Nädalavahetus seljataga. Brace yourself, tuleb pikk "lühikokkuvõte".
REEDE
Neljapäeval olin muidugi terve korteri ilusti ära koristanud, et oleks meeldiv külalisi vastu võtta. Nii kell üks reede pärastlõunal saabuski Haapsalust Siim. Nii vara seetõttu, et HPSst käivad bussid väga harva. Teised pidid saama Martiniga Tallinnast autoga, Liis korjati Märjamaalt peale. Paraku venis nende tulek aga väga hiljapeale, alles kaheksast õhtul hakkasid TLNast sõitma. Niisiis oli Siimul väga igav, ma ei osanud teda lõbustada ka kuidagi. Vaatasime "Cloudy with a chance of meatballs"-i ja "Spread"-i. Plaan oli teistele mingit naltsi teha, kirjutasime juba isegi kirja valmis, et läksime juba linna, tulgu nad järgi. Lõpuks peitsime end niisama ära, kui nad tulid. Sättisimegi end kohe elutuppa istuma, tegime drinke ja rääkisime juttu ja mängisime mingit arvamismängu, kus kirjutatakse paberilipikule üksteisele tegelane ja peab hakkama teiste käest küsimusi küsima, et lõpuks teada saada, kes sinu paberilipikule kirjutatud on. Me plikadega panime end valmis ja tegime paar pilti,
tellisime omale taksobussi ja olimegi Bravo poole teel. Olles oma kodulinnas nägin muidugi niimõndagi tuttavat nägu nagu näiteks väga purjus Malvot ja väga purjus Elarit. Sandra pidi ka tulema fantastilise nelikuga ja lõpuks kohtusimegi. Kargasime Sandraga üksteisele kaela, mida Siim kohe vajalikuks imiteerida pidas. Tutvustasin kõiki omavahel. Kadi nägi hea välja nagu ikka ning Sandra oli, quote, sitaks kena, unquote. Oli endale kunstripsmed külge nikerdanud, aga tegelikult poleks selleks vajadust. Nägime üksteist päris vähe klubis, jäi mulje, nagu oleks niisama tuttavad. Aga arusaadav, kummalgi oma erinev seltskond. Aga küll me saame veel kokku ja latrame kõigest, talvestseen vajab veel tegemist. Sai seal klubiski joodud veel, tantsitud ka, et jalad haiged. Lahkusime päris vara, kindlasti enne nelja, kui mitte juba enne kolme. Hoolimata külmast ilmast oli vaja läbi käia ka Statoilist ja üks frankfurter muretseda. Krabasime ühe suuremat sorti takso jällegi ja kimasime ära koju, kus veel natuke ringi tuigerdasime, ma sättisin voodid teistele ja varsti juba magasimegi.
LAUPÄEV
Ärkasime loomulikult pärast kahtteist, kuskil kahe paiku ehk. Kogunesime vaikselt kõik elutuppa jällegi, ma tegin kohvi, ajasime juttu, poisid mängisid arvutimängu. Süüa oli ka vaja, kuigi tüdrukutel polnud kõht väga tühi. Toimkonda läksid siis mehed, varsti ilmusid nad elutuppa taldrikuga, millel oli muna-makaroni-vorsti-juustu "omlett" ja viis kahvlit. Järasime kõik koos seda, täitsa hea oli! Vaatasime veel "Sõprade" parimaid klippe ja blooperseid. Mõnus laisk päev oli. Martin helistas ja ütles, et ta läheb tagasi TLNasse ja jätab rendiauto, mille pidi laupäeval tagastama, minu kätte, sest see tuli siiski pühapäeva hommikul ära viia. Hurraa! Siis otsustasime, et kui olen Martini seitsmeks bussi peale viinud, läheme välja sööma. Loomulikult oli mõte minna Steffanisse! Astusime sisse, see oli täis. Kohe ukse juures istus fantastiline nelik, ülla-ülla! Sandra tuli korra meie juurde ja ma tutvustasin kõiki jälle, igaks juhuks, klubis polnud me ju kõik väga adekvaatsed. Varsti vabaneski üks laud ja istusime sinna ning kõik hakkasid menüüd puurima. Siim tahtis aga praadi saada, teistel oli savi, tahtsid lihtsalt süüa. Mõtlesin, et lähme siis Härma Grilli, seal head suured portsud, maitsev söök ja hind ei ole ka tappev. Lahkusime Steffist, sõitsime Härma. Imekombel oli see juba suletud. Siis oli ka minu aju lõppenud, Steff oleks justkui ainuke