2oo9

Möödunud aasta kujutas endast:




Lahkumist Londonist..

.. ja naasmist Eestisse.

Järjekordset kevadist rannastseeni Sandraga.

Töötamist laeval.


Kahekümnendat sünnipäeva.

Sushi avastamist.

Geelküüsi.

Kolimist Tallinnasse.

Ülikooli astumist.

Meeletuid purjus õhtuid.

Embassy't ja B-52'sid.

Rootsi kruiisi Sandraga.


Et järgmine aasta saaks veel sündmusterohkem!
Meeleolukat aastavahetust, ärge väga palju ulakusi tehke ning viige Eesti Euroopas esikohale!

xoxo

Kaks nalja.

#1

Rääkisin eile Maarekiga MSNis juttu ja ta rääkis, kuidas ta oma Võru korteris aknad kinni teipis, aga tuul puhub ikka sisse. Tahtsin küsida, et kas on vanaaegsed puitaknad ehk vene aknad, aga 'k' ja 'a' läksid vahetusse ning küsisin siis hoopis, kas tal on vene kanad.

#2

Täna käisime emme, Davidi, Grete, Martini ja ta tüdruku Kadriga kontserdil. Minul oli pisike kotike kaasas ja korteri võtmed mantli taskus, sest need ei mahtunud mu kotti. Läksime siis kontserdimajja sisse, läksin Martinile järgi, seisin ta kõrvale, hakkasin ise mantlit ära võtma ühe käega, teise käega hoidsin võtmeid väljaulataud ja ütlesin: "Mart, kuule, võta need enda kätte, mul ei mahu need.." ja vaatasin üles, et näha, kuidas mu võtmed olid kellegi segaduses näoga meesterahva peos. Ma ehmusin, võtsin võtmed ära ja ütlesin: "Vabandust!" Tema aga ütles, et ta võib võtta küll. Naersin, ütlesin, et pole vaja, vabandasin veel ja läksin naerdes minema. Grete oli kõike kõrvalt jälginud ja arvas olukorra väga naljaka olema. Tõsi, naljakas ta oli. Ei taha teadagi, mis nägu mu pähe tuli, kui avastasin, et nii sõbralikult mingi võõra inimesega rääkima läksin.

I'm not young enough to know everything. -Oscar Wilde

Education is a progressive discovery of our own ignorance. -Will Durant (US historian)

Nolife'imisest on natukene kopp ees juba. Täna tõusin näiteks kell 14.48, olin öösel poole viieni ülal tavalise kella neljani olemise asemel. Samas näiteks Tallinnasse ka ei taha minna, sest siis ei saaks ma üksi olla. So here's good. Aga võiks siis oma üüratu vaba ajaga ju midagi ette võtta, näiteks õppida eelseisvateks eksamiteks - morfoloogia, ajalugu, ladina keel, foneetika&fonoloogia. Morfoloogia suulist pean ma vaid siis vastama minema, kui tahan D asemel C-d saada. Mul on C-st 0,4% puudu. Ma ei oska talle mitte midagi rääkida. Ajaloo materjali on päris palju, emme aga kinkis mulle väidetavalt lihtsalt tähtsamat kokkuvõtva raamatu, kaks naljaga pooleks raamatut ja paar filmi, mis võivad kasuks tulla. Mul on veel ka kolm raamatut neljast, mis Briti ajaloost räägivad. Kus see neljas raamat on, kurat, alles ma nägin seda Martini toas! Nende raamatutega käivad kaasas ka mingid mängukaardid, aga neid tundub liiga vähe olema nii pika ajaloo kohta. Eile lugesin ka ühte MLIAt, kus keegi õppis ajalugu ja realiseeris siis, et tuleviku-inimesed peavad teadma rohkem ajalugu, kui meie. Tekitab kaastunnet, eks. Ladina keel on keeruline. Eile Facebook'is muutsin naltsi pärast oma keelt - tagurpidi inglise keeleks ja piraadikeeleks. Seal on ka ladina keele võimalus, peaks selle panema, äkki on mingit kasu ka. Paraku, kahjuks töös vist ei küsita sõnavara selle kohta, et mis testi keegi tegi või kuidas kellelegi kellegi pilt meeldis ning et ta seda kommenteeris. Millal üldsegi F&F tulemused teada saab?! Ammu juba tegime eksami, ikka veel ei ole! Ma tean, et ma feilisin, aga tahaks kinnitust siiski saada ju.
Kahju endast kohe, et ma nii rumal ja laisk olen. Meele teeb väga kurvaks. Peaks nagu täiskasvanud inimene olema juba, poole aasta pärast kasiinoealine valmis, aga üldse ei mõtle selle peale, et õppida tuleb enda jaoks ja et endal ka hea tunne, kui saab asjad esimese korraga korralikult tehtud.

If it weren't for the last minute, I wouldn't get anything done. -Author Unknown

Too. Much. Food.

Noh, head pühade lõppu siis. Veeresin ka siis sissekannet kirjutama.
Jõulud a.k.a. söögiorgia on nüüdseks võrdlemisi möödas, saatsin jäägid ema ja Davidiga nende juurde. Minu aeg tuleb nüüd paastuda süües salatit ja.. šokolaadi. Sest mul on seda.
Alzo, kolmapäeval tulid emme ja David siit läbi, tõid lademetes toitu ja läksid kuuse järgi kuni mina toidukraami lahti pakkisin. Emm ja D tulid tagasi aga nuluga. No matter, ehtisin selle kohe ilusti ära ja puha! Aga ta oli muudkui ikka viltu ja tahtis vahel ümber kukkuda, nii läks ka üks ehe lõpuks katki. Mis sellest, nüüd seisab nulg uhkelt ehteis. Varsti tuli ka mu kallis õde Pärnusse. See meeldis mulle väga, sest viimati läksime MSNis tülli. Kui ta tuli, ei karjunud ma tagant toast tervitust, tema esikust ka mitte. Kokku ei puutunud me vähemalt pool tundi ja kui siis lõpuks kohtusime, siis teretasime. Nii suur korter meil, et ei juhtu kokkugi.
Neljapäevaks oli plaanitud kolme paiku minna saunamajja, mille empsik ja David lõpuks täitsa valmis on saanud. Hästi armas majake, nii hubane ja tilluke - magamistoa, elutoa ja avatud köögiga, vannitoa ning saunaga. Alguses tuli imetleda ja kommi süüa, siis kohvi juua ja telekat vaadata, jalutamas käia ning sai ka lõpuks sauna. Olin küll lubanud, et püüan nautida saunamõnusid, aga tõttöelda ei tulnud see mul väga hästi välja. Palavas ruumis, kus läbi nina ei saa hingata, alasti istuda ja oodata, millal higi voolama hakkab ja on talumatult palav, et siis minna duši alla, kus ei jõua peadki pesta, sest käed on nii väsinud tegemast mitte midagi. See oli nüüd üks eestlaslik vingumine ebaeestlaslikult sauna vastu. Aga neil on seal selline vahva dušikabiin, mis käib kinni nagu mingi tulevikukapsel. Sinna olin juba pikemat aega tahtnud. Not so fun, akshuali. Vähe ruumi. Toppisin end riidesse ja läksin elutuppa puhkama. Sain Annikalt ja Liisilt pikad jõulusalmid soovimaks häid pühi. Mul aga salmi valmis polnud ja luuletasin selle siis kohapeal. Päris hea riim tuli. Läks juba kiireks ja kimasime tagasi koju, et valmistada eriti maitsvat jõulurooga. Kartulid, lihad, vorstid, kapsad.. kõike oli! Ja oli hea. See on suht ulme, kuidas veel mõned aastad tagasi ei söönud ma hapukapsast, nüüd aga ei jõua taldrikule ära kühveldadagi. Ja no ahjukartulitest pole mõtet ka rääkida. Sügavkülmas ootab ikka viis liitrit jäätist, mida tol õhtul keegi sisse mahutada ei suutnud. Varsti tuli aga oi-mis-kuuse-all-on moment ning Martin ja Grete kadusid tahatubadesse. Martin tuli tagasi, Grete mitte. Kõlas koputus uksele ning sisse tuli jõuluvana. Väga naiselik, peaks mainima. Meil peres on kinkide jagamine alati üks trall, naljaluulet, -laulu ja -tantsu. Kui kõigil kingid käes, hakatakse ükshaaval neid avama ja teistele näitama. Tüüpiline on see (vägemalt kui noor olin, siis küll), et pärast jõule küsitakse aina, mis jõuludeks said. Nänni, ütlen ma. Aga märkimisväärsetest mainiks ära oma väga lahedad varvassokid, mille suured varbad on jõuluvanad ja ülejäänud varbad põhjapõrdrad; Burberry lõhna London; kõrvarõngad; awesome T-särk Sandralt; ajalooraamatud valmistumaks Suurbritannia ajaloo eksamiks.
Reedeks oli plaanitud iga-aastane klassisööma Kadris, mis sel aastal leidis aset hoopis Bravo Lounge'is. Viie paiku jõudis siia Sandra, veits hiljem ka Kaisa. Ajasime juttu nagu plikad ikka, meenutasime vanu häid aegu ning mina sähetasin end valmis. Vahetult enne minekut ilmus ka Salben and off we were. Kokku tuli meid 13 + Teele peigmees. Oli nalja ja meenutusi, jõime glögi ja sõime maitsvat toitu, millele järnes ka maitsev magustoit. Ja ägisesime kõik jällegi täiskõhutundest. Au Salbenile, kes veel teiste jääke sisse vägistas. Glögi tegi mõnusalt švipsi, aga kuna kella üheteistkümneni oli 2=1, oli vaja end ka muu alkoholiga kostitada. Niisiis jõimegi Sandraga ära kaks melonilikööri sprite'iga. Vahepeal tulid sinna lärmakad tüübid, kes vaatamata oma purjus olekule veel 25 eeguseid hotshote tellisid. Neile jäi silma ka meie kaunis Sandra ning tahtsid talle ka kohe ühte shotti osta. Varsti oligi shot keset lauda, aga mina panin selle kinni, sest Sandrale ei meeldi need ja tal on Embassy'st kole mälestus. Varsti aga nägi see mees ilmselt topelt ja arvas, et kauni Sandra kõrval istub veel üks kaunis Sandra ja ostis ka mulle ühe hotshoti. Algas suur arutelu, kuhu kluppi minna - Bravo vs. Sugar. Mina ega Sandra polnud kunagi Sugaris käinud, Sandra oleks aga tahtnud Bravosse minna, sest pole ammu käinud. Mõlemasse sissepääs tasuta, Bravos urban muusika, Sugaris Bedwetters.. ö litöl töörnoff. Siiski, Sugar seekord võitis. Enne kõikide lahkumist pidi kohaloleva seltskonnaga pilti ka kindlasti tegema:













