Kolm viimast tükki šokolaadi.

No tere! Väga midagi polegi rääkida peale selle, et teisipäeval helistasin siis arsti juurde ja uurisin, kas ka mu röntgeni tulemused on olemas. Olid - ei midagi! Muide, olen teile kõigile valetanud! Alles homme saab mul jala väänamisest mööda kolm nädalat. Igatahes, jah, röntgen ei näidanud ühtki viga mu jalas. Rääkisin siis selle tädiga seal, kes kõnedele vastab ja nii, et mis probleemid mul on ja mille üle kurdan ja ta ütles, et tõsise trauma puhul lähebki paistetus alla umbes kuu pärast. Soovitas mul osta jäägeeli ja sellega määrida ning jalga ülal hoida ja sellele mitte väga survet avaldada. Hmm, kas surve võiks olla see, kui sprindiga trollile jooksen või klubis tantsu löön? Äh, ei usu! Geeli ostsin ja mökerdan sellega truult, aga koormuse mitte avaldamine ei edene väga hästi, sest vaja ju koolis, poes ja koeraga käia. Ega siis elu seisma saa jääda selle pärast. Vot. Tore lühike sissekanne selline, vahelduseks pikkadele. Pealkirja kirjutamisest on pikk aeg möödas ning šokolaad on ammu läinud.

Kastan genereerib käbisid.

Tere kena laupäeva õhtut!
Eelmises postituses siin hõiskasin, et ühe õppejõu ained jäävad ära, aga selgus, et siiski mitte. Kuna see vulkaan, mille nime mitte keegi peale islandlaste hääldada ei oska, möllas, ei saanud ta kuskile lennata ja tunnid toimusid. Esmaspäeval ma ei käinud, sest hommikuti kell kaheksa ma ei satu meie õpiblabla keskkonda, et lugeda kirju. Emm ja David ka ei saanud oma Helsingi lennule, sest see tühistati. Nii nad lahkuvadki esmaspäeval. Thanks, volcano, nats üle nädala puhkust neile juurde! Täna emmega siin Pärnus olime tublid - koristasime rõdu, trepikoda ja õues oma haljasala. Eile käisin ma haiglas jalast röntgenit ka tegemas, tulemused saab alles ilmselt aga järgmine nädal. Seni mökerdan Fastumiga ning seon elastiksidemega.
Nädala tippsündmus oli Annika sünnapidu muidugi! Pikalt plaanimist ja arutamist ja veits salatsemist eelnes sellele neljapäevasele üritusele. Kahjuks ei läinud kõik nii sujuvalt, kui oleks võinud. Note to self: järgmine kord planeeri paremini! Emme tõi kunagi mulle kaartide komplekti ning sealt valisin talle täpselt sobiva kaardi, mille peal olid erinevad kingad ning nende nimed. Päris geniaalse riimi mõtlesin ka. Kinkisime nimelt Solarise kinkekaardid talle ning riim oli "If you ever get the blues, take these giftcards and buy some shoes!" Tänud Kaiale, kes ilusa käekirjaga selle kaardi sisse kirjutas. Ja ühe armsa koogikese ka, kuhu ühe ilusa roosa küünlakese torkasin. Too õhtu nägi ringi rändamist vanalinnas ning erinevates kohtades peatumist - Noorus, Hell Hunt, Embassy, Valli Baar, Hollywood, Taco Express. Noorusesse läksid paljud meist esimest korda. Sinna soovitas mul minna kallis Sandra. Seal on selline nalts, et 70.- eest saab hunniku shotte - 5-7 koguni. Paraku on need nagu morsid. Hellas Hundis istusime isegi päris pikalt. Ka Sass Henno oli seal, tema käest pidin saama ühe kaardi, millega saab sellisesse kohta nagu Noku; otsustasime aga, et sinna seekord ei jõua. Loomulikult pidime käima ka ära Embassys, sest näiteks Liis ja Annika ning niimõned teisedki polnud seal käinud pärast seda, kui seal väike remont või restaureering toimus. Üldiselt polnud nad seal ammu käinud. Ja need isegi pole peamised põhjused, miks sinna läksime. Läksime, sest sinna peab minema! Seal tegime ühe shoti kokaiini ning kohustusliku grupipildi. Enne klubi astusime mõndade tüdrukutega läbi Valli Baarist, et teha üks kohutaivam shot maailmas - millimallikas. Kurk kõrvetas veel pikalt pärast seda. Klubisse oli Kerstin meile sebinud Pack The Place flaierid ning õnneks olime ka piisava ajavaruga seal kohal. Sai ikka tantsitud ka kõvasti, missiis, et võib-olla on mu pahkluus mõra. Klubi pandi kinni eriti vara, juba poole nelja paiku. Annika ja Kristina olid pikaks ajaks kadunud suitsuruumi. Rääkisid juttu mingite ameeriklastega. Oli vaja teha aega parajaks, loomulikult läksime Taco Expressi. Neljast tüdrukust olime jõudnud juba ilma jääda ning Siimgi ei viitsinud meiega enam oleskleda ning seadis sammud kodu poole. Võtsin ühe latte, mis oli kohutav - tundus, et see oli tehtud vanaks läinud piimast. Will Smith (päriselt, ühe ameeriklase nimi oli Will Smith, ma nägin ta dokumenti) ostis mulle uue. Teiste nimed olid Chris ja Marlon. Tacos istusime kaua, kuni aeg sai parajaks ning võisime haarata bussid-trammid, et koju sõita. Annika, loomulikult, kasutas oma kulumatut fraasi "I'm a little princess, I don't do *insert actions of common folk here*!" ning haaras takso. Koju jõudsin veidi enne seitset ja otsustasin, et ei lähe magama, sest meie endine kursaõde, Kristina, oli saanud mu nõusse, et ma hommikul kella kümne paiku läheks kuskile mingit inglisekeelset reklaami lindistama. Siiski, niisama istuda ju ka ei saa ning internetis ei viitsinud kolada; tõmbasin end oma tugitooli krussi ja lasin silma kolmeks tunniks looja. Siis sain aga Kristinalt sõnumi, et ei olegi minu teenuseid tarvis. Vaatasin siis busside aegu ja hakkasin asju kokku panema ning läksin üheteistkümnese bussiga Pärnu poole. Jube röövimine ikka, 110.- bussipilet! Saan aru, et kiire ja mugav (tegelikult isegi mitte nii väga mugav, rongis palju rohkem ruumi liigutada ning pikutada), aga ma olen ikkagi vaene tudeng! Andke andeks, et ma ei sõitsin valel päeval (laupäeval oleks 50.- eest saanud)! Juba linnas kohtusin ema ja Davidiga, käisin Port Arturis ning ostsin endale pika sooja pehme juustusaia ja panin selle kohe nahka. Kodus on hea olla!
Nüüd mõned pildid neljapäevast:

