja paremaks. Vahtisin aknast välja, vagun oli päris täis. Võtsin oma läpaka ja lõbustasin ennast Mahjong Titans'i, Solitaire'i ja Spider Solitaire'iga. Igas mängus võitsin esimese korraga! Veel heasse tujusse krediiti. Vahtisin veel aknast välja ja uni tuli peale, olin ju ikkagi vara tõusnud. Hilja läksin magama ka. Jõudsime Kohilasse, kus mu ema vanemad elavad, ja mu ees istunud naine läks maha. Tegelikult läks kolmveerand vagunit maha. Saingi silma looja lasta. Lõpuks olin pingi peal lausa pikali. Hea oli. Vagun jäi aga täitsa tühjaks, kaks tädi, kes terve tee jutustanud olid, läksid ka maha. Jäime vaid mina ja üks neiu. Ja vaatasin seda neidu, lootsin, et ta pööraks oma pead korra niipalju, et ma näeks ta nägu. Aga ei saanud sotti. Tuli Tootsi peatus ja tuli Tori peatus. Toris läks ta maha ja siis ma vaatasin teda juba julgelt. Kui ta enda järel uksi hakkas sulgema, märkas ta ka mind. See oli minu kursaõde Katri, kes hüüatas: "Ei ole nii!!" Ükskord nimelt Tallinna poole sõites nägin ka teda ja ei olnud samuti kindel, kas on tema. Siis mul oli veel telefon ja helistasin talle, küsisin, et mis ta loeb seal. Seekord helistada ei saanud.
Rongilt maha ja bussi ootama, mis pidi viie minuti pärast tulema. Olen kuulnud ütlust, et minutite pikkus sõltub sellest, kummal pool vetsu ust sa oled. Seekord ei olnud vetsuga küll midagi pistmist, aga külmaga küll. See viis minutit venis. Lõpuks buss ikka tuli ja ma ei saanudki kohe piletit osta, sest buss hakkas sõitma ja sõidu ajal piletit osta ei või. Kui siis punase foori taha jäime, kargasin bussijuhi juurde ja ütlesin: "Tereee!" Bussijuht ehmus vist, haha! Kaevu peatusest koju ei ole pikk maa tegelikult, aga nii meeletult külm oli, sõrmed tahtsid otsast ära tulla ja nägu niisamuti. Kõndisin kiirelt ja mida kodule lähemale, seda parem mul hakkas.
Astusin sisse ja soe tuba võttis mu vastu. Kujutage nüüd ette, ma rääkisin oma korteriga. Ütlesin talle "tere" ja ütlesin, et hea on kodus olla. Sest kodus ongi hea olla. Vesi keema ja tegin endale ühe maitsva Christmas Tea, mis lõhnas nii hästi, et põlved läksid nõrgaks. Linnukesed akna tagant olid juba Londonisse jõudnud, sest varsti helistas mulle juba ema. Rääkisin talle tänasest eksamist ja panin ka tema teadmised proovile. Potato famine ei öelnud talle küll midagi, kui aga ütlesin, et Iirimaa, teadis ta, millest jutt. Rääkisime 40 minutit, emme on naljakas. Ja hea! Goodnessness!
KODU!
Ja tulgu nädalavahetus!

P.S. Mul on Sandra üle meeletult hea meel, ka tema päev on olnud super! ^^

Sunday, 17 January 2010

Halloo!