Jalutasime Sandraga kohale, Mari, Merka, Laura ja Mari poissõber Lauri, kes vahepeal saabunud oli, läksid autoga. Kohtusime taas klubi ees. Päris kena klubi, ei kujutanud ettegi, et nii suur. Andsime oma mantlid ära ja minu numbriks oli 1 nagu õigele #1-le kohane. Muretsesime piletid, näitasime turvadele dokumenti, saime käe peale pimedas helendava templi REEDE ning käe ümber neoonroosa käepaela, mida ma üldse ära võtta ei taha, sest see on nii ilusat värvi. Jalutasime ringi, nägime palju tuttavaid nägusid, krabasime ühed meloniliköörid sprite'iga jällegi ja "nautisime" Bedwetters'it. Kui nad lõpetasid pärast üllatavalt nõutud kordusloo esitamist, hakkas tulema normaalsemat muusikat. Krabasime vahelpeal Sandraga uued melon-sprite'id ja Sandra tantsis. Ulme, kui kohmetu ma klubi tantsupõrandal olen. Sandra sõbranna Kadi oli samuti klubis ja nägi hea välja, lippas oma sõbrannadega ringi ja vehkis ka tantsu. Sandra kohtus oma vana tuttavaga, kellega tegime väikse tiiru linnas ja käisime vesipiipu tõmbamas. Klubisse tagasi. Neoonroosa käepaela eelis. Ääremärkusena olgu öeldud, et osadel olid neoonoranzid käepaelad. Roosad ownisid! Viivuks liigutasin endki tantsupõrandal, siis käisime ringi jalutamas, kuni tuli LMFAO lugu I'm In Miami Bitch. Guetta remix oleks parem olnud, aga tuli leppida sellega ning siis täiega oma juustega vehkida ning oma parimad üksluised tantsuliigutused käiku lasta. Varsti aga viis Kaspar (Sandra ammune tuttav) meid oma vahvas autos koju. Tsekkisin korra arvutisse ja keerasin end diivanile, et silm kinni lasta sekundiks. Sandra pidi seitsmest bussile minema. Pärast tema lahkumist kobisin voodisse.
Ärkasin selle peale, et õde ütles naerusui, et ma ärkaks, sest poole tunni pärast pidime lahkuma Kohilasse ema vanemate juurde. Arvasin, et teeb nalja ja panin silmad kinni. Ta hõikas veel teisest toast, küsisin, kas teeb nalja või. 14.15 pidime lahkuma, vaatasin kella - 13.45. Tänks, Grete! Kargasin üles, tegin näo puhtaks, panin riidesse ja sodisin nägu meigiga. Emme ja D juba tulidki. Kohilasse minekud on alati miskipärast hektilised, sest vanaisa hindab meeletult täpsust. Aga saimegi liikuma ning olime väga õigeks ajaks kohal. Martin tuli Tallinnast. Vanaemal on alati väga head jõulusöögid, sellest aastast jäi eriti silma liha. Kui kõhud täis, tuli jällegi jõuluvana, keda isiklikult teises toas riietamas käisin - päkapikumüts, nailonhabe, onunaise punane mantel, onutütre käpikud ja minu venna nägu. Lõbus sell. Onupoeg ja -tütar esitasid oma traditsioonilise luuletuse "Videvikus õhtueel", mille minu vanaema õpetas minu onule, kui ta oli umbes neljane ning nii on seda tema lapsed rääkinud oma lapsepõlvest saati. Emme poolt oli kõigile ka Quality Street kommid, mida oli kindlasti vaja piirini täis kõhtu veel toppida, rääkimata veel väiksest napsust, koogiampsust ja kohvist. Kõht täis, tuju hea, koju minema nüüd peab. Emme ja D võtsid täna ööseks Sämmi enda juurde, saan homme rahus magada. Jess!

Arachnophobia.

sus says:
Today, we brought our Christmas tree inside to decorate. We decorated it, then went out to dinner as a family. Returning 2 hours later, we came back to find our living room to be occupied. Not with people. The tree had been filled with baby spiders, and they were all over the living room. FML
Britta / Head talve algust! says:
EIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII
shitttt
väkk
mul hakkas ebamugav
sus says:
mul käis külmavärin üle...
Britta / Head talve algust! says:
fuh!
miss mõttes occupied!!!
fakk, kujuta ette, puu oli täis neid elukaid
sus says:
aaaaach
Britta / Head talve algust! says:
kuidas sa need kätte saad sealt toast enam!
korterist, majast, mis iganes!
õõh :S

Ja nii edasi.
Rääkisin, et kardan ämblike, kes tunduvad omavat karvkatet ja kuidas siis kujutan ette nende kihvasid ja silmi. Selle peale Siim naeris, kuni saatsin paar linki ämblike/tarantlite nägudest.

sus says:
ma ei taha seda avada :D
Britta / Head talve algust! says:
open open open open
sus says:
OH FUCK YOU
aaaaaaaaaaaaaah

Siis sattusin ühe toreda pildi otsa ja lubasin talle, et see ei ole jube vaid armas.

sus says:
aaaww :D

Toimus sünkroonis display piltide vahetus ja meil mõlemal oli sama pilt displays.

sus says:
itzy bitzy spider
Britta / Head talve algust! says:
went up the water spout
sus says:
down came the rain
Britta / Head talve algust! says:
and washed the spider out

A week's recap.