Ilm PMSitab.

Täna hommikul kell kaheksa säras aknast sisse päike, viisteist minutit hiljem oli pilves, kakskümmend minutit hiljem hakkas lund tuiskama, paari tunni pärast jälle õnnis päike taeva all terveks päevaks.
Reedel tulid Tallinnasse siis emme ja David, sest nende lennuk pidi õhtul lahkuma. Neljapäeval aga otsustas Islandi vulkaan Eyjafjallajökull (no mis nimi see on?!) aktiveeruda ning igale poole oma suitsu ja tahma ajada. Niisiis on lennujaamad suletud ning emm ja D on pileti broneerinud kolmapäevaks. Aga Tallinnas käik polnud asjata - emme ajas Sämmi paljaks. Nüüd on ta nagu väikene kitseke.
Laupäeva õhtul läksin ma Sandra juurde, et koos mõnusasti aega veeta ning vaadata filmi "Dorian Gray portree", mille peaosas oli üks väga kena noormees ning kõrvalosas üks hea briti näitleja. Film oli täitsa okei, vahel isegi rõve ja hirmus. Nagu aga kipub olema, on raamatud filmidest paremad. Kohusetundlikult sõime salatit ja vähem kohusetundlikult ühe vorstisaia ning jäätise ja kiivit. Jutustasime loomulikult jällegi väga pikalt, polnud ju jällegi mõnda aega näinud. Ja seal ma täna hommikul virgusingi, kui päike aknast sisse piilus.
Üldiselt olen ma oma jala pärast veidi mures, sest möödas on nüüd kaks nädalat sellest, kui ta välja väänasin ning ta on ikka veidi paistes ja annab ennast tunda. Mõtlen, et äkki tegingi sinna mõra sisse. Kunagi mul oli sama jala pahkluus mõra ja siis oli mul jalg kaks nädalat kipsis. Toona aga oli mul ka valus kõndida. Ja kui ongi praegu ka mõra, siis ega see ju edasi ei mõrane, kui seda kipsi ei pane? Ega tekita mingeid pikaajalisemaid kahjustusi..? Loodan, et mitte.
Tulev nädal on auklik, sest ühe õppejõu loengud (mida on nädalas kolm) jäävad ära. Homme on hispaania keel, viis tundi pausi ja jooga. Neljapäeval süntaksi töö, neli tundi pausi ja hispaania keel. Ülejäänud argipäevadel vaid üks loeng. Hetke seisuga plaanib Annika neljapäeval (või reedel) pidada oma sünnipäeva. How nice! Ja siis nädalavahetuseks põrutan ära Pärnusse jällegi, for some quiet and relaxation.

P.S. Sandra saab täna kahe kuu pärast 21.

Insignificant little blip.

Tahate teada, kui tähtsusetud me oleme? Et me oleme väiksemad kui liivaterad? Me pole isegi veerandit liivatera. Vaadake seda pilti (klikkige suureks) ja seda videot ka (soovitan YouTube'ist vaadata). Kõik teie muud mured kaovad ning asendub sellega ja see viib teid musta masendusse.

Need on billionid gallaktikad, mis veel eksisteerivad. Peale nende on veel neid ∞ palju.


Lähen nutan ja nüsin võinoaga veene.