Pf, mis halloo, mul pole telefonigi ju!
Mis ma teile räägin siis.. Sandra kurtis, et ma pole niiiii ammu kirjutanud. Nädal tagasi, jap. Aga usun, et inimesed ei tahaks mu kord rate'is ilmunud vingumisblogi näha.
Niisiis. Teisipäeval oli mul jällegi ajaloo eksam. Täna sain teada, et teisel katsel ajaloo eksamil sain taaskord rasvase F-i. Absoluutselt shokeeriv! Et siis nüüd kolmapäeval viimasele katsele!
Reedel oli mul foneetika&fonoloogia järeleksam. Selleks õppisin ka ilusti, lugesin õpikut ja panin kirja, püüdsin seoseid ja loogikat leida. Eelmine kord sain 5/60p, et ei läinud päris hästi. Samas polnud ma ju väga õppinud ka, käisin eelneval õhtul Liisi ja Siimuga Foorumi Patrick'us paari drinki tegemas.
Esmaspäeval on mul ladina keele järeleksam. Kuhu ma ei lähe, sest püüan keskenduda nüüd kolm päeva ajaloole, et see lõpuks positiivselt ära teha. Ladina jätan järgmiseks aastaks. Olen aru saanud, et siis saab sel aastal tegemata jäänud kordasid tasuta järgi teha. Jama on aga see, et tuleval semestril algab mul ladina keel II, siis ma seda võtta ei saa. Ja emme ei tahtnudki mind mõrveerida, kui talle rääkisin, et jätan ladina praegu tegemata. Ütles, et pean, jah, ise oma asju orgunnima siin. Kuigi talle meeldiks rohkem, kui asjad õigel ajal tehtud saan. Aga hispaania keelt hakkan vabaainena õppima nüüd, juhuu! See meeldis emmele, sest talle meeldib hispaania keel, ta olla ka ülikoolis seda kursusena võtnud. Ütles mulle: "Oo, muy bien! Kas hablad ka juba?"
Siin MSNis räägin kursaõdede Liisi ja Kerstiniga, kes mõlemad õpivad veel praegusel öisel tunnil ajalugu ja kurdavad, kui ulmeline see kõik on. Kerstin läheb nüüd esimest korda seda eksamit tegema. Liis teist. Ja mina siis kolmandat. Liisi mõtted kisuvad juba ajaloo teemalt ära tulevikku. Ta mõtles, et me oleme kahel aastatuhandel elanud, et see on väga veider. Ja siis rääkisime, et lastelastele ütled, et sündisid aastal 1989/1990 ja siis nad on hämmingus: "Üks?!?!"

Liisu/Dysgraphia Is In/I have naughty lips (K) ;)/ says:
kunagi keegi kõnnib surnuaial ja siis vaatab, et keegi on sündinud aastal 1990 ja siis mõtleb, et issand, mis aeg siis oli, neil polnudki lendavaid autosid ja teleportimismasinaid
kui üldse mind enam siis on :D
surnuaeda i mean
nagu hauaplatsi
pärast olen kuskil inkubaatoris :D
mingi vedeliku sees, floatin

Kolmapäeval pärast eksamit panen padavai Pärnu poole. Home! Koristan seal ja mõnulen niisama üksinduses. Muretsen endale uue telefoninumbri ja panen selle oma juustu sisse. Veebruaris toob emme mulle uue, yay! Tal nimelt üks tuttuus telefon üle. I'll tell you a little story:
Kui mina veel Inglismaal olin, nillisin ma ema telefoni - musta liugklapiga Nokiat. Emme läks varsti oma mobiililepingut uuendama ning seal on nii, et kui uuendad lepingut kaheksateistkümneks kuuks, saad lihtsalt uue telefoni ka. Valis siis telefoni välja ja saingi selle musta endale. Win! Vahepeal pidin endalegi lepingu tegema, sest mul polnud Inglismaa numbrit. Sain siis mingi Skype phone'i vms. Seda kasutasin vist poolteist kuud, sest tulin Eestisse tagasi. Kuuekuuline leping oli, £15 kuus. Ülejäänud aja maksin niisama, nalja viluks siis. Anyway, päev pärast seda, kui ema oli oma lepingu pikendanud, helistati talle ja öeldi, et homme tuuakse talle telefon. Ema siis ütles, et eiei, tal juba telefon olemas ja värki. Tundus, et saadi aru "aa, okei, jah, aitäh, head aega" jne. Järgmine päev, *tilltoll*, kullermees tõi telefoni. Nii see on seal istunud nüüd aasta, oodanud, kuni minu telefon, mida ma emalt nii kaua olin nillinud, ära varastataks, et see nüüd uuena mu kätevahele saaks tulla. Mis mu Skype phone teeb üldse, hmm..
Anywho, reedel tulevad Pärnusse mõned tuntumad kursakad ja me paneme pidu rämedalt. Party down in my hometown. Gots to be awesome!
Gretega saame ka hetkel täitsa hästi läbi. Läks ise täna mingile peole, kutsus mind ka. Aga I just couldn't be bothered. I are saving myselves.. for Friday.

Sunday, 10 January 2010

Vana tuttav maik on keelel - see on melanhoolia.