söögikoht Pärnus. Otsustasime vaadata ranna rajooni, Kuursaali näiteks. Enne seda käisime läbi Bumerangist, aga sealsed hinnad olid nii meresoolased, et tegime sealtki minekut. Annika läks juba natuke närvi, sest kõht oli eriti tühi. Kuursaalgi oli kinni! Käisime tiiru läbi Maist, Kaubamajakast, kus Chopstix ka veel viimaste klientide lahkumist ootas. Kõik olid väga pahased ja mõtlesid, et Pärnu on pommiauk, kus laupäeval ei saa kuskil süüa. Tagasi Steffanisse. Jällegi ei pidanud õnneks kaua ootama, kuni vabanes sama laud, kuhu end enne istutanud olime. Tellisin traditsioonilise pasta variandi, Liis ja Annika ka pastad ja poisid pitsad. Kõht sai täis, kutid pidid oma poolikud pitsad kaasa võtma isegi. Aga jäid vist rahule söögi kvaliteediga kõik. Siim küll häälitses veits mõnutundes. Lauri pitsa sees olid terved jalapeno'd vms vürtsikad vidinad. Käisime läbi poest ja ema&Davidi saunamajakesest ning suundusime minu juurde, mida kõik pärast pikka ringi trippimist rõõmsalt koduks kutsusid. Otsustasime, et ei lähe välja vaid oleme kodus, teeme oma drinke ja lõbustame endeid millegagi. Üheks neist oli pildistamine. Olime kõik sattunud samasse tooni halli riide, see oli vaja jäädvustada. Loomulikult läks fotosessioon edasi ja resulteeris kõik selles, et tuli hunnik pilte, mille peale veel pärast mitmekordset vaatamist oma maniakaalset naeru saan naerda.
Sense. This picture makes none.
Mängisime paar mängu kaarte ja natuke ka jällegi lipikutega arvamismängu. Liis mängis mingit turbopitsa mängu vms, millele kõik väga kaasa elasime. Sellest on isegi video, Liis on väga äksi täis ja minu hullumeelselt maniakaalne vale vali naer kostab korduvalt üle. Mingi uus naer mul, mille sel nädalavahetusel omandasin ja korduvalt kasutasin, et lausa häbi oli. Kuidagi oli kell aga jälle väga hiliseks saanud, poistel juba joogid otsas ning uni tuli ka vaikselt peale. Magama ära.
PÜHAPÄEV
Ärkasime jällegi väga hilja, tegin taaskord kohvi ning asetasime poisid köögitoimkonda - oli plaanis idülliline pühapäevahommik pannkookidega. Lauri tegi taigna ning Siim küpsetas ja demonstreeris oma osavat pannkoogi flippimist. See on jällegi video peal. Katsin elutuppa, kuhu päike nii kenasti paistis, laua. Istusime maha, panime kookidele ohtrasti moosi ja nautisime. Mina küll nautisin.
Vaatasime veel naljakat stand-up'i Eddie Murphy poolt kaheksakümnendatest aastatest. Siim pidi minema neljase bussi peale, Annika ja Lauri viiese rongi peale ning Liis poole kuuesele bussile. Videod said parajasti läbi ja hakkasime siis Siimuga kiirelt minema, saatsin ta Kaevu peatusesse bussi peale, et ta bussijaama saaks. Olime peaaegu peatuses, kui buss uksed kinni lükkas ja minema sõitis. Sama targalt lippasime koju tagasi, kus Lauri ja Annika olid asjad kokku pannud ning valmis lahkuma. Vaatasin veel kiirelt, mis kell nende buss lahkub ja hakkasime siis jälle Kaevu peatuse poole lippama. Kindad jäid koju. Tegin oma turbokõndi, Annikal jalanõud aga libedad ja suures külmas ei olnud üldse tuju kõmpida kuskile. Utsitasin neid ikka takka ja jõudsime pisikese varuga peatusesse. Ühed noored edukalt bussi peal. Käisin poest läbi, ostsin piima ning tatsasin jällegi kodu poole, tagumik, kintsud ja nägu külmunud. Ime kombel sõrmed aga ei pannud külma tähelegi, tuppa jõudes olid nad isegi soojad. Natuke sulamist, siis saatsime Siimuga Liisi bussi peale. Siim was stuck here for another night, vaene poiss! Nii me siin istusime, kumbki oma arvutis, vaatasime telekat ja sõime viie liitrise jäätise jäänuseid, millest veel midagi alles jäi.