Pühapäevased talgud.

Teretere teisipäeva!
Ootasin, et Martin saadaks mulle pilte pühapäevast, aga ta pole veel saatnud, seepärast kirjutan ruttu oma seiklustest, muidu see aegub ja läheb äkki kogunisti meelest.
Reedel siis käisime väljas, eks, laupäeval mul pea ei valutanud ega midagi. Kahjuks ei läinud kõigil minu kamraadidel sama hästi - olla lausa kolme käega peast kinni hoidnud. Minul oli aga välja väänatud paistes vasak jalg. On tegelikult siiamaani. Aga ma olen kõva mutt ja ei lase sellel ennast häirida. Laupäeva õhtul siis tulid emm ja David Eestisse ning võtsid peale minu ning Martini, et kimada Pärnu poole. Emme tõi loomulikult igast nänni ka, näiteks paki lagritsakomme, mis nüüd äsja koolis otsa said, sheerisin neid teistega. Sõit oli tore sessuhtes, et emmega on alati hea juttu rääkida, Martiniga samuti.
Pühapäeva hommikul tulid emm ja D Niinesse (Niine tänaval asub meie kortermaja, milles asub meie korter) ning tõid piima, et seda kohvi peale panna ning saiakesi, sest süüa ei olnud üldse. Päike säras taevas. Pidime siis minema nende saunamajja Meremetsa ning sealt nende teisele maatükile Lindil, kus oli vaja kevadtalguid korraldada. Olin ilusti riides nagu traktorist. Martiniga hakkasime siis puuhalgusid kokku korjama ning hunnikusse panema, maha kukkunud puudelt murdsime ka suuremad oksad ära ning murdsime väiksemaks. Hea oli rakendada metsikut toorest jõudu ja tunda, et olen rambo. Seal lippasid ringi ka kaks suurt naabrikoera, kelle ristisin Mustuks ja Karuks, sest üks oli musta värvi ja teine nägi välja nagu grisli. Aga nad olid väga armsad ja sõbralikud, siis me hiilisime Martiniga veidi tööst kõrvale ja mängisime nendega. Emme ütles, et nad leidsid mingi põldhiire, keda nad mõnusasti nätsutasid. David väitis koguni, et kuulis, kuidas luud krõmpsusid. Vahepeal käisime jälle Meremetsas, et süüa ja puhata. Seal see saunamaja on hästi armas, väike ja kollane, verandaga, kus on aiamööbel. Päike oli veel kõrgel taevas, Martiniga järasime verandal õuna kui ema süüa valmistas, mida ka õues istudes nautisime. Mõtlesin, et tahan suve juba kohe praegu. Tahan, et David tooks oma kahe objektiiviga peegelkaamera Eestisse ja jätaks selle suveks minu kasutada, et ma saaks teha palju ilusaid pilte, et oleks kunagi hea vaadata ja meenutada. Juba tahtsin ma seal samas saunamajas pidu teha, tahtsin varahommikul verandal kohvi juua ning õhtu sumeduses veini nautida. Läksime tagasi Lindile ja selgus, et riisumises pole ma üldse nii rambo, kui oksade murdmises - paar tõmmet ja juba kett maas. Martin tegi aga väga tublit tööd! Hakkasime siis lõpetama, jätsime kutsadega hüvasti ja tegime minekut. Siis tekkis mul õlle isu ning käisime poest läbi. Tegelikult oli mul ka šampooni ja palsamit vaja, aga emme ütles, et saan dušigeeli ja sidrunihappega ka oma pea pestud. Ja saingi hakkama!
Esmaspäeva hommikul oli äratus kell viis, tähendas see loomulikult seda, et vajutan snooze'i nuppu ning ärkasin kümme minti pärast viite. Oli vaja jõuda bussile, mis viib rongijaama, kus olime nii 40 minutit enne rongi väljumist. Üksinda on rongisõit väga igav, kahekesi enamvähem okei. Niikuinii tegin ma hispaania keelt ning magasin veidikene. Rongi pealt maha tulles suundusin otse trammile, et minna kooli hispaania keele tundi. Õnneks on esmaspäeviti kahetunnised pausid, siis sain ära käia kodus, et ära panna Pärnus olnud kraam ning võtta jooga asjad. Jooga oli veider eile, aelesime maas niisama ringi ja tegime kahtlaselt palju jalgade tööd. Ma väga ei julgenud ja püüdsin olla ettevaatlik, et oma paistes pahkluule mitte enam viga teha. Ja loomulikult tuikas mu pea natukene pärast seda tundi, täiesti tavaline nähtus juba.
Palun, et ei oleks tõsi kuulujutt, et järgnevad päevad lähevad külmemaks ning et nädalavahetusel on koguni -11C. Praegu on just nii hea ja mõnus olla.

Sun is shining, the weather is sweet, yeah!