Aastavahetus:
Plaane polnud. Inimesi polnud. Tuju polnud. Sämmil oli 31. hommikul kõht nii kinni, ta ei lasknud ennast pesta, ma läksin juba väga närvi ja tegin talle ilmselt päris palju haiget. Võtsin auto, püüdsin teda istmelt maha suruda ja oleksin peaaegu parkivale autole otsa sõitnud. Viisin ta lennuväljale, viskasin ta autost välja, et jookseb natuke, siis hakkab seedimine tööle. Ta oli märg, suures lumes joostes läks ta jäässe. Tahavaate peeglist näen järel jooksmas vaest ebamugavuses ja ilmselt valus koera, kes tundus mõtlevat "Miks sa teed nii, miks sa jätad mu siia maha, kui mul on valus?" Hakkasin meeletult nutma ja ei osanud midagi teha. Lõpuks oli tal tagumik juba verine. Viisin ta koju, panin vanni ja nutsin edasi. Õnneks oli vend seal, kes mind aitas. Helistas Kenno loomakliinikusse, õnneks olid nad tol päeval kaheni lahti, viisime ta sinna, tehti klistiir ja anti toitmisnõuandeid. Aga ma olin väga tujust ära, et olin talle haiget teinud. Mõtlesin, et lapsi ma ei või saada, nende nutma hakates ilmselt panekski neile teibi suupeale ja kuskile kappi kinni. Õhtuks otsustasin jääda Martini soovil kaineks, sest sain olla kaineks rooliks. Alko vs. auto võidab alati auto. Otsustasin siis keskööks kesklinna minna ilutulestikku vaatama. Linn rahvast täis, liigelda päris keeruline. Parkisin end ära ning läksin siis jõe poole, kus rahvasumma oli. Inimesed lasid juba oma rakette, veel oli veidi aega. Siis aga hakkasid ka uhked raketid lendama, oli 00.00 2010. aasta esimene päev. Vahtisin imestuses taevasse, väga vägev oli. Siis aga mõtlesin endamisi, et olen ikka päris hale siin - vahin üksi taevasse keset juubeldavaid inimesi. Helistas venna sõber, ütles, et ma talle järgi läheks kohta, kust kord Martini peale võtsin. Arvasin, et mäletan seda kohta, sõitsin siis Sinti, Pärnust vist 10km eemal. Tiirutasin seal ringi ja fakt oli see, et ma ei leidnud seda kohta lihtsalt üles! Telefon ei lasknud välja helistada ega sõnumeid saata, ema kõne tuli läbi, aga mina ei saanud midagi teha. Sõitsin siis veel ringi ja otsisin, aga tulutult. Kindlasti olin seal tund aega, lõpuks otsustasin Pärnu tagasi minna. Sinna jõudes hakkas telefon kohe sõnumeid vastu võtma. Sain kiirelt Maarekiga kokku ja sõitsin siis koju, kus vend ja ta tüdruk Kadri mures olid. Jõime paar klaasi šampust ja läksin magama vist kuuest, et tõusta jälle seitsmest, et emale ja Davidile järgi minna, et nad bussi peale viia, sest nad läksid Inglismaale.
Kodus oldud nädalad olid tegelikult head. Kodus on hea olla, eriti, kui oled üksi. Paraku polnud enam lusti kauaks, kolmandal tulime Martini, Kadri ja Sämmiga Tallinnasse. Esmaspäeval oleksin pidanud minema morfoloogiat suuliselt vastama, et C-st puudujäävad 0,4% kätte saada, aga otsustasin, et läheksin end vaid lolliks tegema ning ei läinud. Sain hoopis pärastlõunal kokku Siimuga, sest pidime kinno minema paljukiidetud Avatari vaatama. Minu arust 3D ei mänginud filmis väga suurt rolli, aga mind hämmastasid siniste elukate emotsioonide realistlikkus. Ja ratastoolis peategelase jalgade realistlikkus - nii kondised, nagu päriselt oleks lihased närbunud. Hiljem netis surfates sain teada, et see jäi teistelegi silma, aga ei saanud ma ikkagi päris kindlalt teada, kuidas see saavutatud oli. Ilmselt CGI-ga. Siimu arvates oli film aga nii jama, et pidi vahepeal tukastama.