Täna toimus jällegi päris hiline ärkamine, jõime kohvi, ajasime juttu, olime erinevates tubades ja rääkisime paar sõna MSNis. Sandraga tegime seda kogu aeg, minu jaoks ei midagi ebatavalist. Siimul läks jällegi neljast buss, hakkasime siis aegsasti minema, saatsin ta linna ära, sest pidin saama kokku ühe Liisiga, kes oma sõbranna Eleriga eelmine veebruar Londonisse maabusid mõni aeg enne, kui mina sealt tulema tulin. Liis tuli nüüd kolmeks nädalaks Eestisse ja tahan kuulda kõike huvitavat. Aga selgus, et saame hoopis homme kokku. Otsustasin, et lähen jala koju. Silla juures otsustasin üle jää minna. Korra aastas peab ka selle ära tegema. Nii ma sealt kallakust nagu surfar või lumelaudur või kes iganes alla end libistasin, ise samal ajal "Ssssjjuuuuhhhh!" hääli tehes ja naerdes. Vaatasin igaks juhuks ringi, kas keegi nägi ja kuulis. Õnneks/Kahjuks mitte. Päris külm oli muidugi ka, nägu oli juba täitsa külmunud, villaseid sokke polnud ka jalas, seega ka varbad tahtsid krussi tõmbuda, juuksed olid juba hingeõhuga kokkupuutumisest härmatunud. Nüüd veel selle nädala lõpuni saab olla lebos ja nautida üksindust, siis "oh, kooliaeg, oh, kooliaeg!" Kindlasti teen ära selle päeva, kus olen ainult voodis ja ei tee MITTE MIDAGI!
Ei väsi ütlemast - kodus on hea!
REEDE
Neljapäeval olin muidugi terve korteri ilusti ära koristanud, et oleks meeldiv külalisi vastu võtta. Nii kell üks reede pärastlõunal saabuski Haapsalust Siim. Nii vara seetõttu, et HPSst käivad bussid väga harva. Teised pidid saama Martiniga Tallinnast autoga, Liis korjati Märjamaalt peale. Paraku venis nende tulek aga väga hiljapeale, alles kaheksast õhtul hakkasid TLNast sõitma. Niisiis oli Siimul väga igav, ma ei osanud teda lõbustada ka kuidagi. Vaatasime "Cloudy with a chance of meatballs"-i ja "Spread"-i. Plaan oli teistele mingit naltsi teha, kirjutasime juba isegi kirja valmis, et läksime juba linna, tulgu nad järgi. Lõpuks peitsime end niisama ära, kui nad tulid. Sättisimegi end kohe elutuppa istuma, tegime drinke ja rääkisime juttu ja mängisime mingit arvamismängu, kus kirjutatakse paberilipikule üksteisele tegelane ja peab hakkama teiste käest küsimusi küsima, et lõpuks teada saada, kes sinu paberilipikule kirjutatud on. Me plikadega panime end valmis ja tegime paar pilti,
tellisime omale taksobussi ja olimegi Bravo poole teel. Olles oma kodulinnas nägin muidugi niimõndagi tuttavat nägu nagu näiteks väga purjus Malvot ja väga purjus Elarit. Sandra pidi ka tulema fantastilise nelikuga ja lõpuks kohtusimegi. Kargasime Sandraga üksteisele kaela, mida Siim kohe vajalikuks imiteerida pidas. Tutvustasin kõiki omavahel. Kadi nägi hea välja nagu ikka ning Sandra oli, quote, sitaks kena, unquote. Oli endale kunstripsmed külge nikerdanud, aga tegelikult poleks selleks vajadust. Nägime üksteist päris vähe klubis, jäi mulje, nagu oleks niisama tuttavad. Aga arusaadav, kummalgi oma erinev seltskond. Aga küll me saame veel kokku ja latrame kõigest, talvestseen vajab veel tegemist. Sai seal klubiski joodud veel, tantsitud ka, et jalad haiged. Lahkusime päris vara, kindlasti enne nelja, kui mitte juba enne kolme. Hoolimata külmast ilmast oli vaja läbi käia ka Statoilist ja üks frankfurter muretseda. Krabasime ühe suuremat sorti takso jällegi ja kimasime ära koju, kus veel natuke ringi tuigerdasime, ma sättisin voodid teistele ja varsti juba magasimegi.