Tere, on ilus laupäev, paistab päike selges taevas, tuule kiirus nullilähedane meetrit sekundis, arvuti kohaselt üheksa kraadi sooja. Täna õhtul tulevad emme ja David ning me Martiniga läheme nendega Pärnusse.
Eile oli siis reede ja meil oli plaanitud natukene praznikut teha. Ja tegimegi! Kahjuks oli inimesi, kes meiega ei ühinenud, see-eest aga ühinesid meiega Sandra ning Siimu sõber Reijo. Ning isegi Kerstin, kes ütles, et ta ei tule, astus õhtul oma sõbranna Lauraga läbi. Lõbus oli meil igatahes küll!

Enne, kui linna hakkasime minema, pidin Sandra ära saatma viimasele liiklusvahendile, sest tal oli vaja hommikul tööl olla. Kui teda saatma läksin, siis lippasin veidi valesti ning väänasin jala välja, nüüd ta on natukene valus ja vist paistes või.. mingi muhk on seal. Aga ega see linna minemist ei takistanud, läksime ikka! Ja ma veel jalutasin selle jalaga ning koguni tantsisin. Ei tea küll, et oleks valus olnud. Vahepeal ma kaotasin teised ära, sest nad olid juba liikuma hakanud, kui ma Sandrat saatsin. Aga jõudsin neile ilusti järgi. Suundusime Hella Hunti ning istusime sinna maha, kus Tenno ja Ingrid sõid Fish n' Chips-e ning Laura E. oma armastatud tomatisuppi. Seal liitusid meiega veel kaks Siimu sõpra, läksid ära aga Lauri, Kerstin ja tema sõbranna Laura. Siis otsustasime muidugi, et peame Embassysse minema, õnneks olin tubli ja ei raisanud seal raha. Tegelikult sain eile võrdlemisi odavalt isegi hakkama. Pai-pai! Siis me kondasime vanalinnas ringi, seal oli väga palju inimesi. Ingrid jäi meist Embassysse maha. Ja nii me vaikselt pudenema hakkasime. Mõtlesime, et läheme Taco Expressi, aga kui sisse astusime, siis mul polnud kõht üldse tühi. Mõned tahtsid Söögiplatsile minna, siis jalutasime sinnapoole ning jätsime hüvasti Laura, Kristi ja Tennoga. Mina, Siim ja tema sõbrad jäime. Siim järas burksi ning Reijo läks koju. Neljakesi hakkasime Siimu poole minema, kui eraldusid ka Hundis meiega liitunud sõbrad. Mina, nagu alati, ülejääk, crashin teiste juures. Ja siis ma ärkasingi üles sellesse ilusasse hommikusse ning hakkasin trolli peatusesse lonkama. Siim otsustas selle ilusa päeva maha magada. Lauri pani eile ühe loo mängima, Siim magab päeva maha ning mina jalutasin peatusesse - Fuck the pain away, sleep the day away, walk the pain away. Übernaljakas ju, haaa-haaa. Ei, ja ma olin suht soojalt riides ka, ei tulnud kasuks. Jaaaaa.. jah! Kõik. Nautige seda ilusat päeva ning palvetage jumala poole, et homme ja ülehomme ja üleülehomme ja üleüleülehomme ja üleüleüleülehomme jnejnejne on vähemalt sama ilus ja ilusamgi veel.

Guess who!

Neli päeva järjest nüüd sissekandeid teinud. Nii põnev elu mul ikka.
Täna oli mul koolis vaid üks loeng, hispaania keel ning kirjutasin kuupäevaks miskipärast 07.04 ning realiseerisin siis, et täna kahe kuu pärast saan ma 21. Ja siis veel sobivalt puudutas hispaania keele õpetaja teemat, et miks Eestis nii palju kasiinosid on. Tõsilugu, mulle tundub, et Sõle tänav on kasiinode meka! 21 on küll see maagiline number, mil võib minna oma raha maha mängima, aga kuna ma ei oska, siis ma ei lähe. Võib-olla astun kunagi sisse, et linnuke kirja saada.
Kooli sõites aga mõtlesin, kes oli see idioot kes arvas, et suurepärane idee on kõik kompostrid ühistranspordis (vähemalt trammis) etteotsa panna?! Mida sellega saavutada loodeti? Tehku siis selline kord nagu näiteks Inglismaal ja Rootsis, et sissepääs vaid esimesest uksest ja mitte enne, kui ülejäänud ustest on maha tahtjad välja lastud. Aga ei, selle asemel peavad talongiomanikud trammi tagaotsast läbi rahvamassi ette trügima. Loogika puudus ikka õitseb nagu kevadised lilled, ma ei tea!
Kui juba sellest räägime, siis eile, kui Grete hommikul oli päris kindlalt mulle öelnud, et ma välja koliks, saatis ta mulle pärastlõunal sõnumi, et võin siiski kooli lõpuni siin elada. Kui koju tulin, ütles Grete vaid, et koeraga on vaja käia ning õhtul ütles, et võin suppi võtta. Rohkem me ei rääkinud. Loomulikult tahaks ma seletust, mis tema meelemuutuse põhjuseks on (kuigi ilmselt tean juba), aga ei lootnudki seda saada. Ei julge ju küsida ka, äkki olen terroriseeriv või ülbe või tüüpiline tiinekas. Täna hommikul siis enne kooli minekut ütlesin, et tulen kahe ja poole tunni pärast tagasi ja tahaks siis kuulda, miks ta meelt muutis ning mis on tingimused, mille alusel siin edasi võin elada. Ma ei oodanudki muud vastust kui sellist, mille sain - ma ei soovi, mul ei ole aega, mul on tänane päev ära planeeritud. Tõesti, just sellist vastust ma ka enda peas ette kujutasin. Selle pärast talle ju ajavaruga ütlesingi, et ta tuleks ja räägiks mulle, kui temal on aega ja talle sobib.
"Muidugi elan ise seda asja veel vb et kõige raskemini läbi.
Kuid nagu sellest oleks veel vähe, lisaks kõigele muule saan "kingitusena" nüüd igaveseks kaasa muidugi ka paha inimese tunde ja kurja pahatahtliku õe kuvandi.
Aga eks oli ju teada, et heateod on nagu nad on."
Ja mis nalja see ilm meil siin korraldab?! Üks päev hommikul laus udune ning keskpäeval 15C ning päikeseline, järgmine päev jälle udus ning 0C, kolmas päev hall ja 2C. Narritab siin vaid. Võtku ikka ennast kokku ja hakaku soojendama. Mulle ei meeldi näha ega tunda, mis mõju halval ilmal inimestele on. Aga aitähh minu vägevale tervisele, kes on terve talve läbi ja juba eelmisest talvest, mil ma üle pika aja palavikus olin, väga tubli olnud. Sel aastal isegi nohu ja köha ei olnud! Keep up the good work.