Teisipäev nägi ette Suurbritannia ajaloo crammimist. Nagu ka homne, sest kolmapäeval toimunud eksamil ma, ülla-ülla, põrusin.
Kolmapäev!:
Pärast eksamit oli muidugi vaja pingeid maandada. Õhtul oli planeeritud minna Liisi juurde, juua maasika toormoosi viina Xuxu't, mille ta Austriast tõi, mängida lauamängu ja lihtsalt olla heas seltskonnas. Olin välja mõelnud päris kena kostüümi, mis selga panna ja nägin enda arvates päris hea välja. Kohtusin Annikaga Viru keskuses, sinna pidid tulema veel ka Siim ja Lauri. Käisime juba Annikaga poes ära, ostsime kolmepeale barbarissi viina. Varsti tuli Siim, kes ostis üksi joomiseks poolese sidruniviina ning Lauri, kes ostis veini. Ja nii me läksimegi! Liis oli meile teinud ahjus juustusaiu, aga need kõrbesid natukene ära ja muutusid kõvaks. Lauri järas neid sellegipoolest. Mulle ja Annikale tõi Liis Šveitsist šokolaadi, mis sulas suus. Hakkasime Xuxu't jooma ning vaatasime dokumentaali naisest, kes oli 7 aastat seksori. Paratamatult tekkis vahepeal naerutuju. Siis mängisime Arva ja joonista, mida varem oleme mänginud nagu Aliast, seekord proovisime aga tõesti joonistamisega. Kuna see oli veidi keeruline, proovisime näitlemisega, et ettenähtud sõna peab kehakeelega seletama. See oli naljakas, aga lõpuks mängisime seda siiski nagu Aliast. Järsku tuli Liis lagedale geniaalse mõttega mängida "I have never..", ehk ütled näiteks "Ma pole kunagi siili näinud" ja kui oled, pead oma jooki jooma. Samuti peavad jooma teised mängijad, kes on. Mäng oli aga väga seksimaiguline ja niimõndagi huvitavat asja sai teiste kohta teada. Me plikadega lahendasime oma viina ära, Siimul oli seda aga veel kõvasti üle. Pidime juba linna minema hakkama. Niisiis valas ta ülejäänud viina mahlapakki ning sellest sai üks mõõdukalt kange kokteil. Bussipeatusesse jalutades küsis Siim mult järsku: "Britta kuule, mis number pärast kahtekümment tuleb?" Olin segaduses, tahtsin juba vastama hakata, kui olin juba pikali lumehanges ja Siim mulle võidukalt "21!" näkku karjus. See on mingi värk, kus hakkad suvaliselt numbreid ütlema, ning siis karjudki "21!" ja paned teise lumme pikali. Lubasin seda Siimule teha, kui lumi tuleb. Ta ei teadnud, mis see on ja ma ei öelnud ka. Seletasin talle seda siis ükskord pärast seda, kui ta Haapsalus sõpradega meeletut lumesõda oli pidanud nii, et ta läbimärg oli. Poleks vist pidanud? Jõudsime linna, olin veel joonud Siimu viina mahlaga, teel Embassy poole käisime vist kõik veelkorra lumehangest läbi. Embassys oli palju rahvast, seal ühines meiega ka Laura. Istusime allkorrusel. Esimesteks jookideks võtsime Liisi ja Lauraga Pina Coladad, pärast Liisiga tekiilad ja siis kõik koos, peale Siimu, kokaiinid ning lõpuks veel ka B52-ed. Olin juba väga purjus. Liis vahepeal vist kukkus või midagi, teda püsti aidates murdus mu parema käe sõrmusesõrme küüs ära ning ma ei leidnud seda enam üles. Edasi Hollywood'i. Kellelgi tuli aga geniaalne idee, et lähme Valli baari ja teeme millimallikad. Mina olen seda juba kord saanud, ei olnud hea, aga hõiskasin sellegipoolest rõõmsalt "Jaa!" ja juba me seal olimegi. Siim ei tahtnud, aga veensin ta ümber. Talle ei meeldinud. Ma rääkisin veel barman'iga juttu, aga ei mäleta, millest. Läksime kluppi ja rohkem ma väga ei mäleta. Vaid kohati, kuidas tuigerdasin