Aastavahetus:
Plaane polnud. Inimesi polnud. Tuju polnud. Sämmil oli 31. hommikul kõht nii kinni, ta ei lasknud ennast pesta, ma läksin juba väga närvi ja tegin talle ilmselt päris palju haiget. Võtsin auto, püüdsin teda istmelt maha suruda ja oleksin peaaegu parkivale autole otsa sõitnud. Viisin ta lennuväljale, viskasin ta autost välja, et jookseb natuke, siis hakkab seedimine tööle. Ta oli märg, suures lumes joostes läks ta jäässe. Tahavaate peeglist näen järel jooksmas vaest ebamugavuses ja ilmselt valus koera, kes tundus mõtlevat "Miks sa teed nii, miks sa jätad mu siia maha, kui mul on valus?" Hakkasin meeletult nutma ja ei osanud midagi teha. Lõpuks oli tal tagumik juba verine. Viisin ta koju, panin vanni ja nutsin edasi. Õnneks oli vend seal, kes mind aitas. Helistas Kenno loomakliinikusse, õnneks olid nad tol päeval kaheni lahti, viisime ta sinna, tehti klistiir ja anti toitmisnõuandeid. Aga ma olin väga tujust ära, et olin talle haiget teinud. Mõtlesin, et lapsi ma ei või saada, nende nutma hakates ilmselt panekski neile teibi suupeale ja kuskile kappi kinni. Õhtuks otsustasin jääda Martini soovil kaineks, sest sain olla kaineks rooliks. Alko vs. auto võidab alati auto. Otsustasin siis keskööks kesklinna minna ilutulestikku vaatama. Linn rahvast täis, liigelda päris keeruline. Parkisin end ära ning läksin siis jõe poole, kus rahvasumma oli. Inimesed lasid juba oma rakette, veel oli veidi aega. Siis aga hakkasid ka uhked raketid lendama, oli 00.00 2010. aasta esimene päev. Vahtisin imestuses taevasse, väga vägev oli. Siis aga mõtlesin endamisi, et olen ikka päris hale siin - vahin üksi taevasse keset juubeldavaid inimesi. Helistas venna sõber, ütles, et ma talle järgi läheks kohta, kust kord Martini peale võtsin. Arvasin, et mäletan seda kohta, sõitsin siis Sinti, Pärnust vist 10km eemal. Tiirutasin seal ringi ja fakt oli see, et ma ei leidnud seda kohta lihtsalt üles! Telefon ei lasknud välja helistada ega sõnumeid saata, ema kõne tuli läbi, aga mina ei saanud midagi teha. Sõitsin siis veel ringi ja otsisin, aga tulutult. Kindlasti olin seal tund aega, lõpuks otsustasin Pärnu tagasi minna. Sinna jõudes hakkas telefon kohe sõnumeid vastu võtma. Sain kiirelt Maarekiga kokku ja sõitsin siis koju, kus vend ja ta tüdruk Kadri mures olid. Jõime paar klaasi šampust ja läksin magama vist kuuest, et tõusta jälle seitsmest, et emale ja Davidile järgi minna, et nad bussi peale viia, sest nad läksid Inglismaale.
Kodus oldud nädalad olid tegelikult head. Kodus on hea olla, eriti, kui oled üksi. Paraku polnud enam lusti kauaks, kolmandal tulime Martini, Kadri ja Sämmiga Tallinnasse. Esmaspäeval oleksin pidanud minema morfoloogiat suuliselt vastama, et C-st puudujäävad 0,4% kätte saada, aga otsustasin, et läheksin end vaid lolliks tegema ning ei läinud. Sain hoopis pärastlõunal kokku Siimuga, sest pidime kinno minema paljukiidetud Avatari vaatama. Minu arust 3D ei mänginud filmis väga suurt rolli, aga mind hämmastasid siniste elukate emotsioonide realistlikkus. Ja ratastoolis peategelase jalgade realistlikkus - nii kondised, nagu päriselt oleks lihased närbunud. Hiljem netis surfates sain teada, et see jäi teistelegi silma, aga ei saanud ma ikkagi päris kindlalt teada, kuidas see saavutatud oli. Ilmselt CGI-ga. Siimu arvates oli film aga nii jama, et pidi vahepeal tukastama.