Kodutu.

Jätkuvalt, saan aru, et see siin on Grete kodu ja temal on suuremad õigused kui minul. Miks ma jätsin oma asjad pesemata oli see, et ta saaks aru, kui ebameeldiv see on. Ta ütles, et ta teab ja tal ei ole vaja mind, et seda näidata vaid tal on vaja panni kasutada ning et ma pean selle ära pesema. Ma olen tänamatu, hellitatud, ülbe printsess. Ütlesin, et selle asemel, et minuga vaielda, võiks ta ammu panni ära olnud pesta ning selline asi ei korduks enam kunagi. Pärast pikka aja- ning närvikulu pesi ta selle ära. Ütlesin, et ta on tubli, nüüd saab elu rahulikult edasi minna. Talle aga minu kiitus ei meeldinud ja nüüd otsin Sämmiga koos elukohta kuni kooli lõpuni. Selle kuu jooksul pean siit lahkuma.

Update @ 23:27 - kell 15:42 sain sõnumi Gretelt: Sa võid koolilõpuni siin olla, aga lihtsalt kuna inimesed ei ole loodud koos elama, meiesugused väga erinevate arusaamadega, siis vältimaks täielikku katastroofi

Ma ei tea.

Kevad.

Nägin täna oma selle aasta esimest liblikat. Uskumatu, et nii väike asi võib naeratuse näole tuua nagu see oleks midagi imepärast ja ebatavalist. Iga aasta.
Loomulikult pani naeratama ka soe kevadpäike. Hommikul ärgates olin pettunud, kui akna taga vaid kohutavat halli udu nägin. Ei andnud lootustki, et päike võiks välja tulla. Ei võtnud päikeseprillegi kaasa. Aga võta näpust, päike tuli ja säras nii mõnusalt, et kohe patareid said mu sees laetud.
Pärast esimest loengut otsustasin Solarisse kõndida, et osta ära piletid Dub FXile. Selgus aga, et nemad Pärnusse ei müügi pileteid. Niisiis otsustasin sõita Kristiinesse. Ristmikul kuulsin selja tagant hädist "Vabandust.." ning pöörasin ümber. Mingi vanem naine hakkas rääkima, kummardusin veel lähemale, et hoolega kuulata. Ta hingeõhk haises tüüpiliselt. Hakkas siis rääkima ja küsis, kas lugesin juba ajakirjandusest, et lõpuks Ameerika teadlased kaalusid ära inimese jalanõu ja blabla, ma ei saanud aru, ja siis midagi piiblist ja et Eestlased lähevad põrgu ning et ma kiirustaks, võtaks ühendust nende teadlastega ja uuriks välja. Olin täiesti segaduses, naeratasin, ütlesin aitäh ja jalutasin kiirelt minema. Kristiinest sain oma piletid kätte. No backing up now, Sandra, we're soooo going! Tore oli vaadata, kui palju inimesi oli liikumas, juba süüakse jäätist ja hõlmad on lahti. Tõesti, kogu selle jalutamise peale hakkas minulgi täitsa palav. Läksin tagasi kooli, kus veel üks loeng ees, kahetunnine paus ning jooga, mis täna oli, vähemalt alguses, täiesti nauditav isegi. Nüüd aga pea veidi tuikab jällegi. Ma otsustasin teda ignoreerida.
Tulin koju ja trepikojas aknalaual magas mees. Kohe meenus mulle kord, kui mul sai telefoni aku tühjaks, kui öösel koju saabusin kord ning mul veel oma võtmeid ei olnud ja olin sunnitud samuti aknalauale kõverasse tõmbama. Ma tegin pilti ka:


