Kevad.

Nägin täna oma selle aasta esimest liblikat. Uskumatu, et nii väike asi võib naeratuse näole tuua nagu see oleks midagi imepärast ja ebatavalist. Iga aasta.
Loomulikult pani naeratama ka soe kevadpäike. Hommikul ärgates olin pettunud, kui akna taga vaid kohutavat halli udu nägin. Ei andnud lootustki, et päike võiks välja tulla. Ei võtnud päikeseprillegi kaasa. Aga võta näpust, päike tuli ja säras nii mõnusalt, et kohe patareid said mu sees laetud.
Pärast esimest loengut otsustasin Solarisse kõndida, et osta ära piletid Dub FXile. Selgus aga, et nemad Pärnusse ei müügi pileteid. Niisiis otsustasin sõita Kristiinesse. Ristmikul kuulsin selja tagant hädist "Vabandust.." ning pöörasin ümber. Mingi vanem naine hakkas rääkima, kummardusin veel lähemale, et hoolega kuulata. Ta hingeõhk haises tüüpiliselt. Hakkas siis rääkima ja küsis, kas lugesin juba ajakirjandusest, et lõpuks Ameerika teadlased kaalusid ära inimese jalanõu ja blabla, ma ei saanud aru, ja siis midagi piiblist ja et Eestlased lähevad põrgu ning et ma kiirustaks, võtaks ühendust nende teadlastega ja uuriks välja. Olin täiesti segaduses, naeratasin, ütlesin aitäh ja jalutasin kiirelt minema. Kristiinest sain oma piletid kätte. No backing up now, Sandra, we're soooo going! Tore oli vaadata, kui palju inimesi oli liikumas, juba süüakse jäätist ja hõlmad on lahti. Tõesti, kogu selle jalutamise peale hakkas minulgi täitsa palav. Läksin tagasi kooli, kus veel üks loeng ees, kahetunnine paus ning jooga, mis täna oli, vähemalt alguses, täiesti nauditav isegi. Nüüd aga pea veidi tuikab jällegi. Ma otsustasin teda ignoreerida.
Tulin koju ja trepikojas aknalaual magas mees. Kohe meenus mulle kord, kui mul sai telefoni aku tühjaks, kui öösel koju saabusin kord ning mul veel oma võtmeid ei olnud ja olin sunnitud samuti aknalauale kõverasse tõmbama. Ma tegin pilti ka:


Kuna sooja ilma ja päevavalgust veel jagus, jalutasin ma poodi, mis on kindlasti ühe, kui mitte kahe kilomeetri kaugusel. Aga see oli köömes, tagasi tulin niikuinii trolliga. Ja mu kallis õde oli koju saabunud. Siis ta demonstreeris mulle, kuidas ta peseb potti. Nimelt olin ju jätnud oma poti, panni ja taldriku talle kraanikaussi, et ta mõistaks, et tema käitumine on tobe. Muide, ise ta mulle aina rääkis kunagi, kuidas tema peigmehe sokid olid alatihti laiali ja nõud pesemata. Müstiline, kuidas ta nüüd, olnud ise minu olukorras, ei suuda mind mõista. Niisiis, näitas, kuidas ta potti pesi. Ma ütlesin, et ta on tubli. Ütles siis, et panni pesen ise. Vastasin nagu tema ning ütlesin, et ei pese. Siis ta oli väga üllatunud ning ütles, et ta siis potti ka ei pese. Ütlesin, et pesku ikka ning et panni peseb ka ära. Siis ta ei saanud jällegi aru, et miks nii ja veidram veel, et ta ei tahtnud mu seletusi ka mitte kuulda. Ei tea, kas äkki selle pärast, et neis võib mingi tõetera ja loogilisus sees olla? Niisiis ütles ta, et tema seda panni ei pese, ostku mina talle uus pann või koligu välja. Vot! Nüüd ma kirjutan talle, mu Führerile, meili peale seletava kirja, lootes, et ta seda siis vaevub lugema. Julgen kahelda siiski, sest teda ei huvita, mis teistel öelda on, kui talle ei meeldi, siis nii ongi. Kui tõingi tema ekspeika näite talle ning ütlesin, et ta üldse ei saa aru, et mina olen nüüd tema olukorras, ütles ta, et teda ei huvitagi. Need on tema pott ja pann ning tema korter ja tema võib jätta nõud pesemata kui tema tahab. Ja ma saan absoluutselt aru, et see on tema kodu ja ilmselt näeb ta mind sissetungijana, aga kas tõesti võib mind võlla saata selle eest, et tahan, et nõud oleks pestud? Aidake mind mõista. Üldiselt ei lähe mul seda panni niipea vaja ning ilusast päevast on mu patareid veel laetud ja kui homme on sama ilus ilm, siis Grete võib panni lakkuda, hahah! I crack me up.

Ilusat nädalat kõigile! =)