LAUPÄEV
Ärkasime loomulikult pärast kahtteist, kuskil kahe paiku ehk. Kogunesime vaikselt kõik elutuppa jällegi, ma tegin kohvi, ajasime juttu, poisid mängisid arvutimängu. Süüa oli ka vaja, kuigi tüdrukutel polnud kõht väga tühi. Toimkonda läksid siis mehed, varsti ilmusid nad elutuppa taldrikuga, millel oli muna-makaroni-vorsti-juustu "omlett" ja viis kahvlit. Järasime kõik koos seda, täitsa hea oli! Vaatasime veel "Sõprade" parimaid klippe ja blooperseid. Mõnus laisk päev oli. Martin helistas ja ütles, et ta läheb tagasi TLNasse ja jätab rendiauto, mille pidi laupäeval tagastama, minu kätte, sest see tuli siiski pühapäeva hommikul ära viia. Hurraa! Siis otsustasime, et kui olen Martini seitsmeks bussi peale viinud, läheme välja sööma. Loomulikult oli mõte minna Steffanisse! Astusime sisse, see oli täis. Kohe ukse juures istus fantastiline nelik, ülla-ülla! Sandra tuli korra meie juurde ja ma tutvustasin kõiki jälle, igaks juhuks, klubis polnud me ju kõik väga adekvaatsed. Varsti vabaneski üks laud ja istusime sinna ning kõik hakkasid menüüd puurima. Siim tahtis aga praadi saada, teistel oli savi, tahtsid lihtsalt süüa. Mõtlesin, et lähme siis Härma Grilli, seal head suured portsud, maitsev söök ja hind ei ole ka tappev. Lahkusime Steffist, sõitsime Härma. Imekombel oli see juba suletud. Siis oli ka minu aju lõppenud, Steff oleks justkui ainuke söögikoht Pärnus. Otsustasime vaadata ranna rajooni, Kuursaali näiteks. Enne seda käisime läbi Bumerangist, aga sealsed hinnad olid nii meresoolased, et tegime sealtki minekut. Annika läks juba natuke närvi, sest kõht oli eriti tühi. Kuursaalgi oli kinni! Käisime tiiru läbi Maist, Kaubamajakast, kus Chopstix ka veel viimaste klientide lahkumist ootas. Kõik olid väga pahased ja mõtlesid, et Pärnu on pommiauk, kus laupäeval ei saa kuskil süüa. Tagasi Steffanisse. Jällegi ei pidanud õnneks kaua ootama, kuni vabanes sama laud, kuhu end enne istutanud olime. Tellisin traditsioonilise pasta variandi, Liis ja Annika ka pastad ja poisid pitsad. Kõht sai täis, kutid pidid oma poolikud pitsad kaasa võtma isegi. Aga jäid vist rahule söögi kvaliteediga kõik. Siim küll häälitses veits mõnutundes. Lauri pitsa sees olid terved jalapeno'd vms vürtsikad vidinad. Käisime läbi poest ja ema&Davidi saunamajakesest ning suundusime minu juurde, mida kõik pärast pikka ringi trippimist rõõmsalt koduks kutsusid. Otsustasime, et ei lähe välja vaid oleme kodus, teeme oma drinke ja lõbustame endeid millegagi. Üheks neist oli pildistamine. Olime kõik sattunud samasse tooni halli riide, see oli vaja jäädvustada. Loomulikult läks fotosessioon edasi ja resulteeris kõik selles, et tuli hunnik pilte, mille peale veel pärast mitmekordset vaatamist oma maniakaalset naeru saan naerda.