Kuna sooja ilma ja päevavalgust veel jagus, jalutasin ma poodi, mis on kindlasti ühe, kui mitte kahe kilomeetri kaugusel. Aga see oli köömes, tagasi tulin niikuinii trolliga. Ja mu kallis õde oli koju saabunud. Siis ta demonstreeris mulle, kuidas ta peseb potti. Nimelt olin ju jätnud oma poti, panni ja taldriku talle kraanikaussi, et ta mõistaks, et tema käitumine on tobe. Muide, ise ta mulle aina rääkis kunagi, kuidas tema peigmehe sokid olid alatihti laiali ja nõud pesemata. Müstiline, kuidas ta nüüd, olnud ise minu olukorras, ei suuda mind mõista. Niisiis, näitas, kuidas ta potti pesi. Ma ütlesin, et ta on tubli. Ütles siis, et panni pesen ise. Vastasin nagu tema ning ütlesin, et ei pese. Siis ta oli väga üllatunud ning ütles, et ta siis potti ka ei pese. Ütlesin, et pesku ikka ning et panni peseb ka ära. Siis ta ei saanud jällegi aru, et miks nii ja veidram veel, et ta ei tahtnud mu seletusi ka mitte kuulda. Ei tea, kas äkki selle pärast, et neis võib mingi tõetera ja loogilisus sees olla? Niisiis ütles ta, et tema seda panni ei pese, ostku mina talle uus pann või koligu välja. Vot! Nüüd ma kirjutan talle, mu Führerile, meili peale seletava kirja, lootes, et ta seda siis vaevub lugema. Julgen kahelda siiski, sest teda ei huvita, mis teistel öelda on, kui talle ei meeldi, siis nii ongi. Kui tõingi tema ekspeika näite talle ning ütlesin, et ta üldse ei saa aru, et mina olen nüüd tema olukorras, ütles ta, et teda ei huvitagi. Need on tema pott ja pann ning tema korter ja tema võib jätta nõud pesemata kui tema tahab. Ja ma saan absoluutselt aru, et see on tema kodu ja ilmselt näeb ta mind sissetungijana, aga kas tõesti võib mind võlla saata selle eest, et tahan, et nõud oleks pestud? Aidake mind mõista. Üldiselt ei lähe mul seda panni niipea vaja ning ilusast päevast on mu patareid veel laetud ja kui homme on sama ilus ilm, siis Grete võib panni lakkuda, hahah! I crack me up.

Ilusat nädalat kõigile! =)

Kui kass kodust ära läheb, on hiirtel pidu.*

NB! Täiendasin eelmist sissekannet, sest üks oluline nädala sündmus jäi kirja panemata suures pühadetuhinas!