Nädal on möödunud juba. Loomulikult ei mäleta ma täpselt nädala alguse sündmusi, aga ma annan endast parima.
Eelmises sissekandes oleva essee andsin ma esmaspäeval ilusti ära, veel ei tea, mis hinne sellel on või kas saame selle tagasi või mis üldse.. sama õppejõuga on meil loengud alles kahe aasta pärast, vaevalt, et alles siis saame.
Teisipäeval oli viimane foneetika&fonoloogia tund enne reedest eksamit. Suht midagi ei saanud aru. Ja olin ka lubanud viimasesse Suurbritannia ajaloo tundi minna. Päris mitmekesi läksime suisa - Annika, Liis, Siim, Kristi, Ingrid ja oli veel näha ka teisi kursakaid. Siiski, kokku oli meid seal auditooriumis väga vähe. Ja õppejõu meetod loengu ettekandmisel ei olnud huvitavamaks muutunud. Seega lõbustasin end numbrimänguga ning Siimu kõrval istudes tema arvutiga.
Kolmapäev nägi jällegi ette õppimist, lugesin läbi kõik integreeritud kõneoskuste materjalid, sest suuline eksam oli järgneval päeval. Morfoloogiat ei vaadanudki ja ladina keelele lõin ka käega. Teadsin, et ei suuda ühe päevaga selgeks õppida 188 sõna, pöörd- ja käändkondi.
Neljapäeval oligi esimene tund integreeritud kõneoskused. Olin juba natuke enne kaheksat kohal, järgmised saabujad vajusid seina äärde istuma ja süüvenesid paberitesse ja olid närvis. Mina ja Kristi olime vabatahtlikult esimesed, kes sisse läksid. Tuli välja, et see oli positiivne. Õpetaja andis ette meile tekstid, pidime läbi vaatama ja siis omavahel dialoogi tegema. Teema oli, et minule ei meeldinud ülikoolis (süsteem jne) ning tahtsin keskkooli. Kristil siis jällegi, et talle väga meeldib ülikoolis. Vaja oli kasutada vastavat sõnavara, lasta piisavalt üksteisel rääkida ning mitte liiga palju mökutada. Mina ei osanud väga midagi rääkida, sõnavara oli kasin ja mökutasin ka natuke liiga palju. Ei jäänud rahule. Hea oli aga õpetaja näol muigavat naeratust näha, kui lõpetasime. Siis pidime võtma pileti, et millest me õpetajale räägime. Oli paar teemat, mille saamisel oleksin pidanud end maha laskma, õnneks aga võtsin päris sobiva teema - sünni järjekord ja suures/väikses peres elamise head ja halvad küljed. Ettevalmistamiseks oli nii kümme minutit. Vahepeal tuli sisse teine paar ja kolmas, kes oma dialooge tegid, piletid valisid ja ette hakkasid valmistama. Kristi vastas esimesena ja mina teisena. Päris tervet teksti ei jõudnudki vastata, õpetaja juba ütles, et aitab. Siis otsis ta üles minu kirjaliku töö eelnevast nädalast, lasi mul sellele pilgu peale visata, ise samal ajal rääkides minu suulisest osast. Ainus, mis ma sealt ära tabasin oli "I love your accent" Kokkuvõttes sain selle aine eest C, mis on tegelikult täitsa hea. Järgmine oli morfoloogia, kirjalik, mis tundus täiesti aktsepteeritav. Täna sain teada, et kirjaliku töö sain C ja aine üldhinde D, mille saaksin 4. jaanuaril parandada C-ks, kui lähen suuliselt vastama. Mul ei ole aga õrna aimugi, mida see suuline endast kujutab ning et kui see halvasti läheb, kas siis mõjutab ka mu üldist hinnet. Seega iz scared. Noojaa järgmine oli ladina keel. Panin niipalju kirja kui teadsin ja vahtisin niisama paberile lolli näoga otsa. Järgmine päev sain juba teada, et ei saanud läbi. No surprise there. Mis halvasti, see uuesti.. loodetavasti siis positiivselt. Liis oli veidikene tujust ära, sest sai integreeritud D ja Annika sai väga lihtsalt B, ei pidanud suulist vastamagi, sest teine töö läks väga hästi. Siis otsustasime, et käime ära Virus ja teeme kuskil väiksed dringid. Jõudsimegi siis Foorumi Patrickusse, tellisime siidrid ja kartulikoored, rääkisime juttu, tegime nalja. Võtsime ka Siimuga ühendust, kellel oli alles integreeritu vastamine pooleli ja kutsusime ta endaga ühinema. Ta tuligi, me Liisiga võtsime veel ühed siidrid ja tema ühe jäägermeistri shoti. Ja varsti veel ühe ja õlu. Ma vehklesin seal ja lõin jalaga lauda nii, et Liisi peaaegu täis siidriklaas ümber kukkus ja laud siidrit täis oli. Ja minu süli ka. Jah, oli häbi küll. Siis aga võtsime kõik ühed jäägrishotid, Liis läks sünnipäevale ja me Siimuga rääkisime veel juttu ja Siim ootas oma sõpra. Sõber aga ei tulnud ega tulnud ning Siimul tuli aknast paistva pontsikupoe pontsikute isu, niisiis hüppasime sealt läbi. 10 pontsikut 40.-, röövimine! Siis Virru ja vaatasime, kuidas noored neiud reidikaid tegid. Ning varsti tuligi Siimu sõber. Nad läksid Hessi, mina koju.
Reedel oli foneetika&fonoloogia eksam, mis oli arvatust lühem ja ei sisaldanud eelmises töös olnud asju. Uusi asju ma muidugi ei osanud, tegin siis jällegi seda, mida oskasin ja kõik. Ilmselt failure, aga eks see kunagi selgub. Reedeks oli plaanitud väljaminek, et tähistada vaheaja saabumist. Alguses oli nii, et Annika poleks saanud tulla, sest ta sõbranjed pidid Austraaliast tagasi tulema, aga nende lend tühistati ja ta oli back in business. Otsustasime umbes seitsmeks Liisi juurde minna, käisime läbi Viru toidupoest, ostsime krõpsu ja Sprite'i, soola ja nätsu, Liisil ootas kodus juba arbuusiviin. Joodikud. Asusime teele, saime teada, et tulevad ka Lauri ja Kristi. Tegime Liisi üles haibitud popcornimasinaga plaksmaisi, rääkisime vahvatel teemadel juttu nii, et Lauri vahel oma silmi ja kõrvu kattis. Lauri aga lahkus varsti ning viimase bussiga ka meie. Kuhu edasi? On seda tõesti vaja veel öelda? No hea küll.. edasi läksime Embassy'sse. Päris palju rahvast oli seal, õnneks saime aga hea koha ülemisele korrusele. Traditsioonilised B-52'ed, järgmiseks maitsev Sex On The Beach ja lõpetuseks huvitav shot nimega Cocaine, mis koosnes absinthist, sambucast ja piparmündiliköörist. Pealt pandi põlema, tagurpidi klaas peale kogumaks aure. Shot sisse ning kõrrega aurud klaasist imeda. See oli päris raske, sest köhatunne tuli peale. Aga hea oli. Mul tuli just meelde, et kui jõime Sex On The Beachi, sosistasin Liisile saladuse, mille avastasin, et kuidas Annika kiiremini joob, sest ta alati naudib oma jooke aeglaselt. Saladus oli, et klaas tõsta, hüüda 'Cheers!' ja kõik võtsid lonksu. Siis Liis katsetas seda mitu korda järjest, klaasid puutusid vaevalt lauda, kui kõlas juba uus 'Cheers!' Annika ei saanud arugi. Kell oli üpris vähe, aga ei viitsinud enam seal istuda. Niisiis otsustasime edasi Taco Expressi minna. Kana wrap jällegi, niiiiii heaa! Kristi ja Liis võtsid midagi muud, mis oli soe. Ka väga hea. Oeh, aga niisugune nauding oli. Siis Annika sai kokku oma linnas seiklevate korterikaaslastega, et koos koju minna, mina, Liis ja Kristi võtsime hobujaamast takso ja sõitsime Liisi juurde. Tundus odavam, näkku 18,33333333333etc krooni. Parem, kui üksi ~60.- maksta Koplisse sõidu eest. Hommikul Liisi juurest bussiga. Ma olla soninud jälle midagi, et "Mkmm, mkmm" ja a'la "Kurat küll/võtaks!" vms. No juusiis olin pahane.
Laupäev. Lipsti Liisi juurest koju, natuke pakkida ja tsillida, kohvi juua ning bussijaama, et Tartusse sõita Jane sünnipäevale. Buss oli päris mugav ja soe, WiFi ja puha, aga kuna istusin kellegagi kõrvuti, polnud väga ruumi ning mu parem külg hakkas valutama väärakalt istumisest. Trükkisin ühe käega. Pikk sõit, aga lõpuks olin kohal. Vastu tuli mulle Jane peiks Alari, kellega käisime veel korra poes ja sõitsime siis Jane poole, kus oli suur koristamine aktsioonis, Edvin ja Els, Kristina ja Rainer ka seal juba. Palju oli veel teha, kaks tundi aega. Andsin üle ka oma vahva päikese ja rõõmsa tuletõrjeautoga kaardi ning kinkekaardi Rahva Raamatusse. Püüdsin ka aidata niipalju kui suutsin. Külalised hakkasid saabuma. Lõpeks oli meid päris palju, 5 paarikest ja 6 üksikut inimest. Söök oli hea, bool oli hea, nalja sai ka. Vahel olime vist liiga valjud, et naabrid käisid ütlemas, et kui vaiksemalt ei ole, kutsutakse politsei. Siis võtsime tooni maha. Mõned juba lahkusid, mõned läksid magama, meie Janega veel pesime nõusid ja rääkisime veidi juttu enne, kui ka magama asusime kella viie paiku hommikul. Hommikul helistas mulle ema ja ütles, et on Inglismaal lennujaamas sabas ja saavad varsti lennukile. Kümnest helises äratuskell, aga ei tõusnud ma siis. Kaheteistkümnest lõpuks siiski otsustasin tõusta ja vaadata, millal bussid Pärnu poole lähevad. Selgus, et üks läks 12.45, järgmine alles 14.45. Tahtsin aga enne ema ja Davidit koju jõuda, et veel natuke koristada ja korrastada. Läks jube kiireks. Linnaliini graafikus polnud me ka kindlad. Number neli varsti läks, niisiis jätsin kiiresti nägemiseni ja lippasin kiiremal sammul peatusesse. Jõudsin isegi varuga. Bussist maha, kõndisin valele poole. Seal ei olnud ülekäigurada, et üle tee saada. Siis lippasin tagasi, üle tee, paar jooksusammu vahepeal, jõudsin bussijaama, nägin bussi, bussijuht suitsetas ja ütlesin, et on vaja kindlasti saada sellele bussile. Ta ütles, et ei saa midagi teha, kolm minutit on aega. Läksin ruttu raha välja võtma, üks naisterahvas lasi mind veel endast ette ja sain ilusti bussile. Ja sain üksi istuda. Oeh. Netti seal aga kahjuks polnud. Sõit venis väga pikale, Pärnusse jõudsin kuskil 15.20. Ootasin ära number 19-ne, läksin maha kooli juures olevas peatuses ja sammusin kiirelt kodupoole, nina külmunud. Nägin ühte autot pööramas meie tänavasse ja mõtlesin, et oleks naljakas, kui ema ja David sellega tuleks. Jõuan maja taha ning emme naeratab mulle rõõmsalt vastu! Jõudsime täpselt ühel ajal. Tubade korrasolu eest sain kiita siiski, kui kaks nädalat tagasi käisin, siis tegin enamvähem korda kõik. Jess!
Täna magasin kaheni, käisin Sämmiga ja jõin kohvi. Siis otsustasin minna Härmasse saunapoodi ja osta emale ja Davidile kink ära. 618.- eest sain kibu, kulbi, 2 aroomiõli, pepumatid ja termomeetri. Selverist ostsin veel viha ja kaminatikud. Pidime selle Grete ja Martiniga kolmeks jagama, sest emme tahtis nii. Gretega aga MSNis rääkides, et mis olin ostnud ja et võiks veel 300.- kinkekaardi osta, teatas ta rõõmsalt, et "Ei, aitäh, ma ostsin juba kingi ära neile." ?!?!?!?! Selgus, et minu jutt on väga segane ja et nii ei olnud kokku lepitud. Hmm, let me recall.. ma ütlesin, et emme tahtis jõuludeks saunakraami (kui olin talle välja pakkunud Metallica kontserdi piletid, mille peale enesekeskne Grete vaid vastas, et tema tahab ka) ja et me teeks selle kolmepeale. Veel enne minu lahkumist Tartusse rääkis Grete midagi emmele kingi ostmisest ning ütlesin, et ärgu ostku midagi, Pärnus on saunapood, kust kõik saan. Ostan ise ära ja teeme kolmepeale, sest ema tahtis nii. Seda juttu Grete ei uskunud (kui nüüd MSNis rääkisin, et nii oli) ning nimetas mind pubekaks, ütles, et olen negatiivne ja soovitas samas vaimus jätkata, siis tulla ka õnn. Mis õnn siin enam tulla saab, kui mind on õnnistatud nii toreda õega nagu seda on tema! *inhale-exhale* No matter, me jagame selle Martiniga ja kui Martin ka jagada ei taha, teen üksi selle. Kink on hea ja asjalik, I regret nothing! Well, only the fact that I have such a caring, loving sister.