inimestele otsa, vaatasin ülevalt rahvast, käisin vetsus etc. Olin ikka end väga pumbaks joonud ning olin nagu sült. Õnneks kantseldas mind Siim ning silma hoidis peal ka kainemaks muutuv Liis. Laura, Lauri ja Annika olid maeiteakus. Hakkasime ära minema ning ma ei leidnud oma garderoobinumbrit üles. Sorisin taskutes meeletult, aga ei leia, noh! Taga taskud on nööpidega ning purjus pea ja pikkade küüntega on neid veidi keeruline avada. Aitas mind Liis ja võttis numbri välja. Numbri eest sain ma aga hoopis Lauri jope. WTF?! Siis ta õnneks ka tuli Annikaga ning oma numbri vastu sai ta minu mantli. Siiani ei tea, miks nii oli. Edasi tahtsime minna Taco Expressi, aga see on alates neljapäevast vaid kuueni lahti. Kõmpisime siis söögiplatsile. Seal valdas mind järgmine paanika - kus mu sada krooni on?! Tuulasin jälle meeletult taskutes, kui Lauri teatas, et ta võttis selle ära, tal oli seda millekski vaja. Okei. Aga siis tuli kolmas paanikahoog - kus mu kaardid on?! ID ja pangakaart. Jällegi taskutes kolades ei leia neid. Hakkasin juba klubi poole tagasi minema, aga Siim jooksis järgi ja püüdis selgeks teha, et kui ma tagasi lähen, ei leia ma neid niikuinii ja ma pole adekvaatne üldse. Siis Liis ütles, et need on mu taskus. Kui ta numbrit otsis, pani kaardid teise taskusse. Oeh, mis kergendus. Ma ei kaota kunagi midagi ära, ka nii täis peaga. Aa, patsikummi kaotasin ära. Õnneks olid mul ka head inimesed ümber, thank you! Järgmine kord hoian end tagasi, I promise! Kõik voolasid kodudesse, mina jällegi Liisi juurde. Järgmine päev lõikasin oma küüned maha.
Reedel sain üle pika aja kokku Sandraga, läksime Kompressorisse. Ta shokeeris mind seal veidi, jällegi oli paljust rääkida nagu ikka ning neli tundi möödusid kiirelt. Ta läks tööle, mina koju ära.
Laupäeva õhtul helistab mulle klassiõde Kaisa ning ütleb, et ma välja läheks, tal on vaja lõõgastuda, sest on kaks päeva tööl olnud järjest. Kõhklesin, kuid otsustasin siiski minna. Lihtsalt, et paar drinki ja ajame juttu, pole ka ammu näinud. Loomulikult läksime Embassy'sse. Aga võtsime vaikselt, alustasime siidritega. Mingi moment tulid sinna ka Kaisa sõbrad Siim ja Fred, kes pidid Überblingenisse minema, aga siiski ei läinud. Võtsime Kaisaga teised siidrid. Meie juurde tuli mingi kurttumm ja üritas midagi seletada. Baaridaamid andsid märkmiku, et ta saaks kirjutada. Tundus, et ta soovib õlut, sest ta kirjutas 'ülu' ja 'õglu' Fred juba hakkas talle ostma, aga ta ikka aeles seal edasi ja proovis suhelda. Lõpuks saime temast ikkagi lahti. Võtsime kolmandad siidrid, teised läksid välja suitsu tegema, Kaisa kutsus mind kaasa. Hakkasin baariletilt oma telefoni võtma, sest olin ta sinna pannud, et kui keegi helistab, siis kuulen.. aga baariletil seda enam ei olnud. Läksin ruttu välja, lasin Fredil endale helistada, käisin sees kuulamas, kas heliseb, aga ei midagi. Pikalt kutsus. Järgmisel korral juba polnud kättesaadav. Seepeale tellis Fred mulle ühe kokaiini, järgnes veel üks siider ja kaks Razzi sprite'iga. Masendav. Käisime Taco Expressis kana wrap'i söömas ja nägime Kaisa sõpra Magnust seal juhuslikult, kes sõjaväest linnaloal on. Edasi Kaisa juurde, kus paar tundi und sai. Hommikul oli jälle masendav olla. Ikka veel on masendav olla. Karmale olen võlgu või miskit?
Jaanuari lõpus peab Pärnus pidu saama!