Tänases sissekandes tahaksin uhkeldada oma tragidusega. Vaatamata sellele, et tõusin võib-olla kuskil poole ühe paiku, panin ma kohe laari pesu pesema ning tegin omale kohvi, lugesin ajalehte ja.. jälle oli seal mingi teema laste füüsilise karistamise keelustamise kohta. Ja seal torkis silmamunna selline fraas nagu "laps ei ole vanema omand" või midagi säärast. Kelle oma siis? Et ei olegi kellegi omand või? Miks? Sest omandada saab vaid raha eest? Siis võiks öelda, et on ju ikkagi lapsevanema omand, sest lapsevanemad käivad oma laste eest välja oi-KUI-palju raha! Rääkimata veel emadest, kes neid veel 9 kuud enda sees tarivad ja siis oma hargivahesid rebestavad nende ilmale toomisega. Ma ütleks küll, et kohe päris lastevanemate omandid on need lapsed! Anyway.. kohe hommikul tekkis mul ka lõunasöögi idee, sest vanaema pani reedel liha kaasa meile. Siis otsustasin, et lõigun nad tükkideks ja valmistan koos, ÜLLA-ÜLLA, riisi ja juurviljaseguga. Vahepeal surfasin netis ja hakkasin juba tegema süntaksi Task 3-d. Ütlesin Gretele: "Palun pese pott ära, ma tahan varsti süüa tegema hakata." Näete, ütlesin 'palun' ilusti. Nüüd hakkan teile rääkima, kui lapsik on minu 28-aastane väikeõde. Ehk arvavad mõned teist, et hoopis mina olen lapsik või äkki me mõlemad oleme lapsikud, aga.. my side of the story is here. Õppisin vahepeal edasi ja kuulsin, et ta seal köögis midagi toimetab, kuulsin isegi, kuidas ta sellesse samasse potti vee lasi. Tegi omale salatit, okei. Käisin vahepeal köögis, nägin, et pott oli kraanikausis, Fairy-vahuse veega täidetud. Sama targalt jalutasin sealt jälle minema, lootes, et kui ta on ära söönud, tegeleb potiga. Läksin veel kööki, panin uue masinatäie pesu pesema ning eelmise kuivama ja ütlesin veel korra: "Palun pese nüüd pott ära." Selle peale sain vastuseks: "Pese ise, Sämmi puder oli seal sees, mina pole sellest söönud." Ma ei öelnud midagi, läksin tagasi oma süntaksi juurde. Mõne aja pärast olin aga jälle köögis, pott ikka kraanikausis. Küsisin siis, et kas ta peseb ära selle. Vastus oli ei, sest ikkagi tema sellest ei söönud, vaid tegi oma heast südamest Sämmile süüa sellega. Ütlesin, et Sämmil on oma söök, andku seda. Ta ütles, et Sämm ei taha seda. Ütlesin, et okei, aga miks sa siis ei pannud Sämmi kaussi seda putru ja potti ära ei pesnud? Ütles, et ta juba kaks päeva teeb samast potist talle putru, ta ei näe mõtet vahepeal selle pesemisel. Ütlesin, et aga pese siis nüüd see ära, ma tahaks seda kasutada, sa võiksid arvestada, et meil on vaid üks pott ja et mul on ka seda vahel vaja. Ütles jälle, et tema sellest ei söönud, tegi heast südamest Sämmile süüa ja et mina võiks selle hoopis ise ära pesta. Kas nüüd oleks paslik avalikustada need pildid tema pesemata nõudest, mis alati kraanikausis ja kapiäärel on? Naah, liiga vara veel. Ütlesin siis, et ma ju ei ole ta ema (nagu ta korduvalt väitnud on), et tema eest ära pean tegema. Siis ta ütles, et ta ei kuula mind enam. Ma rääkisin edasi muudkui, samal ajal kui tema korrutas: "Terroriseerimine... terroriseerimine... terroriseerimine....." Ütlesin, et ma pean praegu praktiseerima, sest kui kunagi saangi lapsed ja neid füüsiliselt karistada ei või, pean ju asjad sõnadega selgeks tegema. Aga kui isegi oma täiskasvanud õele ei tee asju sõnadega selgeks, mis siis veel lastest rääkida? Pesin selle poti siis ära, sest kõht oli juba täitsa tühi. Ja nüüd laskusin ma sellele tasandile, kus jätsin poti, panni, oma taldriku kraanikaussi ja jäägu need siis tema hooleks. Ütlesin ka talle, et nagu küla koerale, nõnda koer külale. Kuigi mul on halb ja süümekad tekivad, kui kraanikaussi vaatan. Püüdsin võimalikult vähe asju määrida. Täitsa söödav söök tuli iseenesest. Peaasi, et mulle maitseb, eks, siis on hästi kõik. Pean nüüd nii kokkuhoidlikult elama, kui võimalik. Pankrot paistab. Kuigi reedeks on plaanitud juba välja minek kursakatega. Peab aga tegema nii, et raiskan minimaaaaaalse summa! Ja siis laupäeval sõidame Martiniga Pärnusse, sest emm ja David tulevad ning aitame neid natukene kevadtalgutel.
Grete läks välja ja ei tulegi vist ööseks koju. Jepii! Saan hommikul rahulikult köögis kolistada ilma et peaks muretsema, et Grete und häirin. Üldsegi on hea rahulik olla, sest Grete käib alatihti korteris ringi omaette rääkides, koera peale nähvates ja oma "naljade" üle naerdes. Ausaltöeldes on mul temast isegi veidi kahju. Ohh! Ja siis tema stereotüpiseerimine.. eile oli telekas see tahan-eurovisioonile-muidu-suren-või-muu-selline kordussaade ja Grete ütles, et minu sõbrad räägivad nii, nagu seal Avandi rääkis, et see nii tüüpiline tiinekate moodi rääkimine. Kui vihastasin ja ütlesin, et ei, minu sõbrad räägivad nagu intelligentsed täiskasvanud inimesed, ütles ta, et ma just praegu rääkisin nii. Ja väidetavalt ma mossitan.. KOGUaeg. Oi, jah.

*Elar Toomsalu. Tervitused! ^^

50.

Häid munadepühi! Ning palju õnne minu blogile viiekümnenda postituse puhul! Hip-hip, hurraa!