Aga head talve algust kõigile ning varsti saab õgida maitsvaid jõuluroogasid! ^^

„We have become a world of consumers.“

We live in a world where wanting has become needing. Whenever people see a SALE sign they are drawn to it and walk into the store without thinking whether they really need to buy something or not. After walking through the shops, scavaging through things, they make their way to the cash regiser and a fairly large amount appears on the screen. It does not matter though because they have just bought a years amount of supplies half the price, and are extremely satisfied. But does consumerism equal happiness?
According to a research by World Bank Development Indicators in 2008, statistics show that the world’s richest 20% consume 76.6% whereas world’s middle 60% consume 21.9% This is so probably because the rich can afford to consume that much and the rest mostly consume according to their needs. Although, another reason people consume is to be defined and to feel that they are not worthless. An artist, Barbara Kruger, has also made a piece on the matter called ’I shop, therefore I am’ which is exactly what people seem to think. They shop for clothes, make-up, accessories, go to the hairdressers and nail salons, all to make themselves look more attractive, noticable and acknowledged.
















As we live in the era of technology, some of the things helping define one’s status in society are the latest gadgets. For some reason people find that they always need to have the newest versions of everything because they are promised to be better, easier to use, ecofriendlier and so on. In that case people often do not care how much it costs, you are assured to get your money’s worth. In that process a great part is played by advertising and mass media, whose aim is to make services and items appealing to everyone. Also advertised are credit cards and they allow you to spend and pay for the bought goods later. What people usually do not think about is that they are spending money they do not have and have to pay it back later with intrest.
Over the past few years global warming has been a widely debated issue. Humans are said to be the cause of the global warming and we contribute to it even more by consuming and not recycling. Although recycling has been made compulsory in most developed countries, people still often do not do it. If this continues, the world will not last much longer. If people would sort their trash, give unwanted objects to charity and go to a nearby shop on foot instead of going by car it would help even in the slightest. Sadly, the majority seems to think that they would be the only ones to do so and that their small acts will not change anything.
The fact is that consuming is something humans are bound to do in order to survive. However, consuming too much may result in debt, global issues, economical crisis and maybe even madness. People should consume according to their needs, and reward themselves occasionally with something they do not necessarily need, but will have use for nonetheless. They should also do their share of recycling and giving back to society. Here, Neil Armstrong’s words could be used – „That’s one small step for man, one giant leap for mankind.“

Study hard, party harder?

No kena, eile olid integreeritud kõneoskustes ja morfoloogias tööd. Eks siis saab näha, mis tulemused on. Sel nädalal peaks ka foneetika&fonoloogia järeltöö tulemuse saama. Ja siis tuleb pikisilmi oodata järgmist nädalat, sest esmaspäevaks vaja teksti analüüsis essee kirjutada oma valitud teemal ("We have become a world of consumers"), teisipäeval on viimane ajaloo tund, kuhu ma plaanin kõikvõimalikud inimesed kohale ajada. Kolmapäev saab näha tuupimist ja neljapäev on kirss koogil - integreeritud kõneoskuste suuline, morfoloogia II test ja ladina keele arvestus. Reedel on võimalus teha foneetika&fonoloogia eksamit ning ilmselt ka kasutan seda võimalust. Teadmisi mul küll ilmselgelt piisavalt ei ole, aga kui läheb nihu, eks teen siis jaanuaris jälle. Reede õhtuks püüdsin korraldada ka kursaistumist kuskil, enne kui me kaheks nädalaks lahku läheme. Kahjuks on hetkeks aga vaid vähesed öelnud, et saavad siis tulla, kõigil toimub juba koju minek ja sünnad ja muud loomad. Aga ehk siiski mingi grupikesega saab mindud. Ise mõtlesin, et nalts oleks minna O'Malley'sse jõululaule laulma. Laupäeval Tartusse Jane kasiinoea sünnale, pühapäeval Pärnusse koristama-kaunistama, emme ja David tulevad! Ja varsti ongi käes jõul, hea söök ja puhkamine.
Eile pärast kooli aga läksime Annika, Liisi, Kaia, Lauri ja Siimuga McDonaldsisse, sest neil oli burksi isu ning Siim andis mulle missiooni - minna mäkki ja inglise keeles küsida Happy Meal extra happy'ga. Minu jaoks oli see muidugi eneseületamine, aga pidin seda tegema. Tegingi! Teenindaja oli aga venelanna ning Eestis jääb selline asi arusaamatuks, nii et extra happy jäi saamata.. mis iganes see siis olema pidi. Eine läks Siimule, valisin talle mänguasja ka - mingi lendur-mesimumm, kellel on seljal kummiaas, kuhu käib pöial, siis tõmbad ta jalgadest vinna, lased lahti ja ta lendab. Siim olla kodus sellega mänginud ka veel. Istub teleka peal nüüd. Endale võtsin Daimi McFlurry, mm! Teine sellel nädalal juba, lubamatu. Esmaspäev on jäätise päev! Ja mitte lihtsalt jäätise, Ben&Jerry's-e päev. Ostame alati kahepeale ühe topsiku, Liis polnud aga esmaspäeval koolis, niisiis sõin oma osa ära ja jätsin pool Liisile. Pidin veel kooli minema, koju jõudes oli sellest supp saanud. Neljapäeval viisin talle selle kooli, minu soovitusel oli ta kodust ka lusika kaasa võtnud ning enne kõneoskuste tööd pani ta selle nahka. Neljapäeva tagasi pöördudes, siis olime eelmine nädal mõelnud, et teeme slumber party Liisi juures. See aga seati kahtluse alla pärast eelmist teisipäeva, mida ma tahan nüüd nimetada Teisipäevaks, kui Liis oma postkastist kolmapäeval kirja leidis, kus oli kirjas, et ÖÖRAHU ALGAB KELL 23.00! Siiski, otsustasime, et läheme ja oleme rahulikult. Annika, Kaia, Laura ja isegi Kristi tulid. Kaia, Liisi ja Annikaga ostsime nelja peale ühe Koskenkorva Minttu, pärast lahendasime selle ära aga kolmepeale, sest Kaia ja Laura läksid Von Krahli. Meie tegime edasi aga sushit, mis tuli maitselt välja väga hea, aga välimuselt oli ta midagi erilist. Siis aga hakkas Kristi ajama, et peab viimase bussiga siiski ära minema, sest ei viitsi järgmine päev 6km jala kontsadega koju kõndida. And then there were three. Võtsime viimased koksid ja ma näitasin neile animeeritud lühifilmi The Madagascar Penguins In A Christmas Caper. Oeh, see on ikka nii hea ja naljakas. Siis hakkasid aga Liisi jalad pakitsema (???) ja ta ei suutnud enam olla ning läksime voodisse. Liisi voodi on SUUR! Olime seal kolmekesi ning koomale tõmmates oleks ilmselt ka neljanda mahutanud. Ulme. Rääkisime seal veel juttu, minul juba silm vajus täitsa kinni ja nad naersid mu üle. Täna hommikul Liis ütles, et kui ta rääkis Annikale, et ta vanaisa oli füüsika õpetaja, olevat ma korra norsatanud. Juusiis see fakt ei meeldinud mulle. Siis aga tuletas Liis meelde, kuidas ta ükskord unes hambaid pesi ning hakkas hambapastat välja sülitama ning ärkas täpselt siis üles, kui oli juba sülitamisaktsiooni käiku lasknud. Resultaadina sülitas ta oma voodisse.
Täna on aga reede ning õhtul lähen ma Sandra juurde, me vaatame Üksinda kodus II filmi, joome glögi, sööme kommi ja räägime hästi palju juttu. Mul meeldib.

