Niiiiiiiiiiiiiii külm!

Ja kõigest -14C näitab arvuti mul. Veider. Nüüd, kui mul on sõrmed üles sulanud, räägin teile, miks mulle tänane päev meeldis.
Algas päev muidugi ebameeldivustega nagu näiteks poole üheksast tõusmisega ja kella kümnest Suurbritannia ajaloo eksamiga, mida juba kolmandat a.k.a. viimast korda tegema läksin. Unise hommiku ainuke mõnu on kohv.
Läksin ma siis ilusti natuke varem kooli, et veel teistega arutada ja kiruda. Kõik olid päris ärevil, ikkagi viimane võimalus seda teha, mõni alles esimest korda tegemas. Päris palju rahvast oli jällegi kokku kogunenud. Olime kõik juba istunud, Kristiga veel arutasime inimesi ja aastanumbreid üle, jagasime oma teadmisi ning saime oma variandid kätte. Oh, joy, me mõlemad saime variandid, mida esimesel korral tegime. Score! Kuna Orkutis community's panime alati pärast eksamil käiku kirja, mis meilt küsiti, siis oli sealt ka hea küsitud asju õppida. Seega kirjutasin palju ja tunne on hea. Nüüd vaid oodata ja loota, et andsin endast tõepoolest parima ja olen lõpuks sellest hirmsast ainest läbi. Foneetika&fonoloogia tulemused peaks ka tulema päris varsti, sealt loodan ka ainult head. Meeletult kerge oli olla pärast eksamit, et see jama nüüd kaelast ära sai. Rääkides ka teistega tundus, et kõigil olid positiivsed emotsioonid. No ja Laurist ei taha ma rääkidagi. Eksami tegemiseks on aega kaks tundi, ma ei tea, kas Lauri poolt tundigi seal oli, kui juba rõõmsalt välja jalutas. Ta arvas, et tal läks see meeletult hästi, väga lihtne, hea hinne kukub nigu naksti! Well done! No ja meie kursusel on üks Sandra, kes on lihtsalt.. ulmeline! Kui ta community's kirjutas (kui meie kuresime eksami raskuse pärast), et me ei põeks, sest see eksam on täiega chill ja meil kõigil läheb kindlasti hästi, kirjutasin talle vastu "Sandra, shush your mouth! Aga enne ütle, mis sa said?" Seepeale saatis ta mulle scrap'i, et ei taha avalikult oma tulemusi avaldada, sest siis satub ta ehk tõesti vihavalangu alla, mida ta ei taha. Aga seni olid tal kõik eksamid A-dele ja B-dele tehtud, ajalugu siis ka A-le. Nojah, mis ma oskangi kosta. Tahaks kõrt ta ajusse toppida ja siis imeda!
Ei, mul oli hea ja kerge tunne. Pidin kaheteistkümnest Martiniga kokku saama kooli lähedal asuvas Statoilis. Päike paistis, kargelt külm ilm. Õnneks oli mul mu awesome 7-UP tutimüts peas, mis mu kõrvakesi kaitses. Statoilis võtsin ühe latte ja panin sinna kaks sortsu Irish siirupit, et eriti magus saaks. Statoili müüjatädi oli väga sõbralik ja mulle see meeldis. Martin tuligi, pidime minema meie telefonikaartide järgi, mille Grete meile oma sõbra kaudu orgunnis. Mingi perepakett vms, et saame kolmekesi omavahel täiesti tasuta helistada. Honestly, though, kui tihti me ikka üksteisele helistame ja räägime nii kaua, et sellest tasutast ikka nii palju kasu oleks. Kui minu ja Sandra (Mei) vahel oleks kõned tasuta, no see oleks absoluutne win olukord! Grete oli ka linnas, pidime ta järgi ootama. Käisime siis korra Martini juures, rääkisin Kadriga paar sõna juttu ja läksime siis Gretele järgi, et ta saaks lepingutele alla kirjutada ning me Martiniga oma numbrid kätte. Niiet I'm back in business! Läksime kolmekesi sööma kuskile Šveitsi majja vms Roosikantsi tänaval. Seal on mingi Harry kohvik, kus leti taga oli Harry ise. Eriti sõbralik ja rõõmus mees, absoluutselt nautis, mida ta teeb!