Teisipäev nägi ette Suurbritannia ajaloo crammimist. Nagu ka homne, sest kolmapäeval toimunud eksamil ma, ülla-ülla, põrusin.
Kolmapäev!:
Pärast eksamit oli muidugi vaja pingeid maandada. Õhtul oli planeeritud minna Liisi juurde, juua maasika toormoosi viina Xuxu't, mille ta Austriast tõi, mängida lauamängu ja lihtsalt olla heas seltskonnas. Olin välja mõelnud päris kena kostüümi, mis selga panna ja nägin enda arvates päris hea välja. Kohtusin Annikaga Viru keskuses, sinna pidid tulema veel ka Siim ja Lauri. Käisime juba Annikaga poes ära, ostsime kolmepeale barbarissi viina. Varsti tuli Siim, kes ostis üksi joomiseks poolese sidruniviina ning Lauri, kes ostis veini. Ja nii me läksimegi! Liis oli meile teinud ahjus juustusaiu, aga need kõrbesid natukene ära ja muutusid kõvaks. Lauri järas neid sellegipoolest. Mulle ja Annikale tõi Liis Šveitsist šokolaadi, mis sulas suus. Hakkasime Xuxu't jooma ning vaatasime dokumentaali naisest, kes oli 7 aastat seksori. Paratamatult tekkis vahepeal naerutuju. Siis mängisime Arva ja joonista, mida varem oleme mänginud nagu Aliast, seekord proovisime aga tõesti joonistamisega. Kuna see oli veidi keeruline, proovisime näitlemisega, et ettenähtud sõna peab kehakeelega seletama. See oli naljakas, aga lõpuks mängisime seda siiski nagu Aliast. Järsku tuli Liis lagedale geniaalse mõttega mängida "I have never..", ehk ütled näiteks "Ma pole kunagi siili näinud" ja kui oled, pead oma jooki jooma. Samuti peavad jooma teised mängijad, kes on. Mäng oli aga väga seksimaiguline ja niimõndagi huvitavat asja sai teiste kohta teada. Me plikadega lahendasime oma viina ära, Siimul oli seda aga veel kõvasti üle. Pidime juba linna minema hakkama. Niisiis valas ta ülejäänud viina mahlapakki ning sellest sai üks mõõdukalt kange kokteil. Bussipeatusesse jalutades küsis Siim mult järsku: "Britta kuule, mis number pärast kahtekümment tuleb?" Olin segaduses, tahtsin juba vastama hakata, kui olin juba pikali lumehanges ja Siim mulle võidukalt "21!" näkku karjus. See on mingi värk, kus hakkad suvaliselt numbreid ütlema, ning siis karjudki "21!" ja paned teise lumme pikali. Lubasin seda Siimule teha, kui lumi tuleb. Ta ei teadnud, mis see on ja ma ei öelnud ka. Seletasin talle seda siis ükskord pärast seda, kui ta Haapsalus sõpradega meeletut lumesõda oli pidanud nii, et ta läbimärg oli. Poleks vist pidanud? Jõudsime linna, olin veel joonud Siimu viina mahlaga, teel Embassy poole käisime vist kõik veelkorra lumehangest läbi. Embassys oli palju rahvast, seal ühines meiega ka Laura. Istusime allkorrusel. Esimesteks jookideks võtsime Liisi ja Lauraga Pina Coladad, pärast Liisiga tekiilad ja siis kõik koos, peale Siimu, kokaiinid ning lõpuks veel ka B52-ed. Olin juba väga purjus. Liis vahepeal vist kukkus või midagi, teda püsti aidates murdus mu parema käe sõrmusesõrme küüs ära ning ma ei leidnud seda enam üles. Edasi Hollywood'i. Kellelgi tuli aga geniaalne idee, et lähme Valli baari ja teeme millimallikad. Mina olen seda juba kord saanud, ei olnud hea, aga hõiskasin sellegipoolest rõõmsalt "Jaa!" ja juba me seal olimegi. Siim ei tahtnud, aga veensin ta ümber. Talle ei meeldinud. Ma rääkisin veel barman'iga juttu, aga ei mäleta, millest. Läksime kluppi ja rohkem ma väga ei mäleta. Vaid kohati, kuidas tuigerdasin inimestele otsa, vaatasin