Integrated Language Skills feat. Morphology - Cram it up!

5. detsember

On tund ja 2 minutit pärast reedet ja ma olen oma mõnusas Pärnu kodus jällegi. Üksinda, rahulikult, mõnuledes. Pärnu on ilusti jõulutuledega kaunistatud ning ootab nüüd vaid lumevaipa.
Neljapäeva elasin ma üle täitsa, kuigi integreeritud kõneoskuste õpetaja andis meile teemadega piletite nimekirja, mis ülejärgmiseks neljapäevaks tuleb selgeks teha ning temaga siis vestlema minna. Tuleval neljapäeval on aga II kirjalik test, järjekordselt meeletu materjali peale. Ülejärgmine neljapäev siis ka veel ladina keele arvestus, morfoloogia mingi töö vms ja 18. on võimalus vist foneetika&fonoloogia eksamit teha. And this is how cramming is induced.
Täna ehk nüüd juba eile, reedel, oli kella kümneks vaja mul kooli minna, kuna pidin foneetika&fonoloogia tööd järgi tegema minema, mille esimesel korral ilmselgelt fail'isin. Trammi peale joostes kukkus mu jope taskust välja kooli vilistlaste kokkutulekult saadud Pärnu Ülejõe Gümnaasiumi pastakas. Olin juba trammi peal, kui eemaldudes vaatasin seda vaest abitut rohelist pulka nukralt perroonil lebamas. Helistasin Gretele ja ütlesin, et ta selle üles korjaks, kui kodust lahkub. Ma pole tagasisidet saanud, olen üsna kindel, et keegi jõudis ta üles korjata enne Gretet või Grete ei vaevunud teda korjama. Kooli ees kohtusin Siimuga. Koridoris passis veel meie kursuslasi ja muid loomi. Seal me siis oma õpsi ootasime, kes kümneks kohe mitte ei ilmunud. Jõudis hoopis nii 10-15 minutit hiljem ja ütles, et ta ajas ruumid sassi and what not. Hilinemise tõttu jättis ta ära 12 punkti väärtuses kuulamisülesande. Leian, et selle pärast on suurem võimalus see töö positiivselt sooritada, sest endise positiivse hinde puntisumma 52,5 asemel saab läbi nüüd 46,5 punktiga. 30 punkti peaks 99% kindlusega olemas olema, küll kuskilt need 16,5 ka tulevad. Ma loodan. Pärast kooli koju, natuke aega seal ja jälle kodust minema, et sõita trammiga linna ning karata sealt troll nr. ühe peale, et sõita Mustamäele "Szolnok"-i peatusesse, kust kargasin Karini (ja ta) peika auto peale, et Pärnu poole kimama hakata. Peatuses oodates nägin kolme väikest poissi, kellest üks teist seljakoti sangast sikutas. Järsku panid kaks neist trolli peale jooksu, kolmas vaatas neile järgi ja karjus: "Heh, tsau, perse(vesti)d!" Pärast tuli ta minu juures olevale pingile oma kotti sorima, vaatasin teda, ta vaatas mind ja ütles: "Vabandust," kärtsutas kokku mingi paberi ja tuli viskas selle minu kõrval olevasse prügikasti, "aga kui te neid teaksite, siis saaksite aru." Midagi sarnast. Varsti ilmus Timmu (Karini peika) ning olin kolmandaks kiluks tagaistmel, minu kõrval (keskel) istus üks pikk noormees ja tema kõrval veidi vähem pikem noormees. Pärnusse jõudes käisin läbi kodust, poest ja olin jälle kodus. Muidugi hakkasin kohe MLIA't lugema. Endine töökaaslane laevalt, Erko, pidi tulema Pärnusse, et Steffanisse minna. Seitsme paiku oligi ta siin ja olime teel. Emigrante, of course! Ja saabuvate jõulude puhul ka glögi. Pärast esimest pitsatükki tundsin juba imekombel veidikest täituva kõhu tunnet, aga võtsin ette siiski teise tüki. Ja hakkasin vägistama. Oli see vast keeruline! Sarnanes natukene Rootsis söödud kebabiga. Erko surus kolm tükki sisse, ülejäänu tuli doggy-bag'iga kaasa. Siis istusime autosse ja kimasime mööda Pärnut ringi, käisime ka autopesulas, sõitsime korra Audrusse ja vähemalt kaks korda Maisse.. No mingi kaks tundi ilmselt trippisime. Istmete all veeremas liitrine Bacardi Grand Melon ja liitrine Captain Morgan Spiced Gold. Närukael selline! Ei olnud nõus mulle müüma ka ühte pudelit, ise laeva pealt nii odavalt sai. Aga 22. detsembriks on juba tellimused sisse antud, vaja veel veenda ja kinnitada, ehk siis ta toob mulle ka nänni.
Ega ma siia Pärnusse nalja tegema ei tulnud. Veenäidud vaja saata ja meie korteri kord trepikoda pesta. Mökud asjad, aga tänu neile saan nautida üksindust. Bliss!
Siimuga juhtus just üks MLIA moment.. jälle! Rääkisin, et olen südametu.
sus says:
a woman so heartless
Britta @ PRN / Baby, you're like a Rubik's cube. The more I play with you, the harder you get. says:
how can you be so heartless?
and I'm only gonna break-break your, break-break your heart
sus says:
väga hull kokkusattumus oli praegu
sõber kopeeris mulle..


'Today, me and my friend we're talking about heartlessness and exchanging lyrics from Kanye West's song. Suddenly someone I know IMs me a link to The Fray's song Heartless video. Mindblowing.MLIA'

Detsembrikuu.

