Pühapäevased talgud.

Teretere teisipäeva!
Ootasin, et Martin saadaks mulle pilte pühapäevast, aga ta pole veel saatnud, seepärast kirjutan ruttu oma seiklustest, muidu see aegub ja läheb äkki kogunisti meelest.
Reedel siis käisime väljas, eks, laupäeval mul pea ei valutanud ega midagi. Kahjuks ei läinud kõigil minu kamraadidel sama hästi - olla lausa kolme käega peast kinni hoidnud. Minul oli aga välja väänatud paistes vasak jalg. On tegelikult siiamaani. Aga ma olen kõva mutt ja ei lase sellel ennast häirida. Laupäeva õhtul siis tulid emm ja David Eestisse ning võtsid peale minu ning Martini, et kimada Pärnu poole. Emme tõi loomulikult igast nänni ka, näiteks paki lagritsakomme, mis nüüd äsja koolis otsa said, sheerisin neid teistega. Sõit oli tore sessuhtes, et emmega on alati hea juttu rääkida, Martiniga samuti.
Pühapäeva hommikul tulid emm ja D Niinesse (Niine tänaval asub meie kortermaja, milles asub meie korter) ning tõid piima, et seda kohvi peale panna ning saiakesi, sest süüa ei olnud üldse. Päike säras taevas. Pidime siis minema nende saunamajja Meremetsa ning sealt nende teisele maatükile Lindil, kus oli vaja kevadtalguid korraldada. Olin ilusti riides nagu traktorist. Martiniga hakkasime siis puuhalgusid kokku korjama ning hunnikusse panema, maha kukkunud puudelt murdsime ka suuremad oksad ära ning murdsime väiksemaks. Hea oli rakendada metsikut toorest jõudu ja tunda, et olen rambo. Seal lippasid ringi ka kaks suurt naabrikoera, kelle ristisin Mustuks ja Karuks, sest üks oli musta värvi ja teine nägi välja nagu grisli. Aga nad olid väga armsad ja sõbralikud, siis me hiilisime Martiniga veidi tööst kõrvale ja mängisime nendega. Emme ütles, et nad leidsid mingi põldhiire, keda nad mõnusasti nätsutasid. David väitis koguni, et kuulis, kuidas luud krõmpsusid. Vahepeal käisime jälle Meremetsas, et süüa ja puhata. Seal see saunamaja on hästi armas, väike ja kollane, verandaga, kus on aiamööbel. Päike oli veel kõrgel taevas, Martiniga järasime verandal õuna kui ema süüa valmistas, mida ka õues istudes nautisime. Mõtlesin, et tahan suve juba kohe praegu. Tahan, et David tooks oma kahe objektiiviga peegelkaamera Eestisse ja jätaks selle suveks minu kasutada, et ma saaks teha palju ilusaid pilte, et oleks kunagi hea vaadata ja meenutada. Juba tahtsin ma seal samas saunamajas pidu teha, tahtsin varahommikul verandal kohvi juua ning õhtu sumeduses veini nautida. Läksime tagasi Lindile ja selgus, et riisumises pole ma üldse nii rambo, kui oksade murdmises - paar tõmmet ja juba kett maas. Martin tegi aga väga tublit tööd! Hakkasime siis lõpetama, jätsime kutsadega hüvasti ja tegime minekut. Siis tekkis mul õlle isu ning käisime poest läbi. Tegelikult oli mul ka šampooni ja palsamit vaja, aga emme ütles, et saan dušigeeli ja sidrunihappega ka oma pea pestud. Ja saingi hakkama!
Esmaspäeva hommikul oli äratus kell viis, tähendas see loomulikult seda, et vajutan snooze'i nuppu ning ärkasin kümme minti pärast viite. Oli vaja jõuda bussile, mis viib rongijaama, kus olime nii 40 minutit enne rongi väljumist. Üksinda on rongisõit väga igav, kahekesi enamvähem okei. Niikuinii tegin ma hispaania keelt ning magasin veidikene. Rongi pealt maha tulles suundusin otse trammile, et minna kooli hispaania keele tundi. Õnneks on esmaspäeviti kahetunnised pausid, siis sain ära käia kodus, et ära panna Pärnus olnud kraam ning võtta jooga asjad. Jooga oli veider eile, aelesime maas niisama ringi ja tegime kahtlaselt palju jalgade tööd. Ma väga ei julgenud ja püüdsin olla ettevaatlik, et oma paistes pahkluule mitte enam viga teha. Ja loomulikult tuikas mu pea natukene pärast seda tundi, täiesti tavaline nähtus juba.
Palun, et ei oleks tõsi kuulujutt, et järgnevad päevad lähevad külmemaks ning et nädalavahetusel on koguni -11C. Praegu on just nii hea ja mõnus olla.