ülevalt rahvast, käisin vetsus etc. Olin ikka end väga pumbaks joonud ning olin nagu sült. Õnneks kantseldas mind Siim ning silma hoidis peal ka kainemaks muutuv Liis. Laura, Lauri ja Annika olid maeiteakus. Hakkasime ära minema ning ma ei leidnud oma garderoobinumbrit üles. Sorisin taskutes meeletult, aga ei leia, noh! Taga taskud on nööpidega ning purjus pea ja pikkade küüntega on neid veidi keeruline avada. Aitas mind Liis ja võttis numbri välja. Numbri eest sain ma aga hoopis Lauri jope. WTF?! Siis ta õnneks ka tuli Annikaga ning oma numbri vastu sai ta minu mantli. Siiani ei tea, miks nii oli. Edasi tahtsime minna Taco Expressi, aga see on alates neljapäevast vaid kuueni lahti. Kõmpisime siis söögiplatsile. Seal valdas mind järgmine paanika - kus mu sada krooni on?! Tuulasin jälle meeletult taskutes, kui Lauri teatas, et ta võttis selle ära, tal oli seda millekski vaja. Okei. Aga siis tuli kolmas paanikahoog - kus mu kaardid on?! ID ja pangakaart. Jällegi taskutes kolades ei leia neid. Hakkasin juba klubi poole tagasi minema, aga Siim jooksis järgi ja püüdis selgeks teha, et kui ma tagasi lähen, ei leia ma neid niikuinii ja ma pole adekvaatne üldse. Siis Liis ütles, et need on mu taskus. Kui ta numbrit otsis, pani kaardid teise taskusse. Oeh, mis kergendus. Ma ei kaota kunagi midagi ära, ka nii täis peaga. Aa, patsikummi kaotasin ära. Õnneks olid mul ka head inimesed ümber, thank you! Järgmine kord hoian end tagasi, I promise! Kõik voolasid kodudesse, mina jällegi Liisi juurde. Järgmine päev lõikasin oma küüned maha.
Reedel sain üle pika aja kokku Sandraga, läksime Kompressorisse. Ta shokeeris mind seal veidi, jällegi oli paljust rääkida nagu ikka ning neli tundi möödusid kiirelt. Ta läks tööle, mina koju ära.
Laupäeva õhtul helistab mulle klassiõde Kaisa ning ütleb, et ma välja läheks, tal on vaja lõõgastuda, sest on kaks päeva tööl olnud järjest. Kõhklesin, kuid otsustasin siiski minna. Lihtsalt, et paar drinki ja ajame juttu, pole ka ammu näinud. Loomulikult läksime Embassy'sse. Aga võtsime vaikselt, alustasime siidritega. Mingi moment tulid sinna ka Kaisa sõbrad Siim ja Fred, kes pidid Überblingenisse minema, aga siiski ei läinud. Võtsime Kaisaga teised siidrid. Meie juurde tuli mingi kurttumm ja üritas midagi seletada. Baaridaamid andsid märkmiku, et ta saaks kirjutada. Tundus, et ta soovib õlut, sest ta kirjutas 'ülu' ja 'õglu' Fred juba hakkas talle ostma, aga ta ikka aeles seal edasi ja proovis suhelda. Lõpuks saime temast ikkagi lahti. Võtsime kolmandad siidrid, teised läksid välja suitsu tegema, Kaisa kutsus mind kaasa. Hakkasin baariletilt oma telefoni võtma, sest olin ta sinna pannud, et kui keegi helistab, siis kuulen.. aga baariletil seda enam ei olnud. Läksin ruttu välja, lasin Fredil endale helistada, käisin sees kuulamas, kas heliseb, aga ei midagi. Pikalt kutsus. Järgmisel korral juba polnud kättesaadav. Seepeale tellis Fred mulle ühe kokaiini, järgnes veel üks siider ja kaks Razzi sprite'iga. Masendav. Käisime Taco Expressis kana wrap'i söömas ja nägime Kaisa sõpra Magnust seal juhuslikult, kes sõjaväest linnaloal on. Edasi Kaisa juurde, kus paar tundi und sai. Hommikul oli jälle masendav olla. Ikka veel on masendav olla. Karmale olen võlgu või miskit?
Jaanuari lõpus peab Pärnus pidu saama!
No comments:
Post a Comment