See, mis eile toimus, oli küll üle mõistuse.
Neljapäeval sõitsin ma Pärnusse koos isaga, käisime vanaema juurest läbi ja Martin tuli mulle järgi. Kodus on ikka väga hea olla! Üksi, suur korter, üksi. Nautisin kõike, hea oli olla, lugesin MLIAt. Ma olen sõltuvuses. Reedel kell 12 oli küünetehnik, kellel lasin teha must-punased küüned, et need läheks kokku mu laupäevase riietusega. Paraku on alati nii, et kui lakiga teha, siis hoonest väljudes on lakk alles kuivamata ja läheb nässu. Seekord juhtus sama. Tegin kodus uued küüned, koristasin üle pika aja ära enamus ruume korteris, vaatasin aastaid tagasi ära pandud barbisid ja nende asju ning tegin kanapastat, mis oli jällegi hea. Ja veetsin palju aega MLIAs.
Laupäeval oli meie kooli vilistlaste kokkutulek, 50+1. Meie klassist olid kohal vähesed, aga sellegipoolest oli kift. Algas kõik kella kolmest kontserdimajas, kus peeti kõnesid ja lauldi palju. Soovin, et Greip jääks elu lõpuni kokku. Sealt läksime pärast viite rongkäigus kooli, mina ka oma viiesendiste kontsadega. Koolis oli meil ju aasta aega remont ja kõik on uus. Natukene steriilne, nagu haigla, vahel nagu vangla. Aga muidu väga kena. Nägime oma klassijuhatajat, kes kohe riidles, et kodused tööd on tegemata. Minu ema klassi uks oli kinni müüritud. Ka mingid baarid olid loodud, kust tüdrukutega napsu võtsime. Mõned meie klassist läksid aga korraks sööma ja käisid poest läbi ning tellisime mõndadega pudeli Vana Tallinnat. Seda me seal siis lürpisime, meenutasime vanu häid aegu ja naersime palju. Õhtul läksime aga Bravosse, kuhu vaid 25.- eest sisse saime. Klubis nägime ka Mari, kes oli väga ülemeelik. Palju tuttavaid nägusid oli seal. Natuke tantsu, juua ning nelja paiku lahkusime. Põhikooliaegse klassivenna Kauriga oli meil sama teekond ees. Käisime läbi Statoilist, mulle traditsiooniline frankfurter, Kaur võttis juua. Kolm Kauri sõpra sõitsid meist mööda, ühele neist Kaur ka helistas ja sõber võttis meid peale Ülejõe poolsest silla otsast ja viis meid koju. Voodis lugesin veel MLIAt.
Suured mõtted olid Pärnus õppida, sest esmaspäevaks oli vaja teha ettekanne suulises ja kirjalikus kommunikatsioonis. Õnneks kaheminutline, seega polnud väga hullu. Tegin siis natukene seda, viie paiku hakkasime Silveri, Kärdi, Raimeti ja Katiga sõitma Tallinna poole. Käisime Märjamaa Statoilist läbi, väike frankfurer, latte ja kummikommid. Silver sõi kaks franfurterit, olin eriti kade. Tallinnasse saabuda oli jällegi nõme, sest siin on kool ja väike korter, kus on mu õde.
Esmaspäeval oli siis saatuslik päev, kus oli vaja ette kanda. Kuna olin slaidid ka teinud, siis pidin olema teine ettekandja. Õnneks aga ilmnesid pärast esimest tehnilised viperused ja paar slaidideta inimest jõudsid veel oma ettekanded teha. Lõpuks oli siiski minu kord. Rääkisin siis inglise keele ohtlikust populaarsusest, põlved värisesid, hääl värises, vehkisin kätega. Aga sain tehtud! Kui kõik korras, siis 3 EAPd käes. Kristiga rändasime siis Solarisse, et oma esmaspäevast Ben & Jerry's jäätist osta. Üks väga hea (nad kõik on tegelikult) jäätis oli allahinnatud - Cookie Dough. Aga kõik olid juba otsas! Niisiis ostsime tavalised jäätised ja järasime neid seal. Õhtul tegin morfoloogiat ja olin MLIAs.
Teisipäeviti teeme koolis ladina keelt nendega, kes seda teha tahavad. Pärast fonoloogiat jäimegi Liisi, Annika ja Kristiga kohvikusse sel eesmärgil. Üks piparmündi kakao ka. Hakkasime nagu õppima, aga juttu oli meis liiga palju ja see kõik tuli välja lasta. Roppused, tõsised teemad, naljateemad - kõike oli! Rääkisime neli tundi seal ja Kristi otsustas, et läheb ajalukku. Soovisime talle edu. Me rääkisime veel edasi ja Annika arvas, et me peaks Hessburgerisse minema. Ütlesin, et kui ladina ära teeme, siis premeerime end burksiga. Nii oligi, kodutööd valmis nigu naksti ja juba suundusime Hessi. Martin käis ka korra seal, sõi oma burksi ära, andis mulle raha ja läks minema. Annika arvas, et ta on ikka täiega kena. Indeed, he is. Siis aga tuli Liisil hull idee võtta üks pudel midagi ja minna tema juurde seda lahendama. Annika nägu tõmbas umbusklikku grimmassi, mina olin ka kahtlev. Siiski, Liisi pealekäimine kandis vilja ja hakkasime helistama, et kõiki kutsuda. Laurid, Laurad, Keristinid, Kristid, Siimud, Kaiad.. Kristi ei saanud tulla, Kerstin, Kaia ja Laura ehk hiljem, Lauri oli tööl ja mõtles ka hiljem. Siim aga oli nõus, võttis kaasa ka oma sõbra. Ostsime kolmepeale poolese viina ja jõhvikamahla. Jõudsime kohale (lasnamäele), varsti tulid Siim ja Raner ka ja hakkasime mängima mängu Joonista ja Arva, aga Aliase stiilis ehk arvamismänguna. Tuli ka Kaia, hiljem ka Lauri. Kerstin ja Laura siiski ei tulnud. Käisime kohalikus poes, ostsime veel liitri rummi ja mängisime mängu edasi. Väga palju nalja sai! Lõpeks jõime selle rummi ära mina, Siim ja Raner kolmekesi. Siim ja Lauri käisid rõdul suitsetamas, ma ütlesin midagi inglise keeles ja Siim hakkas kiunuma. Kuna ta ei ole meie grupis, pole ta mind kunagi rääkimas kuulnud. Ta oli vaimustuses, haha! Nii me siis köögis istusime ja rääkisime inglise keeles. Üks moment ma mingil põhjusel laskusin ühele põlvele, võtsin oma sõrmest emme kingitud kuldsõrmuse ning pistsin talle selle paremasse kätte. Ta läks seda vannituppa seebiga ära võtma, siis tuleb välja ja ütleb, et see kukkus kraanikausi torudesse. Ma tormasin kohale ja jõllitasin shokis seda musta auku. Siis purskus Siim naerma ja ütles, et ma oleks pidanud oma nägu nägema. Totaalne MLIA moment! Kell oli päris palju, kõik mõtlesid koju minna esimese transpordiga. Lebasime Annika ja Siimuga Liisi voodis ja rääkisime juttu. Ma jäin magama. Täna hommikul ärkasin nagu talveunest, kõrval oli seljaga minu poole Liis, kes ka parasjagu silmi lahti tegi. Ta vaatas kella, näitas ka mulle - kell oli 12.55 päeval. Küsisin, kus teised on ja Liis vastas, et läksid esimese transpordiga minema. Olin ainuke, kes sinna oli jäänud. Koristasime natuke, naersime ja läksin ka mina ära. Nüüd, kui Liis MSNi tuli, ütles ta, et tema postkastis oli kiri naabritelt, millele oli kirjutatud ÖÖRAHU ALGAB KELL 23.00! Ups.
Homme on neljapäev, mis on kole. Neljapäevad on koledad. Ja reedel on foneetika järeltöö, mida ma kindlasti ei oska. Kindlasti mitte. Nädalavahetusel ilmselt jälle Pärnusse, sest trepikoda peab koristama ja veenäidud saatma. Ning ülejäänud korteri peaks ära koristama.
Ja varsti on jõulud!

Tagasi reaalsuses.