Tänaseks oli plaanitud Gretega sõita Kohilasse emme vanemate juurde. Ostsime balti jaamast seitse nelki ning väikse tibukese ka hulka. Mina nägin meest kätekõverdusi tegemas. Rongiga oli minek, võtab veits üle poole tunni aega. Ja Kohilas elavad nad jaamast paari minuti jalutuskäigu kaugusel vaid. Vanaemal oli muidugi juba hea söök valmis - kartulit ja liha, salatit ja morssi, kooki ja kommi! Paar klaasi veini ja ning kohvi kõrvale pits magusamat napsu. Selline naltsi täis vanaema mul. Nad meil sellised, et väga elurõõmsad, ei räägi üldse oma probleemidest ning vingerdavad end sellisest teemast alati välja. Kuulasid siis nad mind ja Gretet üle, sest pidi pärast kõik emmele ette kandma. Vanaema ütles siis vanaisale, et too ta rahakoti tooks. Grete siis ütles: "Kuule..!" ja vanaema vastu: "Mis kuule, mul on seal ühed andmed, mida ma tahan teile näidata!" No selge, väga hea. Jõuab rahakott siis tema kätte ning tõmbab välja kaks sajakroonist. Me siis hakkasime naerma, et mis huvitavad andmed need küll on! Vanaisa ja Grete siis rääkisid midagi, vanaema tahtis midagi öelda ja vanaisa rääkis talle peale. Mina hakkasin naerma, vanaema hakkas naerma ja ütles: "Me sinuga oleme ühtemoodi." Mina ütlesin, et vanaisa ja Grete on ühtemoodi ning naersime siis mõlemad koos edasi. Grete naeris ka, ise samal ajal küsides, et misasja? Grandpa did not approve. Grete näitas siis oma läpakast pilte vanaisale ning vanaisa siis ütles: "Ah seda peab paitama ka veel niimoodi!" selle peale, kui Grete puuteplaadil sudis. Jälle sai kõhutäie naerda. Ja no nii armas on, kui väikesed asjad tekitavad probleemi. Kui hakkasime kohvi jooma, panin vanaisale ka kohvitassi, ta aga tahtis piima. Vanaema siis võttis ta eest kohvitassi ära ning vanaisa küsis: "Miks sa selle ära võtsid nüüd?!" Pärast vanaema tõi talle piima asemel ikkagi kohvi ning vanaisa lagistas naerda. Armsad. Kõht sai loomulikult väga täis, sellegipoolest pani vanaema natukene kaasa. Ma vaene laps, sain üle pika aja jälle päris sööki. Läksime siis Gretega rongijaama jällegi. Jaama ühe ukse peal oli kirjas "Võõras, ära tule!" Lugesin selle häälega ette. Siis rääkisin, et okse on olla, sest kõht nii täis. Üks moment nägi Grete ka ukse peal seda kirja ning hakkas siis naerma, sest kui ma selle ette lugesin enne, arvas ta, et räägin oksest, nagu okse oleks võõras.. ära tule! Mulle tuli meelde kord, kui ema, Martin, Grete ja mina sõitsime rongiga, ma olin vist kuuene või.. igatahes väga noor. Mängisime Martiniga sõnamängu, kus üks ütleb sõna ning teine peab ütlema sõna, mis algab sama tähega, millega eelmine sõna lõppes. Minul oli vaja siis lagedale tulla L-tähega sõnaga. Mõtlesin siis: "Lllll... llllll..." Martin sosistas: "Liblikas" Mõtlesin edasi: "Lllll....llllllll..." Martin sosistas: "Lennuk" Mõtlesin veel ning kuulutasin siis võidukalt ja valjult: "Lits!"
Koplisse jõudes ligines mulle üks vanem naisterahvas ning tervitas juba eemalt: "Tere, kaunis neiu, kas teil ei ole paari rubla anda?" Ütlesin, et no rubla kohe kindlasti ei ole! Küsis siis, et kas või sentigi, ta tahtis koju isale pühadeks midagi viia. Süda muutus küll veidi härdaks, kuid teadsin, et isale ta küll midagi viia ei tahtnud. Ütlesin, et kahjuks ei ole mul üldse sularaha. Valetasin. Kahtlevalt küsis ka, et ega ma ei suitseta. Õnneks ei pidanud siinkohal valetama, aga halb tunne oli siiski. Sämmiga jalutama minnes ma teda enam ei näinud, aga maas nägin küll ühte süstalt. Teine süstal, mida siin elades näinud olen.
Teisipäeval muide käisime Kaisaga Sandra juures, sest ta on seal paar soolaleivapidu korraldanud ja meiegi pidime ju osa saama. Kaisa võttis kaasa klaaspudelis siidri, mida kohe saime Sandra uutest šampuseklaasidest juua. Vaatasime veel Sandra hiiglaslikku telekat ja rääkisime juttu. Siis hakkasime tegema kanapastat, mis sai väga hea! Kõigil olid kõhud tühjad, nii me siis seda pastat kugistama hakkasime. Ohh, seda oigamist pärast! Sellest hoolimata tuli Sandra varsti magustoidu jutuga. Ta pidi poodi minema, seega otsustasime tal lasta otsustada, mis magustoiduks tuleb. Selleks sai karamelli-meekook + 2 karamelli vahvlitopsi. Jäätised ajasime topsidest välja, vahvli panime nahka ning koogitüki lükkasime jäätistele kaussi seltsiks. Oli see vast nähtus seal kausis! Njämm! Ja siis veel veidi oigamist. Tegime mu telefoniga paar pilti ka, aga need ei tulnud kahjuks välja. Viimase trolliga kimasime kodude poole.
Kõht on jätkuvalt vanaema headust täis ja ma ei oska midagi teha. Pean seedima. Sämmi hakkan pesema. Ja lasen üldiselt hunniku lebo!
Koksige siis mune tublisti ja olge muhedad!
(\/)
(='.')
(_(")(")