Söödud, jätsin nad sinnapaika, kargasin trammile ja sõitsin koju, et panna ennast valmis, et minna KOJU! 17.25 läks rong. Üksi on rongiga võrdlemisi igav sõita, aga midagi pole teha, tuli see asi ette võtta. Ma olin liiga heas tujus, et lasta sel ennast häirida. Konduktoritädi oli ka ilmselgelt heas tujus, teretas kõiki individuaalselt väga rõõmsalt, luges lõbusalt raha tagasi ning "palun" ja "aitäh" ikka igal sammul. Sellised inimesed teevad tuju aina paremaks ja paremaks. Vahtisin aknast välja, vagun oli päris täis. Võtsin oma läpaka ja lõbustasin ennast Mahjong Titans'i, Solitaire'i ja Spider Solitaire'iga. Igas mängus võitsin esimese korraga! Veel heasse tujusse krediiti. Vahtisin veel aknast välja ja uni tuli peale, olin ju ikkagi vara tõusnud. Hilja läksin magama ka. Jõudsime Kohilasse, kus mu ema vanemad elavad, ja mu ees istunud naine läks maha. Tegelikult läks kolmveerand vagunit maha. Saingi silma looja lasta. Lõpuks olin pingi peal lausa pikali. Hea oli. Vagun jäi aga täitsa tühjaks, kaks tädi, kes terve tee jutustanud olid, läksid ka maha. Jäime vaid mina ja üks neiu. Ja vaatasin seda neidu, lootsin, et ta pööraks oma pead korra niipalju, et ma näeks ta nägu. Aga ei saanud sotti. Tuli Tootsi peatus ja tuli Tori peatus. Toris läks ta maha ja siis ma vaatasin teda juba julgelt. Kui ta enda järel uksi hakkas sulgema, märkas ta ka mind. See oli minu kursaõde Katri, kes hüüatas: "Ei ole nii!!" Ükskord nimelt Tallinna poole sõites nägin ka teda ja ei olnud samuti kindel, kas on tema. Siis mul oli veel telefon ja helistasin talle, küsisin, et mis ta loeb seal. Seekord helistada ei saanud.
Rongilt maha ja bussi ootama, mis pidi viie minuti pärast tulema. Olen kuulnud ütlust, et minutite pikkus sõltub sellest, kummal pool vetsu ust sa oled. Seekord ei olnud vetsuga küll midagi pistmist, aga külmaga küll. See viis minutit venis. Lõpuks buss ikka tuli ja ma ei saanudki kohe piletit osta, sest buss hakkas sõitma ja sõidu ajal piletit osta ei või. Kui siis punase foori taha jäime, kargasin bussijuhi juurde ja ütlesin: "Tereee!" Bussijuht ehmus vist, haha! Kaevu peatusest koju ei ole pikk maa tegelikult, aga nii meeletult külm oli, sõrmed tahtsid otsast ära tulla ja nägu niisamuti. Kõndisin kiirelt ja mida kodule lähemale, seda parem mul hakkas.
Astusin sisse ja soe tuba võttis mu vastu. Kujutage nüüd ette, ma rääkisin oma korteriga. Ütlesin talle "tere" ja ütlesin, et hea on kodus olla. Sest kodus ongi hea olla. Vesi keema ja tegin endale ühe maitsva Christmas Tea, mis lõhnas nii hästi, et põlved läksid nõrgaks. Linnukesed akna tagant olid juba Londonisse jõudnud, sest varsti helistas mulle juba ema. Rääkisin talle tänasest eksamist ja panin ka tema teadmised proovile. Potato famine ei öelnud talle küll midagi, kui aga ütlesin, et Iirimaa, teadis ta, millest jutt. Rääkisime 40 minutit, emme on naljakas. Ja hea! Goodnessness!
KODU!
Ja tulgu nädalavahetus!

P.S. Mul on Sandra üle meeletult hea meel, ka tema päev on olnud super! ^^