Sense. This picture makes none.Mängisime paar mängu kaarte ja natuke ka jällegi lipikutega arvamismängu. Liis mängis mingit turbopitsa mängu vms, millele kõik väga kaasa elasime. Sellest on isegi video, Liis on väga äksi täis ja minu hullumeelselt maniakaalne vale vali naer kostab korduvalt üle. Mingi uus naer mul, mille sel nädalavahetusel omandasin ja korduvalt kasutasin, et lausa häbi oli. Kuidagi oli kell aga jälle väga hiliseks saanud, poistel juba joogid otsas ning uni tuli ka vaikselt peale. Magama ära.
PÜHAPÄEV
Ärkasime jällegi väga hilja, tegin taaskord kohvi ning asetasime poisid köögitoimkonda - oli plaanis idülliline pühapäevahommik pannkookidega. Lauri tegi taigna ning Siim küpsetas ja demonstreeris oma osavat pannkoogi flippimist. See on jällegi video peal. Katsin elutuppa, kuhu päike nii kenasti paistis, laua. Istusime maha, panime kookidele ohtrasti moosi ja nautisime. Mina küll nautisin.
Vaatasime veel naljakat stand-up'i Eddie Murphy poolt kaheksakümnendatest aastatest. Siim pidi minema neljase bussi peale, Annika ja Lauri viiese rongi peale ning Liis poole kuuesele bussile. Videod said parajasti läbi ja hakkasime siis Siimuga kiirelt minema, saatsin ta Kaevu peatusesse bussi peale, et ta bussijaama saaks. Olime peaaegu peatuses, kui buss uksed kinni lükkas ja minema sõitis. Sama targalt lippasime koju tagasi, kus Lauri ja Annika olid asjad kokku pannud ning valmis lahkuma. Vaatasin veel kiirelt, mis kell nende buss lahkub ja hakkasime siis jälle Kaevu peatuse poole lippama. Kindad jäid koju. Tegin oma turbokõndi, Annikal jalanõud aga libedad ja suures külmas ei olnud üldse tuju kõmpida kuskile. Utsitasin neid ikka takka ja jõudsime pisikese varuga peatusesse. Ühed noored edukalt bussi peal. Käisin poest läbi, ostsin piima ning tatsasin jällegi kodu poole, tagumik, kintsud ja nägu külmunud. Ime kombel sõrmed aga ei pannud külma tähelegi, tuppa jõudes olid nad isegi soojad. Natuke sulamist, siis saatsime Siimuga Liisi bussi peale. Siim was stuck here for another night, vaene poiss! Nii me siin istusime, kumbki oma arvutis, vaatasime telekat ja sõime viie liitrise jäätise jäänuseid, millest veel midagi alles jäi.
Täna toimus jällegi päris hiline ärkamine, jõime kohvi, ajasime juttu, olime erinevates tubades ja rääkisime paar sõna MSNis. Sandraga tegime seda kogu aeg, minu jaoks ei midagi ebatavalist. Siimul läks jällegi neljast buss, hakkasime siis aegsasti minema, saatsin ta linna ära, sest pidin saama kokku ühe Liisiga, kes oma sõbranna Eleriga eelmine veebruar Londonisse maabusid mõni aeg enne, kui mina sealt tulema tulin. Liis tuli nüüd kolmeks nädalaks Eestisse ja tahan kuulda kõike huvitavat. Aga selgus, et saame hoopis homme kokku. Otsustasin, et lähen jala koju. Silla juures otsustasin üle jää minna. Korra aastas peab ka selle ära tegema. Nii ma sealt kallakust nagu surfar või lumelaudur või kes iganes alla end libistasin, ise samal ajal "Ssssjjuuuuhhhh!" hääli tehes ja naerdes. Vaatasin igaks juhuks ringi, kas keegi nägi ja kuulis. Õnneks/Kahjuks mitte. Päris külm oli muidugi ka, nägu oli juba täitsa külmunud, villaseid sokke polnud ka jalas, seega ka varbad tahtsid krussi tõmbuda, juuksed olid juba hingeõhuga kokkupuutumisest härmatunud. Nüüd veel selle nädala lõpuni saab olla lebos ja nautida üksindust, siis "oh, kooliaeg, oh, kooliaeg!" Kindlasti teen ära selle päeva, kus olen ainult voodis ja ei tee MITTE MIDAGI!
Ei väsi ütlemast - kodus on hea!
"kodus on hea!"
ReplyDeleteMa arvan, et ma tean, millest sa räägid. :)