Märkamatult ongi jälle möödunud nädal.
Kahjuks on ilmselgelt mul mingid mäluprobleemid ja ma ei mäleta, millega ma nädala alguses tegelesin. Teisipäeval käisin üle pika aja Suurbritannia ajaloo tunnis ja see oli sama igav nagu alati. Selle nädala tund jääb mul ka ju ilmselgelt vahele, see hakkab hetke seisuga 18 minuti pärast. Oh well! Kolmapäev oli vaba. Neljapäev on teatavasti jube päev, sest see algab kell kaheksa jubeda integreeritud kõneoskustega, mille töö ma sain isegi terviklikult positiivse hinde. See oli osadena hinnatud ja minu tähed olid midagi C, C, D, E, F. Njah. Järgmine on morfoloogia, kus ma ikka õpetaja sukki vahin ja püüan aru saada, mis toimub. Viimane tund on ladina keel, milles meil on 17. detsembril arvestus ning selleks puhuks on pähe vaja õppida umbes 188 sõna ja veel käänamis-pööramistabelid ning reeglid. Kinos käin ma ka (liiga) tihti. Neljapäevakski olin kokku ajanud kamba, mis koosnes Laurast, Laurist, Liisist, Annikast ja Siimust ning läksime me vaatama kauaoodatud filmi 2012. Tõsilugu, see oli veidi ebaloogiline ja kindlasti klišee, aga effektid see-eest panid mind küll ahhetama, ohhetama, ropendama, kilkama, suu ammuli vahtima ja südame peksma. All in all - mulle meeldis küll.
Reedene päev oli selline, et.. ta on sama vaba kui mina ja kolmapäev. Aga õhtuks oli plaanitud üheksast kokku saada Kaisa ja Sandraga, istuda Embassy's ja pärast minna Hollywood'i Bad Jam'ile, kuhu Sandra oli muretsenud flaierid. Saatkonda jõudes oli ülemisel korrusel rahvast, alumine aga täiesti vaba ning sinna me ka maandusime. Kohe toodi meile joogimenüüd, mida me hoolega sirvisime. Kaisal oli meeletu siidrijanu ning tema otsustas (kolme) maasikasiidri kasuks. Me Sandraga olime fancy'd ja võtsime algatuseks ühed hotshotid ning kahepeale kannu Long Island'it. Assa! Hotshot polnud kõige parem, sest seisis vist minuti liiga kaua ning kallutades ei tahtnud klaasist valguda. Siis aga potsatas kogu see värk vahukoorega eesotsas järsku kurku nii, et piisk mööda põske põgenema pääses. Siis hakkasime aga Long Island'it lammutama, Sandral läks veidi vaevalisemalt. Kaisa klubisse ei tulnud, seega oli meil üks flaier üle. Tulemas oli aga mu koolivend Peep, keda me Hollywood'i kõrval ootasime. Samuti ootasime ka Sandra kursakaaslasi Madist, Tanelit ja Kadit. Kuuldud aga palju jutte vägevast joogist nimega Millimallikas, astusime sisse Valli baari, kus oli palju rahvast. Otsustasime, et ei viitsi seal rüseleda ja astusime välja. Ilmselt rääkisime piisavalt kõva häälega, et mingi mees meiega Millimallikast rääkima tuli. Mainis, et õudne jook, jätab kurgu põlema seal sisalduva tabasco pärast. Siis hõiskas Sandra, et peame kindlasti selle ära proovima ning nii me taas Valli baaris olime. Lasin tellimused käiku, kohale jõudis ka Peep, kes minu ja Sandra vägitegu Millimallika joomise näol pealt vaatas. Ooh, the burning feeling in my throat! Vandusime, et ei tee seda jooki enam kunagi. Jätkuvalt oodates, nüüd juba kolmekesi, suutis Sandra ära kaotada oma ilusa kollase kõrvarõnga. Ka selle otsimine ei andnud tulemusi. Lõpuks jõudsid ka Sandra sõbrad kohale ning astusime Holl'i. Vähe sellest, et ma Embassy's sain teada, et flaikuga on sissepääs 70.-, mitte tasuta, sai kohapeal teada, et flaier kehtib vaid esimesel tunnil. Lisaks muudele kulutustele tuli letti laduda veel 130 krooni. Muusika oli see-eest väga hea. Ikkagi BJ ja urban muusika, minu masti värk. Fantastiline Nelik (Sandra, Madis, Tanel, Kadi) ronisid go-go lavale tantsima, mina võtsin ühe Captain Morgan Spiced Gold'i kokakoolaga. On hea jook, kallis jook, alkoholne jook, mida ühel noorel vaesel üliõpilasneiul, kes oli juba piisavalt joonud, küll vaja poleks olnud osta. Märkamatult oli käes aeg lahkuda. Tanel oli seda juba teinud. Viiekesi rändasime Jaani kiriku juurde, kust teised omale burksi võtsid. Taco Expressist polnud keegi huvitatud. Seega mina hommikust ei söönud. Trammid juba liikusid ja otsustasin, et on aeg koju minna. Jätsin Sandra ja ta sõpsudega hüvasti ning jalutasime Peebuga Viru poole, kargasin Mere pst.'lt trammile ning sain magama veits enne seitset. Oh, need Tallinna peod venivad ikka hommikutundidesse välja alati.
Laupäeva õhtuks pidin minema Grete ekspeika juurde ööseks, et tema saaks tulla siia ööseks Gretega äriplaane arutama. Jjjjaja. Aga Raido juurde mineku vastu ei saanud mul ju midagi olla, the whole night to myself! Korter oli meeletult suur, ma arvan, et see köök oli vist nii suur, nagu terve see korter siin. Ja voodi oli nii suur ja lai. Sõin skittles'eid, vaatasin Titanicut ja Team America: World Police'i.
Pühapäeval ajasin ennast kümnest üles, sest oli vaja pakkida, Sandraga sööki shoppama minna ning enne viite olla sadamas. Ilmselgelt ärkasin ma liiga vara, sest shoppama läksime alles kolme paiku ning kodu poole asudes ei meeldinud mu kõne Gretele mitte. "Miks sa täna kauem ei maga? Kas sa kohe ei saa Sandraga poodi minna?" Äriplaanide arutamine venis pikale vist. Anyway, shoppasime igast kraami, millest natuke isegi üle jäi. Suundusime sadamasse, olime seal varem, kui vaja, aga pigem varem kui hiljem. Check-in edukalt tehtud, läksime laevale. Tuubuses ootasid ees fotograaf ja maskott, kellega kohe pilti tegime. Sandra oli nii erutatud, et kui ta oleks toolil istunud, oleks ta maha libisenud. Tegi pilte, kilkas, pigistas mind ja naeratas kõrvuni. Uurisime oma ilusat kajutit, pikutasime, vaatasime telekat, tegime pilte, kolasime laevas, käisime välistekil ja vaatasime oma eemaldumist Tallinnast. Ülejäänud aja istusimegi paraku oma kajutis, sõime, vaatasime telekat ja tundsime oma sisikonda õõtsumas. Kohe nii hullusti, et mõlemal oli ebameeldiv olla ning esimest korda elus olin ma merehaige, mis resulteeris selles, et külastasin pea ees vetsu. Uni aga oli väga hea. Järgmine päev ärkasime üheksast, kahe tunni pärast olime kohal. Sandrale soovitasin aga kindlasti välja minna, sest skääride vahel on ilus, kaljunukkidel majad. Sadamasse jõudes, seadsime sammud mu vana töökoha poole - Romatika ootas. Teadsin uksekoodi, Sandra oli hämmingus, et mis teen ja nii ei või. Vastu tulid ka baarmenid, kes meid teistest ustest sisse lasid. Nägin turvameest Jurist (lätlane), kes kohe eesti keeles tervitas. Näitasin Sandrale natuke laeva, tegin Erko akna taga nägusid (ATK, a'la ITimees, kes meid linna aitama pidi), töötajatel oli SLABI (iga vahetuse lõpus saavad poest osta asju üle poole odavamalt), nägin massööri Ritat ja helitehnikut Felixit. Sandra polnud väga vaimustuses, ta tahtis juba Stockholmi minna. Varsti oligi Erko valmis ja we were on our way. Enne väljumist nägin ka teist, oma lemmikut turvameest Zenjat (aka Jennu, läti venelane). Linna läksime jalutades, päris hea trenn. Sandra pildistas, vaatasime ringi nagu turistid. Kõhud läksid tühjaks ja kohvi vajadus kasvas. Erko idee oli kebabi süüa. Mina ja Sandra pole seda varem söönud. Läksimegi siis ühte kohta, tellisime kolmekesi sama asja, mis koosnes friikartulitest, joogist ja pita saia vahele topitud kebabiribadest ning salatist. Alguses järasin friikaid, siis panin salati nahka ning proovisin oma kebabi"burgerit" ampsata. Mu lõuad ei ulata nii lahti. Meie kõigi jaoks oli see söömine üks suur katsumus, poolepeal oigasime täiskõhutundest. Mina olen aga enda ema laps ja surusin kõik sisse. Erko oli sama tubli, Sandral jäid aga friikad alles. Kolasime veel tänavatel, vaatasime vaateaknaid, Sandra ostis endale omanimelise pastaka ja õetütrele Hello Kitty juukseklambrid. Tagasiteel läbisime Punast turgu, kus Erkoga ka hüvasti jätsime, sest tal oli linnaskäik aja peale, neljaks oli vaja jällegi laevas olla. Meie Sandraga käisime toidupoes, ostsime endale ja teistele nänni. Jalutasimegi tagasi, tegime veel pilte, vaatasime ümbrust ning sattusime mööduma ühest kohvikust, kuhu pidime kindlasti sisse astuma ja ühed latted võtma. Meid teenindanud noormees oli väga vahva, küsis, kust pärit oleme ning suhtus sõbralikult. Meie lahkudes soovis kena õhtut, mille peale ei osanud muu kui samaga vastata. Latte was devine! Laevas lebotasime jällegi kajutis telekat vahtides, aga otsustasime õhtul siiski kolama minna. Niisiis tegimegi laevas veel pilte, vaatasime karaoket ja show appetizer'it, õhtul ka showd pärast mida läksime klubisse niisama istuma, vaatama ja muusikat nautima. Uskumatu, et ühtegi kena meest ei olnud laeval. Vähemalt me ei näinud neid. Varsti jälle magama ning ärgates olime juba peaaegu Tallinnas. Tore oli ärgata Sandra küsimuse peale "Kas see on see sinu lemmik sari?" Tõepoolest, telekast tuli How I Met Your Mother. Nähtud osa, aga siiski hea! Ennast korda, asjad kokku ja minek.
Helistasin üsna varsti pärast terminalist lahkumist Gretele, kes aga telefonile ei vastanud. Ma ju ei saa sisse koju, kui ta kodus pole. Helistasin veel korduvalt, aga ei midagi. Teel koju helistasin ka Raidole, ka tema ei teadnud midagi. Olin Gretele juba kindlasti 10 vastamata kõnet teinud, helistasin isegi vennale, kas ta juba Eestis on, helistasin isale, kes pidi Tallinnas olema, keegi aga ei saanud mind päästma tulla. Oli möödunud tund esimesest kõnest Gretele, majast väljus vanem naisterahvas, kes mu koridori lasi. Koridoriski ootasin kaua, helistasin ja helistasin. Lõpuks võttis Grete toru vastu, et mulle mingit loengumula lasta. Panin ära, helistasin tagasi mitu korda, et ta ainult mu kõne kinni lülitaks. Eeldasin siis, et saadab sõnumi. Saatiski: "Tule kaheteistkümneks Olümpia hotelli juurde" Tean ma küll, kuidas sinna saada! Mul oli raske kott, olin väsinud ja ta teadis, et mu laev saabub kell kümme. Ütlesin, et tulgu hobujaama peatusesse (millele ta vastas oma uue lemmikfraasiga, mis ta ohvriks teeb: "Mis mul muud üle jääb?") ning kobisin ise trammi peale. Hobujaamas ootasin ka teda vähemalt 20 minutit, kohale jõudes mainib jutu sees, et on haige (ilmselt selleks, et ma temaga ei riidleks). Küsisin, kas ta ei teadnud, et laev jõuab kümneks ning ta vastas, et ei teadnud. Kui ütlesin, et olin talle öelnud seda, vastas ta loomulikult, et ei öelnud. Ja küsis süüdistaval toonil, miks ma varem ei helistanud. Millal varem?! 2 tundi tagasi helistasin ju! Pistsin siis talle toodud ta lemmikküpsisega šokolaadi pihku ja ütlesin, et väga nälga ei jääks. No matter what I say, with her I'm always wrong. Järgmine kooliaasta elan ma kindlasti mujal.
Homme on jälle vaba, aga õpida on palju. Detsembris on tulemas arvestused ja tööd, 30. novembriks vaja teha morfoloogias kodune kontrolltöö ning suulises ja kirjalikus kommunikatsioonis kaheminutiline ettekanne oma erialast, je. Ladina keelest ja integreeritud kõneoskustest rääkimata. Neljapäev on veel ees. Siis aga lähen Pärnusse, reedel kell 12 ilmselt viimast korda küünetehnik, kellele ma 200.- jällegi poetama pean ning laupäeval Pärnu Ülejõe Gümnaasiumi vilistlaste kokkutulek. It will be grand!
Järjekordselt lõpetan ma piltidega, loomulikult kruiisist:

Meie laev tuubuse aknast.


Meie number.

Bye-bye, Tallinn!

Tiivii paistis ilusti voodisse.


Tihe liiklus.



Vinge!

Turistid.

Sandra & Britta

Muu ei ole oluline, kohv on põhiline!

Pärast kebabi.

Mountain Dew & Vanilla Coca-Cola

Magame

Üks üdini magus pilt

Showbar

Nightclub Ibiza

R.I.P.

Tuvi suri ära.

Reede 13. ja kaks järgmist päeva.

Reedeks oli siis planeeritud kursusekaaslase Anne sünnipäev ja söögiorgia Liisi juures. Reedene päev on vaba täitsa ja siis Gretega otsustasime, et viime tuvi õue, vaatame, kuidas ta hakkama saab ja nii edasi. Õue jõudes vaatas ta erutuses ringi ja tahtis käest lahti rabeleda. Jõudsime Kopli parki, panin ta maha ja ta hakkas nokkima. Võtsin ta taas kätte, aeglaselt harjutasin ta tiibu ning ta hüppas maha. Veel mitu korda viskasin teda õhku, et ta tuule tiibadesse saaks, aga seda ei juhtunud väga. Ei mingit ära lendamist, ohutunnet. Niisiis viskasingi teda natukene julgemalt ja tuligi pikem lend, mis lõppes väga kohmaka maandumisega. Hea, et kukerpalli ei teinud. Ei kartnud ta Sämmi ega seda, kui jooksin "jahtides" tema juurde, maapinda nokkida oli põnevam. Lõpuks viskasin teda veel õhku ning ta lendas pikalt eemale. Mõtlesime, et nüüd on korras, saab hakkama küll. Igaks juhuks läksime teda veel otsima. Nägin teda, aga nägin ka kahte varest, kes tema kallal norima tulid. Ju nad said aru, et tuvi on väike ja saamatu. Ta lendas eest ära, varesed ajasid taga ja nendega ühines veel kolmas. Olime kindlad, et nad murravad ta maha. Läksime järgi, jooksin üle tee, üle rööbaste, aga ei näinud teda kuskil. Kui teda lõpuks märkasin, kössitas ta raudtee rööpa serva all justkui end peites. Ja samal silmapilgul sõitis temast üle tramm. Õnneks temast üle nagu tema peakohalt väga napilt, et rattad ega miski üle serva ei ulatu. Võtsin ta ruttu ära, ta oli kurnatud ja hirmul. Viisime ta tuppa. Paar päeva on ta kössitanud ja maganud. Peab Nigulale peale käima, et nad ta ära viiks, ilmselgelt ei saaks ta looduses hakkama.
Juhtunust olin küll shokeeritud, aga ei saanud lasta sellel oma tuju täiesti rikkuda. Kella viiest pidime Kaia, Annika, Kristiina ja Kristinaga kokku saama Hobujaamas, edasi minema Liisi juurde, käima poes ja hakkama kokkama. Poes liitus meiega ka Tenno. Sööki-jooki saime nii 700.- eest. Kaiale kuulub kogu au söögitegemises! Esimesena said valmis maitsvad burritod juustu, kana, paprika ja ananassiga. Vahepeal tegime glögi rosinate ja mandlilaastudega ning Kaia möksis kokku muffinite tainast - sinihallitusjuustu ja päikesekuivatatud tomatitega. Muffinitega samaaegselt keerutas Kaia sushit suitsulõhe, avokaado ja kurgiga. Kümne paiku helistas aga sünnipäevalaps Anne ning teatas, et mingi eksitus on toimunud ning me ei olnudki BonBon'i listis. Paljud olid pettunud ning maitsva söögi, vesipiibu ning joogi juures arutlesime, kuhu edasi minna võiks. Liis, mina ja Annika kulistasime tekiilat, Kristiina ja Kaia lõid ka vahel kampa. Kristina oli vahepeal lahkunud. Nalja sai palju, juttu jätkus, seltskond oli mõnus. Kella ühe paiku tellisime kaks taksot, et linna sõita. Kaia ja Tenno läksid koju, Annika, Liis, Krisiina ja mina kimasime linna. Taksojuhile meeldisime me väga. Paraku ei olnud me aga väga purjus. Mis on ju tegelikult hea asi. Tekiila ei tee purju - fakt! Loomulikult suundusime me Embassy'sse, Annikaga võtsime Long Island'id ja Liis mingi ilusa kokteili. Krissu jäi kuivale, ta oli rummi joonud. Istusime seal, rüüpasime kokteile, tegime pilte, vaatasime mehi, tegime miljon vastamata kõnet kursavend Laurile ning üldiselt lõbutsesime. Varsti aga Krissu lahkus ning me hakkasime ka pille kokku panema. Kuid kuhu minna, kell oli juba kuskil kolme aeg. Annika tahtis näha Levikat. Sinna me siis läksimegi. Seal oli palju rahvast, koht on jube pime ja räpane, vetsu ei tahtnud Annika vaadatagi, teisel korrusel suitsetati ning ühes ruumis istuti ringis kui üks paarike keskel tantsis. Tegime sealt sääred. Linnas pildistasime ja mängisime lolli, mingid kutid tulid meiega rääkima. Üks neist tegi nalja nagu laseks mu koti rotti ning mul tuli peaaegu sitt püksi. Raekoja platsil paindusime Liisiga ümber posti ja Annika oli pingi peal seksikas. Möödus üks kutt, kes ütles: "Issand, mis jubedad reidikad." Krabasin ta käisest, ütlesin, et mingu ka siis pildi peale. Ta rebis justkui ülima tülgastusega oma käe lahti ja jalutas minema. Nagu bussid, ka mehed - üks läheb, tuleb teine kohe. Nii tuligi üks mees, who was more than willing to pose with Annika. Tõesti, ei osanud seda eesti keeles öelda. Nii tegime temaga mitu pilti, ta oli Annikast vaimustuses, muudkui kallistas ja suudles ta kätt. Asi muutus aga juba päris creepy'ks ning jätsime ta sinnapaika. Kesklinnas oli rahvast palju. Ma väga ei mäleta, kus me ära kolasime, aga lõpetasime me seekord Hessburgeri asemel Taco Expressis. Kell oli pealegi liiga palju, Hess oli kinni. Taco on aga lahti kuueni. Seisime selle ees ning meie juurde tuli mingi vanemat sorti mees, seisatas ja ütles: "Hämmastav....... hämmastav, kui noored tänapäeval väljas käivad... kus on teie emad?" A'la selline teema, ei saanud päris hästi aru. Läksime sisse, rahvast seal oli päris korralikult, ootasime, et mõni laud vabaneks, sellega ei läinudki kaua. Okupeerisin selle ja tüdrukud võtsid süüa - kõigile kana wrap'id. Ja KUI head need olid!! Mugisime neid mõnus, mingid mehed jälgisid meid. Wrap'idega ühelpool, tuli meile peale suur naeruhoog, rääkisime lollusi, imiteerisime, naersime lakkamatult. Ma ei mäletagi, mis nii naljakas oli. Vahepeal istus meie juurde mees, ütles, et teeb meile dringi välja, kui ütleme, kui vana ta on. Jäi saamata. Ajas iba, pärast istus sinna ka tema sõber ja ibatses samuti. Kõrvallaua noormehed rääkisid ka meiega. Me olime üsna populaarsed. Lõpuks istus meie juurde kutt, kes küsis, mida me sõime või jõime, et meil nii naljakas on. Ma ütlesin tüdrukutele, et nägin teda juba pikemat aega eemalt meid jälgimas. Kell oli pool seitse kui meile teavitati, et nad sulgevad. Oleksid pidanud juba pool tundi tagasi sulgema. Annika tellis takso, me Liisiga läksime bussi ja trammi peale. Magama sain veidi enne kaheksat, tõmbasin ennast tugitooli krussi, niikuinii pidi varsti ärkama.
Laupäeval virgusingi enne kahtteist ning tegin pika hommiku. Võtsin ühendust Janega, sain tema ja ta peigmehe Alariga kokku, käisime Lidos söömas. Uskumatu koht ikka küll. Lõbus oli. Lõhkusin kogemata ühe klaasi ära, mille sees oli njämma magustoit. Läksin koju ning tunni pärast juba Sandra juurde. Olime ülal neljani, vaatasime arvutist 'The Proposal'-it, väga naljakas ja no Ryan Reynolds on lihtsalt meeeeeeeeeeeeeeletult kena mees! Soovitan soojalt. Täna hommikul oli vahva koos juua kohvi, Sandra tegi lillkapsa omletti, meenutasime vanu häid aegu, kui Pärnus kahekesi elasime mu 4-toalises korteris ja nautisime elu.
Nüüd lõpetan JÄLLE piltidega. Need pärinevad reedest:

Burrito!

Glögi ja 'The Christmas Song'

Kokk Kaia.

Sinihallitusjuustu ja päikesekuivatatud tomatitega muffinid. Modellid Annika ja Liis.

Sushi!

Tekiila!

Annika tegi pulli.

Liis Annika kontsadega ja Annika doing the dirty.

Liisi ja Kaia sõpsupilt.

Mehed Embassy's.

Kristiina ja Liis.

Midagi toimus.

Raekoja plats ja tondid.

Paindume posti ümber.

Annikat ahistanud noormees.